Autor: kitty

Ma sain Jõuluvanalt kirja! Päriselt mulle kirjutatud kirja, mitte mingi tobeda läikpaberil soome käki. Noh, mingi kord, kui ma jälle Tartus komandeeringus olin, jäi mul keset päeva pool tundi aega üle ja ma käisin Postimuuseumis, kuhu oli tehtud mingi päkapikumaa. Seal sai Jõuluvanale kirjutada, ma tegin kohe ilusa kaardi talle ja kirjutasin pika kirja, aga ega ma ei uskunud, et keegi seda tegelikult lugeda viitsib. Nüüd on ta mulle päriselt vastanud ja kirjutab näiteks, et ma ei peaks muretsema, et tal liiga palju tööd on. Kui armas:)

(ja ma ei taha kuulda mingit Jõuluvana-ei-ole-olemas-juttu selle peale.)

Lahendasin ühe mind nädal aega vaevanud probleemi väga efektiivsel, aga samas mitte kuigi sirgeselgsel moel… ja nüüd vaevab see mind vaata et rohkem kui esialgne probleem vaevaski.

Ehkki see on nii pagana efektiivne lahendus, et ma vist varsti saan üle:)

Kogu aeg on midagi liiga palju, päeviti tööd ja öösiti odavat brändit põhiliselt. Kogu aeg on midagi liiga vähe – aega, teadmisi, julgust. Brändihetkedel on palju enesekindlust, mida oleks vaja tööajal, mil seda absoluutselt ei ole. Söömiseks pole nädalate kaupa olnud kas aega, isu või võimalust, enamasti on puudunud kõik korraga. Seda väärtuslikum oli see hetk laupäeva öösel, kui ma olin end pimestavalt ilusaks joonud, seisin keset K kööki ja sõin tohutu isuga määrdejuustusaiu, mida P mulle jooksvalt valmistas. Te mu armsad:)

Meil algas just firma töötajate laste jõulupidu ja ma käisin enne näidendi algust lapsi piilumas. See oli ikka masendav vaatepilt. Mitte et mul laste vastu midagi oleks, vastupidi, nad olid kõik üle mõistuse armsad… aga ma mõtlesin neid vaadates, et nemad ju ongi need, kelle arvelt siin majas igal õhtul kella kümneni istutakse ja tööd rabatakse. Nende arvelt, aga mille või kelle nimel, sellest pole ma veel aru saanud. Kapitaliturgude vist (ma ei tea, misasjad need on, aga selline mõiste on firma väärtustes sees selle koha peal, kus varem oli community)…

Ei, ma ei ole õnnetu, aga ma ei ole ka väga kindel, kas ma üldse olemas olen viimasel ajal. Olete te mind kusagil näinud?

Mäletan, ükskord oli üks pidu… ah, ma tõesti ei mäleta, mis pidu see oli, igatahes peeti seda P isa suvilas, kellaaeg oli hommikupoole ööd ja ma üritasin tagatoas magada, samal ajal kui P ja K eestoas viinavõtmist jätkasid. Nad tegid jubedat lärmi ja ma ei saanud sugugi und. Ühel hetkel otsustasid nad hakata tegema külmkapi inventuuri. Ainult et neil ei tulnud see sõna meelde – noh, et misasi see on, kui teed külmkapi lahti ja loed üle, mida ja kui palju veel juua on. Tükk aega nad jaurasid ja otsisid seda sõna ja ma ei mäletagi, kas ma ise karjusin selle neile lõpuks või tuli see pikapeale neile endile meelde või võibolla ei tulnudki meelde ja alles hommikul saadi aru, millest jutt käis.

Igatahes ma tegin ka täna kodus külmkapi inventuuri, täiesti kaine peaga. Ainult jookide osas, sest muud seal suurt nagu polnudki. Aga jooke oli selliseid:

* karastusjook Baikal, liitrises klaaspudelis, poolik (ema ostis selle ükspäev, et lapsed saaksid maitsta, kui hea jook… aga ei olnud eriti hea, sestap jäi järele)
* greibimaitseline Gin Long Drink, pooleliitrine purk, täis (no mina sellist asja küll majja pole toonud! ahei, selle jättis maha keegi, kes külas käis ja oma joogi kaasa võttis, aga minu käest midagi paremat sai)
* Albert le Coq õlu, pooleliitrine pudel, täis (võiks olla minu ostetud, aga ma ei usu, et ma pudelis õlut olen raatsinud osta. Keegi peale minu siin majas seda õlut küll ei joo ja, nagu näha, ega minagi eriti)
* Albert le Coq õlu, pooleliitrine purk, täis (see on küll minu ostetud, ma arvasin millalgi pärast laulupidu, et see õlu maitseb mulle)
* Battery, 0.33l purk, täis (kindlalt minu, mul jääb alati Batteryt üle, kui ma peol joomisega piiri pean)
* Põltsamaa õunajook, 0.2l kõrrega pakk, täis (selle ma sain vist oma Statoili lasteeinega kaasa?)
* Tere piim, liitrine pakk, peaaegu tühi
* Powerade Citrus Charge, pooleliitrine pudel, peaaegu täis (???! misasi see üldse on selline ja kust see siia sai ja millal ta ära läheb???)
* Aura viinamarjamahl, liitrine pakk, peaaegu täis (minu kallid vennad, ma ei joo viinamarjamahla, kui te just peate seda ostma, siis jooge palun edaspidi ise ära või võtke kaasa, kui lahkute!)
* Pepsi Max, pooleliitrine pudel, poolik (no MINA igatahes sellist asja ei joo)
* kirsimahl ebamäärase suurusega pudelis, natuke on põhja peal veel järel (see on muide minu enda tehtud mahl ja väga hea, ainult et keegi ei kipu seda jooma, kuni kõrval on Pepsi Maxi)
* Aura õunamahl, liitrine pakk, peaaegu täis
* Aura granaatõunamahl, 2 liitrist pakki, neist üks kinnine ja üks poolik (ma peaksin meeletult palju granaatõunamahla jooma oma madala hemoglobiini pärast, aga ma ei suuda, kui kõrval on õunamahla või kirsimahla või isegi Põltsamaa õunajooki… või kuni kraanist vett tuleb natukenegi veel)
* Farmi hapupiim, kiloses kotis, poolik (see on igatahes vanaisa ostetud ja tema seda tarbib kah)
* Tere kohvipiim, see kümnene pakk väikseid kolmnurkseid piimapakikesi, umbes pooled on alles, aga see vist ei lähe päriselt joogina arvesse?
* Kombucha, pooleliitrine plastikpudel, täis (see on mingi veider saksakeelsete kirjadega limonaadilaadne asi, mida Tarmol hirmsasti vaja oli kusagilt paari tuhande kilomeetri kaugusel olevast bensukast kaasa osta, aga juua ilmselt pole veel vaja olnud)
* Karmi, piwo karamelowie, kaks 0.3l pudelit, täis (alkoholivaba magusavõitu poola õlu, no ma ei imesta, et see ikka veel seal külmikus oli, aga ma tõstsin ta välja, niigi on ruumi vähe)

Aga süüa mul ei ole ja kuidas saakski, külmkappi ei mahu ju…

Ma mõtlesin, et jutustaks taas kord ühe taksoloo, aga siis mõtlesin, et pigem vist mitte. Teie ei ole ju süüdi, et mul on nii igav elu, et kõige põnevamad asjad juhtuvad taksos ja need ei ole ka iseenesest põnevad, rohkem niisama siseringi naljad.

Eile jäin ma magamaminekuga hilja peale (sest ma ei suuda hoiduda vaatamast seda pühapäeva südaöist Gilmore Girls’i) ja kui ma siis kella kahe paiku voodis lugesin, selg akna poole, tekkis järsku tunne, nagu oleks väljas valge. Nagu neil suveöödel, kui sa pole lihtsalt veel jõudnud magama minna ja juba läheb valgeks. Ma lihtsalt lesisin seal ja hoidsin hinge kinni, et see uskumatu juunitunne üle ei läheks:)

Te ei usu, aga Narva maanteel sushibaari asemele tekkinud söögikohas Island (huvitav, kas see on Island nagu riik või island nagu saar?) võib saada kahekümne krooni eest kaheksa seene-peekonitäidisega ahjukartulit. Tuleb muidugi osata küsida (nad on menüüs ilma hinnata ja lisanditena kirjas), nad ei ole väga suured ja nad ei ole maitse poolest midagi üle mõistuse head, aga see on igatahes toit ja igatahes Tallinna kesklinnas ja igatahes etem kui keskmine päevapraad. Ja kui ka ei oleks, siis oleks see ikkagi odavaim viis siinkandis kõhtu täis saada:)

Naissoost projektijuhid on selles mõttes lahedad, et nad jagavad mulle õiget sorti taustinfot kliendi esindaja kohta, kellega ma juttu rääkima lähen. Naised räägivad mulle, kus inimene enne töötas, milline ta välja näeb, kuidas ta hääl telefonis kõlab, kui jutukas ta on ja mida firma pearaamatupidaja temast arvab. Okei, see kõlab üsna jaburalt. Aga sellest on kasu.

Meestelt saan ma heal juhul teada inimese nime ja selle, mis kell ma selle inimesega kokku saan. Halvemal juhul nad nime ei tea.