there was something in the water now that something’s in me

… ja nii saigi minust inimene, kes läheb spetsiaalselt selleks spetsiaalsesse koomiksipoodi, et osta värske (tänane) koomiks. loeb selle bussis läbi ja jääb ootama järgmist, milleni on veel peaaegu terve kuu.

20180808_184444

“mature readers” – yup, ma olen seitsmekümnendatel sündinud.

siit raugelt voodipesupildilt pole näha, aga ma olen tegelt äärmiselt elevil sellest kõigest.

don’t let them know what you’re against or what you’re for

lugesin sellesuvise kohustusliku kirjanduse läbi (noh, keegi otseselt ei sundinud, aga KÕIK soovitavad seda raamatut. ma ka soovitan).

Educated: A MemoirEducated: A Memoir by Tara Westover
My rating: 5 of 5 stars

väga muljetavaldav.

see oleks olnud väga hea raamat isegi siis, kui see olekski ainult selle loo jutustanud. see hullumeelne lapsepõlv (maailmalõpuks valmistuv mormoonipere Idaho mägedes) ja see, kuidas ja kuhu on võimalik sellest hoolimata välja jõuda (doktorikraad ajaloos Cambridge’i ülikoolist)… you couldn’t make this stuff up.

minu jaoks oli suurem osa loo väärtust siiski selles, KUIDAS see kirja pandud oli. kuidas autor jutustab (väga hirmsa) loo ja siis pöördub tagasi vaatama: aga äkki ma mäletan valesti? või mäletavad valesti teised? kelle versioon on õige, mis juhtus tegelikult? kui tegelikult juhtus midagi muud, siis kust tuli see versioon, mida ma mäletan? mida ma veel valesti mäletan? ja sealt, üldistatuna kogu maailmale ja ajaloole – mida ja miks me mäletame inimkonnana?

paljud arvustajad ütles, et raamatu esimene kolmandik oli kõige haaravam ja edasi enam nii huvitav polnud. minu jaoks, vastupidi, oli algus kõige raskem, sest see oli lihtsalt nii jube ja ma tahtsin, et see juba läbi oleks. asja ei teinud paremaks see, et mingis eelnevas arvustuses luges keegi üles, milliseid erinevaid kohutavaid vigastusi pereliikmed said, ja mul tiksus see nimekiri kuklas ja ma teadsin, et ikka veel on midagi ilget tulemas. kui siis lõpuks tõesti see koht käes oli, kus (view spoiler), hingasin kergendatult, sest kogu nimekiri oli läbitud ja Tara sai ära kolledžisse minna. vaimse vägivalla kirjeldused ei olnud muidugi vähemhäirivad.

lisaks mälule andis see raamat ohtralt mõtteainet ka perekondade teemal. kui hull (mõnikord sõna otseses mõtes) peab su pereliige olema, et sa temaga enam kunagi ei räägiks?

life was a party to be thrown but that was a million years ago

Ma’am Darling: 99 Glimpses of Princess MargaretMa’am Darling: 99 Glimpses of Princess Margaret by Craig Brown
My rating: 3 of 5 stars

kui mul The Crowni esimese hooaja järel oli printsess Margaretist veidi kahju, siis selle raamatu lugemise järel enam ei ole, sest selgub, et ta oli ikkagi uskumatu bitch. (Võibolla oleks see selgunud ka The Crowni teisest hooajast, aga mul pole olnud aega seda vaadata, sest mul on vaja raamatuid lugeda.)

paistab nii, et printsess veetis kogu oma elu mingite boheemlastega hängides ja nende vastu üpris ebameeldiv olles, aga boheemlased kannatasid selle kõik välja, et panna kirja need lood, mida nüüd siit lugeda saame. ise poleks neil pidudel tahtnud olla, aga kaugelt vaadates on meelelahutuslik küll.

arusaamatu osa sellest raamatust on see, et kirjas on ka mõned lood, mida selgelt EI juhtunud ja enamus neist on… noh, lihtsalt veidrad. aga hüpoteetilise kuninganna Margareti hüpoteetiline jõulukõne oli piisavalt hea, et lepitas mind nendegagi.

südant kinkida pole mul südant

vaatasin oma Goodreadsi statistikat ja tahan raporteerida, et eesmärgiga “vähem lugeda” läheb üsna hästi – juulis lugesin ainult 14 raamatut – ja selle eesmärgi teine pool “rohkem kirjutada” edeneb tasapisi ka – viiele neist olen kirjutanud arvustuse.

Lemmik neist 14st oli Jaan Krossi “Neli monoloogi Püha Jüri asjus”, mille lugemise vastupandamatu soov tekkis mul – ootuspäraselt – Kumus Michel Sittowi isikunäitust vaadates. Õnneks olid nad sealsamas näitusel ära maininud, millise aastakäigu Loomingu Raamatukogus see ilmus, ja õnneks on mu emal olemas minu meelest kogu LR arhiiv, kenasti aastakäikude kaupa reastatud (jah, seda on umbes kilomeeter kokku). Igatahes õnnestus õige raamat vaevata üles leida – nagu raamatukogus! – ja mul oli see plaanis ka järjekordse lennureisini jäänud paari tunni jooksul läbi lugeda, aga selgus, et millalgi peab inimene ka pesema ja pakkima ja sööma. Seega pildistasin kõik 51 lehekülge kärmelt üles ja lugesin lennukis telefonist.

mis hõrk keelekasutus

aga arvustuste kirjutamise harjumuse juurutamisega kavatsen jätkata, sest juba neid juulikuiseid üle lugedes on selge, et kuu aega hiljemgi ei mäleta ma muidu enam midagi.

nüüd ma testin, kuidas näeks välja Goodreadsi arvustuse blogis avaldamine, sest otse Facebooki postitada neid enam ei lubata (nagu ka muide blogikandeid. mis ongi see põhjus, miks ma siin nii muretult möllan praegu, sest mitte keegi ei taipa kunagi lugema tulla, muhhahhaa!)

Võlurid (The Magicians #1)Võlurid by Lev Grossman
My rating: 2 of 5 stars

ohtralt rõõmu oli mul “Võlurite” eestikeelsest tõlkest, kus kasutati alailma sõnu nagu “lüüme”, “jumitu” ja “tüsilik” (yup, kõik pidin sõnaraamatust järele vaatama). hea töö Mart Kalvetilt. “prefekti” tõlkimine “korrapidajaks” oli ka hea leid. ja kõik ohtrad intertekstuaalsed viited ülejäänud ulme- ja fantasymaailmale olid ära tabatud, osavalt tõlgitud ja joone all kenasti lahti seletatud – tavaliselt nii hästi ei lähe.

muus osas… lubati täiskasvanute Harry Potterit ja suur osa tegevust toimus tõesti mingis veidras internaatvõlukunstiülikoolis, ohtra alkoholi ja seksiga ja ilma igasuguse süžeeta. lõpupoole nagu juba natuke midagi juhtus, aga siis sai raamat läbi ja mul ei ole soovi nende tegelastega järgmistes osades taaskohtuda, nad olid ebasümpaatsed vingatsid.

View all my reviews

hm, no pole ju kõige hullem. võibolla jagan edaspidigi.

talk less smile more

mul on juba mõnda aega olnud plaanis teha juttu sellest, kust raamatud tulevad, ja nüüd sain #bookstagrami kaudu ühest blogist teada, et see on… asi. vaatasin üle oma sel aastal seni loetud raamatud ja see nimekiri katab vist tõesti kõik eri variandid, kust ma raamatuid saan – kaks raamatukogu füüsiliselt, needsamad kaks elektrooniliselt, üks neist kahest teisel moel elektrooniliselt, Amazon, kodune raamaturiiul (füüsiline ja elektrooniline), sõbrad, pärisraamatupoed, heategevuspoed, kasutatud raamatute poed. täpsemalt:

Inimesed puude võras – laenasin Tallinna Keskraamatukogust
Viimased tuhat aastat – laenasin Tallinna Keskraamatukogust
Grammatika ülistus – laenasin Tallinna Keskraamatukogust
Päevade vaht – laenasin Tallinna Keskraamatukogust
Hons and Rebels – ostsin Amazonist e-raamatuna, täishinnaga (£5.99)
Hea põhjatuule vastu – laenasin Tallinna Keskraamatukogust
Nooruse lugu – laenasin Tallinna Keskraamatukogust
Kooliraamat – laenasin ellu.keskraamatukogu.ee kaudu, lugesin brauseris
The Other Wind – varastasin (st võtsin oma e-raamatute kataloogist, kuhu on asjad sattunud eri viisidel ja pigem mõnda aega tagasi, aga pigem pole ma nende eest maksnud)
The Readers of Broken Wheel Recommend – laenasin Overdrive’i kaudu oma Londoni raamatukogust (London Libraries Consortium), lugesin Libby äpist
A Piece of Cake – lugesin läbi Stoke Newingtoni raamatupoes
Meremaa võlur – võtsin kodus riiulist. Ostsin üheksakümnendate keskpaigas ja maksin kindlasti rohkem, kui endale tol hetkel tegelikult lubada sain.
Keeping On Keeping On – Overdrive, LLC, Libby. Äpi ajalugu näitab, et laenutasin seda neli korda, enne kui läbi sain.
The Explorer  – ostsin Stoke Newingtoni raamatupoest täishinnaga, pakun, et £8.99
The Good Granny Guide  – ostsin heategevuspoest, £1
From Absinthe to Zest: An Alphabet for Food Lovers – ostsin heategevuspoest, £1
Preludes & Nocturnes – laenasin Stoke Newingtoni raamatukogust. täpsemalt hakkasin raamatukogus kohapeal lugema, sest kaua see koomiks ikka võtab; siis läks kõht tühjaks, nii et läksin laenutusmasina juurest läbi ja üle tee pubisse; kui supp söödud ja raamat läbi oli, viisin raamatukokku tagasi.
Eestlase käsiraamat. 100 asja, mida õige eestlane teeb – laenasin peikalt, kes sai selle kingiks
1,227 Quite Interesting Facts to Blow Your Socks Off  – Overdrive, LLC, Libby
Little Fires Everywhere – laenasin Overdrive’i kaudu Tallinna Keskraamatukogust, lugesin Libby äpist
Inside Out Sadly Ever After? – lugesin läbi San Francisco lennujaama raamatupoes
Tales from Earthsea – varastasin
Zen Shorts – lugesin läbi Palo Alto raamatupoes
Peegelmees – sain sõbrannalt e-raamatuna. no sisuliselt varastasin:P
Lois on the Loose: One Woman, One Motorcycle, 20,000 Miles Across the Americas – Overdrive, LLC, Libby
Haldjate veri – laenasin ellu.keskraamatukogu.ee kaudu, lugesin brauseris
Under a Cornish Sky – võtsin tasuta raamatute vahetuspunktiks ehitatud telefoniputkast kuskil Cambridge’i lähedal maal
Astrid the Unstoppable – ostsin Stoke Newingtoni kasutatud raamatute poest, ca £3
The Subtle Art of Not Giving a F*ck – laenasin audioraamatuna Overdrive’i kaudu Tallinna Keskraamatukogust, kuulasin Libby äpist
Uprooted – ostsin Amazonist e-raamatuna täishinnaga, £5.31
The Princess and the Suffragette – ostsin Stoke Newingtoni kasutatud raamatute poest, ca £3

nimekirjast ei tule välja, et olen varuks ostnud ka mõned Amazoni soodushindadega raamatud (mulle tuleb iga päev Bookbubi uudiskiri, sealt leian paar korda kuus midagi asjalikku £0.99-£1.99 eest). ja mind ennast üllatab, kui mitu raamatut olen jõudnud täishinnaga osta, ma oleks enne väitnud, et seda ma ei tee üldse mitte kunagi :)

ja kui teile tundub, et mu lugemisaasta 2018 on siiamaani olnud veidi… säratu, siis – jah, olen nõus. täiendus- ja parandusettepanekud on teretulnud.

20171221_100614

see päev, kui elukohajärgses raamatupoes ingliskeelse Hargla avastasin

alla pole üleliia vara vaja tulla

20180201_132556

Efa seekordne postkaart-kommentaar rääkis mh sellest, et ta plaanib Terry Pratchetti Tiffany Achingi-sarja uuesti lugema hakata. Ma jutustan siis vastu, et mina loen Ursula K. Le Guini Meremaa-lugusid jälle.

Mitte ilmselgel põhjusel, seejuures – pakkisin juba jaanuari esimestel päevadel pikemat sorti tööreisile kaasa “Tales of Earthsea” ja “The Other Windi” (pakkimise all mõtlen muidugi, et laadisin Kindle’isse). Päeval, mil Le Guini surmateade tuli, olin juba kodus tagasi ja siis võtsin tõesti mälestuse mõttes riiulist eestikeelse “Meremaa võluri”. Selleks ajaks, kui see läbi sai, oli selge, et “Atuani haudu” ma küll praegu üle lugeda ei viitsi – see on küll päris huvitav raamat, aga uff, see igavene maa-alustes käikudes kondamine, mul ei ole selleks praegu tuju.

Aga reisil jõudsin ma kahest kaasavõetud raamatust läbi lugeda ainult ühe (sest ma ostsin endale kuskilt Napa Valley suveniiripoest kleepsuraamatu ja see osutus täiesti sõltuvusttekitavaks ja torpedeerib kõiki mu lugemisplaane tegelt siiamaani. viis pilti on veel jäänud.)

20180121_134129

i haz made great art!

Nojah, aga Le Guin siis. Hakkasin praegu googeldama, et kas ja mis pealkirja all “The Other Wind” (i.k. 2001) eesti keeles ilmunud on ja selgib, et mitte ainult, et pole ilmunud, vaid ka teadmine, et see on olemas, pole kuigi laialt levinud – “Meremaa juttude” (e.k. 2012) arvustustes ja promotekstides mainitakse igal pool ainult sarja nelja esimest raamatut. Mulle sattus ingliskeelne variant näppu 2008. aastal (täpsemalt laenutasin selle Bundabergi raamatukogust Austraalias, kui te just teadma peate) ja olengi teda ainult selle ühe korra lugenud. Meeles on niipalju, et – maitea, kas siia peaks käima spoilerihoiatus? – sari lõppes täpselt samamoodi, nagu sarjad ikka lõppema kipuvad, või on see on ehk liigne üldistus, aga selgelt mäletan, et mõtlesin: seda finaali olen ju juba lugenud nii Pullmani “His Dark Materiali” kui Lukjanenko vahtkondade-sarja (tol hetkel) viimastelt lehekülgedelt; mõelge midagi muud välja, daamid ja härrad!

aga nüüd on läinud nii, et olen lennujaamas ja lend lükati 2 tundi ja 50 minutit edasi, nii et on sobiv hetk “The Other Wind” uuesti ette võtta ja meenutada, mis seal peale ilmselge lõpu veel juhtus.

(Le Guini kohta tahtsin veel seda öelda, et ükskord külas olles leidsin riiulist ühe ta lühijuttude kogu, kus kõik lood olid uskumatult lahedad ja kõik keerlesid ümber… sugude, as in, gender. Vot kui tolle uuesti kuskilt leiaks või keegi pealkirjagi ütleks – seda tahaks kindlasti uuesti lugeda ja teistelegi soovitada! Ja… on ju normaalne külla minnes kõigepealt peremehe raamaturiiul läbi sorteerida, suurem osa ülejäänd õhtust sealt leitud raamatuga veeta ja koju minnes see kaasa laenata? Ma ei tea, miks mind nii harva külla kutsutakse viimasel ajal…)

words are very unnecessary

20180120_113941

sain postkaardiga blogikommentaari/laigi. nüüd tahaks teada, kaua seda tsüklit õnnestub käimas hoida – Efa, sinu kord:)

seal kaardil oli põmtselt kirjas, et vähem lugema tingimata ei pea, aga rohkem kirjutada võiks tõesti. seepeale ostsin heategevuspoest viis raamatut, siis tavalisest raamatupoest veel kolm ja siis läksin raamatukokku lugema. alles hiljem tuli meelde, et me vist leppisime E-ga kokku, et eilsest alates ei osta enam raamatuid. anna andeks, E! ma nüüd rohkem tõesti ei osta.

ükspäev sain Kaurilt noomida, et ma üldse Gaussi kõverale ei mõtle, kui Goodreadsis raamatutele hindeid panen. mõtlesin seejärel vapralt kaks nädalat Gaussi kõverale ja ladusin kahtesid-kolmesid-nelju. siis aga tabas mind Celeste Ng’i “Little Fires Everywhere” ja kuigi Kauri definitsiooni järgi 5 tähendab, et “KÕIK peaksid seda raamatut lugema, KÕIK”, ja selline lähenemine välistab ju ilukirjandusele viite panemise täiesti… panin ikkagi viie. kõik ei pea seda raamatut lugema, aga mulle meeldis see, kuidas seal olid emad ja tütred ja parimad kavatsused ja ei ühtegi lihtsat vastust. kuidas ükski tegelane polnud veatu ja kuidas neid kõiki võis väga hästi mõista. ja no lihtsalt väga huvitav lugu oli ka.

õnneks lugesin kohe sinna järele ühte kohutavalt halba raamatut, nii et Gaussi kõveraga peaks kõik korras olema.

who lives who dies who tells your story

mulle tundub, et iga natukese aja tagant annan endale ja teistele uusaasta- ja muidu lubadusi, et püüan edaspidi vähem lugeda ja rohkem kirjutada, aga välja tuleb ikka vastupidi.

Screen Shot 2018-01-01 at 09.50.00

ma ei ole nende teiste asjade suhtes kindel.

kui ma aasta lugemiseesmärgiks 365 raamatut seadsin, ei olnud mul sellega mingit erilist tagamõtet. tahtsin lihtsalt selles goodreadsi väljakutses osaleda ja sinna tuli mingi number panna ja ma tõesti ei teadnud, kui palju raamatuid ma tavaliselt aasta jooksul loen, aga raamat päevas tundus üsna… realistlik. ja lõpuks ta enamvähem nii oligi, kuigi jah, pean tunnistama, et eile varajasel pärastlõunal lugesin ühes poes püstijalu raamatut “Be a Unicorn & live life on the bright side” mitte niivõrd suurest ükssarvikuihalusest kui selle tõttu, et oli vana-aastaõhtu, aasta raamatuskoor oli alles 363 peal ja ma pidin sel päeval veel teatrisse jõudma, nii et kahtlustasin, et ühtegi seitsmest parasjagu pooleliolevast raamatust lõpetada ei jõua. (ega jõudnudki.)

aga ma ausalt lugesin selle aasta jooksul läbi päris mitu väga head raamatut ja pole kade jagama, millised kõige rohkem meeldisid.

Üldiselt oli selline… omaeluloolisuse aasta. Lugesin ja nautisin hästi palju päeviku-, kirja- ja eluloovormis raamatuid, pärisinimeste päriselusid ja pärismõtteid pärisasjade kohta. Meelde jäid Astrid Lindgreni II maailmasõja aegsed päevikud (“A World Gone Mad”) – vaade sõjale neutraalsest riigist, minu jaoks midagi täiesti uut. Lois Pryce’i “Revolutionary Road” – briti naine, kes reisis mootorrattaga Iraanis ja seda aastal 2011, mitte mingitel liberaalsetel kuuekümnendatel. Marju Lauristini “Marjustini sajand”. Diana Athilli “Alive, Alive, Oh!” – kui terane võib üks peaaegu saja-aastane inimene olla! Ja siis muidugi Mart Kase “Metsik päevaraamat” – kui ma peaks nimetama, mis raamat oli kogu aasta kõige parem (ja tundub, et peab – kõik küsivad:)), siis see oligi. See räägib kanadest ja kitsedest ja koertest, aga põhiliselt ikkagi inimestest, ja see oli kirjutatud nii hästi ja sellise emotsiooniga, et olin valmis ise maale kolima ja kitsed võtma. eestis. novembrikuus. Vot SEDA mõtles Goethe, kui ta ütles, et raamat peab olema kirves meis jäätunud mere jaoks! Ma arvan.

20171111_010827.jpg

Mart Kase, “Metsik päevaraamat”

Eesti (ilu)kirjandust lugesin logistilistel põhjustel pigem vähe, aga üht-teist ikka õnnestus, tippelamused: Kai Aareleiu “Linnade põletamine” (see oli vist 2016. aasta üks kiidetumaid raamatuid, ma jõudsin 2017 alguses jaole. väga Tartu. ja väga mõjus lugu.); Madli Lippuri “June|Julien” (ettevaatust, tabuteema. aga täitsa nagu välismaa raamat!); Tanel Saimre “Minu Norra” (üldse üks kogu Minu-sarja säravamaid tähti mu jaoks; Norrast oli ka tore lugeda, aga kui nii hästi kirjutada, siis võiks kirjutada ükskõik millest ja ma ikka naudiksin); Tõnu Õnnepalu “Klaasveranda”.

Muidu ilukirjanduse osas peab tunnistama, et mul on ikka täitsa mainstream maitse ja mu viietärnilemmikute nimekiri näeb välja nagu Bookeri longlist:

Sarah Winman, Kui jumal oli jänes
Tan Twan Eng, Garden of the Evening Mists
Naomi Alderman, The Power
Fredrik Backman, My Grandmother Sends Her Regards And Apologises
Michel Faber, The Book of Strange New Things
Elizabeth Gilbert, The Signature of All Things
Claire North, Harry Augusti esimesed viisteist elu
John Boyne, The Heart’s Invisible Furies

Ulme ja fantasy osas oli mu aastal tugev slaavi teema – jaanuari alguspäevil lõpetasin 2016. aastal alustatud Sergei Lukjanenko “Puhtandi”, millel oli ka eelmine osa “Mustand”. Hoopis teine lugu kui Vahtkondade-sari, aga ikkagi Lukjanenko (kes pidi olema inimesena paras värdjas, aga kõik tema kirjutatu on mulle alati väga meeldinud ja loomulikult lugesin aasta jooksul üle nii mõnedki vahtkonnaraamatud). Pooleldi lasteraamat-muinasjutt (kust see piir muinasjutu ja fantasy vahel üldse läheb?) on Katherine Ardeni “The Bear and the Nightingale” ja selle järgmine osa, äsjailmunud “The Girl in the Tower” – autor on ameeriklane, aga lugu toimub keskaegsel Venemaal, mis on täis igasuguseid vetevanasid, kolde- ja saunavaime, kuni surematu Kaštšeini välja. Sergei ja Marina Dyachenko (vist ukrainlased?) “Vita Nostra” lugesin uuesti läbi ja olen veendumusel, et see on üleüldse üks parimaid fantaasiaraamatuid. Ja nagu kõik teised, lugesin Ernest Cline’i “Ready Player One’i” ja ka see meenutas mulle kõige rohkem hoopis Lukjanenkot, täpsemalt “Peegelduste labürinti”. Noh, ja 2017. aasta alla see päris ausalt ei lähe, aga hetkel on mul pooleli Naomi Noviki “Uprooted”, tegevusega nõidade ja võlurite Poolas.

Ilmselt otseses seoses lugemisväljakutsega õppisin sel aastal hindama pildiraamatuid:) Ei teinud sohki ega lugenud neid kümnete kaupa lihtsalt selleks, et numbreid kirja saada, aga hakkasin raamatuarvustustes ka seda rubriiki tähele panema ja nägin natuke vaevagi, et parimad hitid endale kodusesse raamaturiiulisse hankida. Selle kategooria võitja on raudselt Carson Ellise “Du Iz Tak?”, väljamõeldud keeles raamat, kus tegelasteks on putukad, aga selgub, et seal putukate tasandil on näha ja uurida väga palju. Ainus pettumus selle raamatuga seoses oli mul see, et elus kuueaastane, kelle peal seda testisin, ehk siis tegelik sihtgrupp, ei olnud pooltki nii vaimustuses kui ma ise. Huumori mõttes vbla ka pigem täiskasvanutele oli Elys Dorani “Mr Bunny’s Chocolate Factory”. Õnnestus kohtuda ka Justin Richardsoni legendaarse geipingviinilooga “And Tango Makes Three”. oh, ja siis eelnimetatud kuueaastase raamaturiiulist leidsin Kätlin Vainola “Kelli hakkab piraadiks” – lõpuks ometi üks eesti lasteraamat, mis on roosa-printsessi-stereotüübi murdmise ette võtnud!

20180101_125931.jpg

Carson Ellis, “Du Iz Tak?”

Teismelisteraamatuid olen ka eluaeg väga armastanud ja lugesin neid sel aastal nii palju, et lõpuks sulasid nad kõik kuidagi ühte, aga tase oli pigem ühtlaselt kõrge. Nii et kui aasta lõpuks paljuhaibitud John Greeni “Turtles All The Way Down”-ini jõudsin, siis andsin sellele resigneerunult neli tärni viiest, kuigi tegelt oli see ka ikka täiesti hea raamat. Aga viis tärni said näiteks:

Emma Donoghue, The Lotterys Plus One (täiesti üle võlli perekond ja aspergerist peategelane. vbla see loeb isegi päris lasteraamatuna)
Ann Brashares, The Whole thing together (kah üsna üle võlli kärgpere)
Clare Furniss, How not to disappear (teismelised ja vanainimesed ja perekonnasaladused)
Julie Buxbaum, Ütle mulle kolme asja (no need ameerika keskkoolilood sobivad mulle)
Rainbow Rowell, Eleanor & Park (ditto)

Siis on mul veel üks täiesti isiklik raamatukategooria: raamatud, mis aitavad mul neid inimesi, kelle keskel ma elan (ehk siis britte) mõista. Ilukirjanduslikust otsast läheb siia alla kogu Nancy Mitfordi looming, mida lugesin sel aastal hästi palju, kõigepealt vanu hitte üle ja siis riburadapidi vähemtuntuid järele, nüüdseks olen juba jõudnud sellisteni, mis vist objektiivselt polegi väga head. Kõige rohkem meeldis mulle “Don’t Tell Alfred”, mida oli täiega raske hankida, aga mis oli väga meeleolukas, või no ütleme otse, ajas mind korduvalt kõva häälega naerma. (Oma)eluloolise poole pealt meeldisid mulle Noel Streatfieldi (of Ballet Shoes fame) “Tea By the Nursery Fire”, mis rääkis 19. sajandi lõpu inglise lapsehoidja elust, ja kaks Amanda Oweni raamatut, “The Yorkshire Shepherdess” ja “A Year in the Life of a Yorkshire Shepherdess”, kus proua räägib lamba- ja lastekasvatamisest (kaheksa tükki! ja lambad siis veel sinna lisaks) karmides looduslikes tingimustes.

Lugesin ka üsna mitut internaatkooliraamatut, mille hulgast jäi meelde Antonia Foresti “Autumn Term” – erinevalt Enid Blytoni mammutloomingust tegutsesid selles loos enamvähem pärisinimesed, kes ei olnud kõik veatud (või ei arenenud selliseks hiljemalt raamatu lõpuks) ja see kõik oli kuidagi veidi täiskasvanulikum ja realistlikum kui nad tavaliselt. Mitte et ma internaatkooliraamatutes otseselt realismi taga igatseksingi, eriti kuna üks huvitavamaid raamatuid kogu sel aastal oli Ysenda Maxton Grahami “Terms and Conditions: Life in Girls’ Boarding-Schools, 1939–1979” ja, noh… ei olnud need tingimused seal suuremad asjad tegelikult. Juhtus nii, et meie kohalikus raamatupoes korraldati selle raamatu esitlus, koos autoripoolse ettelugemise ja hilisema aruteluga; ma aimasin, et see võib tulla põnev, ja hiilisin kohale. Ei pidanud pettuma, enamus publikust olid internaatkoolikogemusega vanaprouad ja rääkisid lugusid juurdegi. Enid Blytonit ma endise pilguga lugeda enam igatahes ei suuda.

Britiraamatute hulka liigitan ka suurepärase paroodia kõigile hygge- ja lagom-raamatutele: Emlyn Rees, “Shabby: The Jolly Good British Guide to Stress-free Living”. Alguses naersin, siis muutusin murelikuks ja koristasin ja remontisin majapidamises nii mõnedki asjad ära, et oleks veidi vähem… shabby.

Aimekirjanduse tippelamuseks oli sel aastal see, kuidas mulle enamvähem korraga sattusid lugemislauale Angela Duckworthi “Grit” ja Amanda Ripley “The Smartest Kids in the World: And How They Got That Way”. Need täiendasid teineteist nii hästi, et ma ei tea nüüd enam üldse, mida ma kummast lugesin, aga muuhulgas veensid nad mind matemaatika õppimise vajalikkuses (see on pikem lugu. mulle on matemaatika ja selle õppimine endale alati väga meeldinud, aga ma olin arvanud, et sellega võiks koolides vabalt ka vähem tegelda. enam ei arva, õppige edasi!) ja üldse oli see teema hästi huvitav, et mismoodi kasvab inimesest selline inimene, kes asjadega hakkama saab. Aga mulle pakkusid suurt rõõmu ka David Hockney “Secret Knowledge” (maalikunstist), Sali Hughesi “Pretty Honest” (kosmeetikast), Jake Knappi “Sprint” (tootearendusest) ja Giulia Endersi “Võluv soolestik” (duh).

Loomulikult lugesin ma üle vanu lemmikuid, sest kuskil polnud öeldud, et tuleb lugeda 365 uut raamatut. Ei lähe mu elus ükski aasta mööda muumitrollide, puhhide ja suurmõmmikuteta – ennem surm! Ajaga ainult paremaks on läinud Kalev Kesküla “Elu sumedusest”, Viivi Luige “Varjuteater” ja Philippe Delermi “Väikesed naudingud”.

Aaa, ja aasta viimase nädala suurim lugemiselamus oli lugeda blogidest ja #bookstagramist teiste inimeste lugemisaasta kokkuvõtteid :) nii hoida!

do you recall not long ago

sarjast “universum täidab me soove”:

täna õhtul esineb meil southbank centre’is Neil Gaiman, kelle suur austaja olen. ta esitleb oma uut raamatut, mis mul küll käsi värisema otseselt ei pane, sest jutustab lihtsalt muinasskandinaavia müüte ümber (Norse Mythology, kui nüüd keegi hirmsasti tahab seda raamatut lugeda), aga Neili ennast oleks ma ikka näha tahtnud.

piletid sellele peole müüdi kahjuks juba paari kuu eest välja, ma ei saand jaole.

noh, aga samal ajal on meil siin koolivaheaeg ja samas southbankis mingid lasteüritused, mh keset päeva esines Chris Riddell. Riddell on tuntud illustraator ja kirjutab ise ka raamatuid ja on praegusel ajal “children’s laureate”, maiteagi, kuidas seda tõlkida või seletada. kõige tähtsam lastekirjanik riigis, keda kõik kuulavad, kui tal lastekirjanduse kohta midagi öelda on :)

mulle on mõned Riddelli raamatud täitsa meeldinud ja ta pildid meeldivad mulle ka ja olen täitsa mitu raamatut majapidamisse spst ostnud, et tema illustreeritud.

ma küll ei suutnud tükk aega ära otsustada, et kas ta mulle nii palju meeldib, et minna teda kuskile lastekarja sisse vaatama, aga siis täna mõtlesin, et üks tee, kaks asja, lähen kohale, vaatan, kas Gaimani jaoks on äkki mõni tagastatud pilet tekkinud ja kui jaole saan, siis vaatan Riddelli ka.

no läksingi ja Gaimani piletit muidugi polnud, aga Riddellile oli pilet vabalt saada täitsa umbes kaheksandasse ritta (sinna saali mahub mingi 2500 inimest muidu).

ja kui ma siis seal kaheksandas reas istusin, siis selgus, et Riddellil on külalistega üritus. kolm külalist olid lastekirjanikuprouad*, kes olid enne juba ka välja kuulutatud, ja neljas oli üllatuskülaline.

ja no selle jutu peale te vast arvate ära, kelle universum üllatuskülaliseks saatis :)

20170215_153338

‘I am so glad there were ponies,’ said my sister.

lõpuks läks veel nii hästi, et sattusin õigel hetkel lava eest mööda minema ja sain endale kaasa napsata selle pildi, mille Riddell Gaimanist joonistas, sellal kui ta oma külalisi välja kuulutas. kui tundub, et on rohkem Pratchetti moodi, siis sellepärast, et tegu oligi suure saladusega ja keegi ei tohtinudki teada, kes see on.

20170215_211016

autogrammi järel seisin pärast eraldi ülekahetunnises sabas (vt ka: koolivaheaeg, 2500 inimest)

kokkuvõttes – pääsesin muinasskandinaavia mütoloogiast veel veidikeseks ajaks (küllap ma sellegi raamatu kord läbi loen) ja sain Neili esituses kuulda hoopis natukest lasteraamatut ja üht luuletust, eks ikka Riddelli illustratsioonidega (oli selline onu Raivo jutupliiatsi stiilis üritus, kus paljud pildid valmisid kohapeal). superluks!

* – teised kirjanikud olid Cressida Cowell (temast ma olin enne ka kuulnud, tal on need lohetaltsutamise raamatud), Liz Pichon ja Posy Simmonds. kõik olid väga toredad ja kui mulle mõni nende raamat näppu satub, siis plaanin lugeda küll.

valge sirel õitseb ja rongid lähvad mööda

Täna tahan teile rääkida raamatukogudest oma elus.

Kõigepealt oli kooli raamatukogu, kuhu meid millalgi 1. klassi alguskuudel kogu kollektiiviga kohale talutati. Õpetaja Mitt tutvustas meile raamatukogu kasutuskorda (mis tolles koolis ja raamatukogus oli mäletatavasti väga… põhjalik) ja siis võis igaüks ühe raamatu kohe koju kaasa laenutada. Ma valisin välja tšehhi lasteraamatu “Väike tüdruk suures lossis” ja tekitasin sellega suure segaduse, sest nii kohalolevad pedagoogid kui laenutuslauda mehitavad suured tüdrukud (vähemalt viies klass:)) arvasid, et seda on esimeseks raamatulaenutuseks elus võibolla pisut palju (meenutagem, et emakeeletundides tegime sel ajal tööd kukeaabitsaga). Lõpuks otsustati mulle suurteose läbitöötamiseks tavalise nädalapikkuse tähtaja asemel võimaldada kaks nädalat. Kui ma sellega siis järgmisel päeval tagasi ilmusin ja uut raamatut palusin, võttis õpetaja Mitt isiklikult vaevaks kontrollida, kas ma ikka tõesti lugesingi nii paksu raamatu nii kiiresti läbi. Läbisin testi ja järgmise kaheksa aasta jooksul ei olnud ilmselt koolipäeva, mil ma ei oleks raamatukogus käinud. See oli selle suure õudse koolimaja ainus vaikne ja mõnus koht, seal oli piisavalt palju raamatuid, mida ma veel lugenud ei olnud, ja õpetaja Mitil oli alati kas aega juttu ajada või abi tarvis. Jube äge oli jõuda viiendasse klassi ja hakata ise teistele raamatuid laenutama! Uusi raamatuid kataloogi kanda Mitt mul kunagi ei lubanud, selleks oli mul liiga kole käekiri, aga ma sain templeid lüüa (tiitellehele ja 17. leheküljele – sest 17. leheküljelt algab uus poogen!) ja, eh, ma ei mäletagi, misasju me seal veel tegime, aga mingit toimetamist leidus alati ja Mitti oli väga lihtne veenda saatma õpetajatele kirjakesi, et tal on järgmiste õpilaste abi raamatukogus tarvis just nüüd selle tunni ajal. Sellest ajast, kui ma hommikuses vahetuses koolis käima hakkasin, olime me koos paari klassiõega vahel kuni õhtuse vahetuse lõpuni raamatukogus. Kui kõht tühjaks läks, käisime sööklast leiva- ja saiakontse küsimas. Meiesugustel insideritel oli lubatud Miti tooli ja ajaleheriiuli vahelt läbi pugeda ja olla raamatukogu selles osas, kuhu muidu õpilasi ei lastud. Seal olid laeni ulatuvad riiulid “suurte inimeste raamatutega” ja treppredel, mille otsas turnida ja mängida tegelikult ei tohtinud, aga eks me ikka kõõlusime. Selle redeli otsas istudes lugesin ma läbi suurema osa “Tõde ja õigust” ja Šalva Amonašvili “Tere, lapsed!” mis rääkis kuueaastaste laste õpetamisest ja mis tundus mulle kohutavalt põnev. Tahaks seda uuesti lugeda.

Kooliraamatukoguga paralleelselt käisin ma tol ajal ka Lutsu raamatukogu lasteosakonnas – sinna viidi meid samamoodi klassiga, aga mulle tundub, et mõned aastad hiljem. Seal sain ma esimest korda aimu kataloogi kasutamisest (mitte et koolis poleks kataloogi olnud, aga raamatuid oli nii vähe, et niisamagi leidis kõik üles) ja mõnda aega oli mu ambitsiooniks suureks saades sinna tööle minna… aga mitte raamatukoguhoidjaks, vaid riietehoidjaks, sest sealne garderoobitädi luges kogu aeg:) Lutsus olid olemas kõik raamatud, mida ma küsida oskasin, ja see avaldas mulle päris palju muljet. Ükskord umbes viiendas klassis andis ajaloo õpetaja soovitusnimekirja raamatutest, mida võiks õpikule lisaks lugeda. Ajalugu kui ainet ma üldse ei armastanud ja ei suuda üldse meenutada, miks ma selle nimekirjaga ikkagi raamatukokku läksin. Plaan oli, et laenutan ehk ühe, aga raamatukoguhoidja kadus mu ajaloovihikuga riiulite vahele ja naases sealt kõigi kümne raamatuga. Olin lapsena liiga häbelik, et selliseid arusaamatusi lahendama hakata, nii et võtsin kogu kuhja koju kaasa ja lugesin muidugi läbi ka. Ei mäleta, mis seal veel oli, aga üks raamat oli vanaaja seitsmest maailmaimest ja üks oli Cerami “Jumalad, hauakambrid, õpetlased”, mis osutus äärmiselt huvitavaks. Ajalugu mulle ikkagi meeldima ei hakanud paraku.

Suviti vanaema juures olles käisin Aegviidu raamatukogus. See oli päris pisike ja lahti üsna veidratel aegadel (umbes et teisipäeval ja neljapäeval kella kümnest kaheni), aga abiks ikka. Väikses raamatukogus on eriti mõnus lihtsalt kõik raamatud ükshaaval üle vaadata, et saaks otsustada, kas nad on toredad, ja ma leidsin sealt palju asju, mille peale mujal polnud sattunud. Kõige esimeste raamatute hulgas, mis ma Aegviidu raamatukogust laenutasin, oli Anne Franki päevik – vanaema arvas, et raamatukoguhoidja soovitas seda mulle, aga ma vaatasin lihtsalt kaane järgi, et ühe tüdruku pilt on peal ja päevik, kindlasti on vahva raamat. Noh.

Millalgi põhikooli lõpuaastatel muutus väga popiks ülikooli raamatukogus käimine. Sinna meiesuguseid põngerjaid tegelikult väga ei lubatud, lugejapileti saamiseks pidi viima soovituskirja kooli raamatukogu juhatajalt, kes pidi kinnitama, et varaküps õpilane on juba kõik läbi lugenud, mis koolil pakkuda on. Nagu võib arvata, siis õpetaja Mitilt sellise paberi saamine mulle raskusi ei valmistanud. Sellest, kuidas elu ülikooli raamatukogus käis, kirjutasin ükskord juba siin. Raamatuid ma sealt vähemalt alguses oma koolilapsepiletiga koju laenutada ei saanud, tuli lugeda kohapeal. Ükskord pidin tegema referaadi Taani kohta ja kasutasin põhilise allikana Briti entsüklopeediat. Kuskil kõrvaltoas oli sel ajal tegelt juba internet olemas, Unixi-terminalid rohelise tekstiga mustal taustal, aga seal oli alati mudamängijatest järjekord ja Wikipediat ka veel ei olnud nagunii.

Gümnaasiumis oli meil ka koolis raamatukogu, aga see oli nii väike ja kuidagi… suvaline, eriti Miti põhjalike süsteemidega võrreldes, et seal ma käima ei harjunudki. Kohe kümnendas klassis kaotas meil pool klassi pooled oma õpikud ära (noh, me ei viitsinud neid koju viia, hoidsime klassis ühes kapis, ja kevadel, kui tuli raamatukokku tagasi viia, siis kõigile enam ei jagunud sealt kapist kõiki raamatuid) ja ma olin sügavalt šokeeritud, et sellest ei tulnud mitte mingit jama. Jaan Mitt oleks saavutanud selle, et meid oleks kõiki koolist välja visatud!

Tallinnas hakkasin ma kõigepealt käima TTÜ raamatukogus. Võrreldes TÜ omaga oli seal ilukirjandust vähem, aga see-eest ajakirjariiul oli mõnusalt suure valikuga. Mitte et ma peale Kroonika ja Stiina sealt midagi väga regulaarselt lugenud oleks… aga ma oleks saanud, kui oleks tahtnud :P Mingit erialakirjandust õnnestus sealt küll ka hankida, ja no siis muidugi Saveljevi “Füüsika”, osad 1 ja 2. Muide… nii Nähtamatu Ülikooli kui Sigatüüka raamatukogud asuvad minu vaimusilmas TTÜ esimeses korpuses. (Ja mis seal vana raamatukogu ruumides praegu üldse on, nüüd, kus uus ehitati? Hoitakse keelatud raamatuid?)

Millalgi sajandivahetuse paiku olin pool aastat Rootsis vahetustudengiks ja ei suuda absoluutselt meenutada sealset ülikooli raamatukogu (mis ju kindlasti pidi olemas olema), küll aga on mul eredalt meeles Västeråsi linnaraamatukogu, kust ma laenutasin endale rootsikeelsena kõigepealt kogu Lindgreni loomingu ja siis hulga muud lastekirjandust takkapihta ja vahepeale lõõgastuseks ingliskeelset Pratchettit ka. See oli esimene raamatukogu mu elus, kus olid diivanid ja tugitoolid ja võibolla isegi kott-toolid; riideid ei käskinud keegi garderoobi panna ja koti tohtis kaasa võtta; ja kõige rohkem hämmastas mind see, et kui raamatukogu oli kinni, siis võis tagastatud raamatud lihtsalt välisukse kõrval olevast pilust sisse pista. Ühesõnaga, tohutu liberaalsus võrreldes Eesti kindlusraamatukogudega. Oi, mulle meeldis seal. Minu rootsi keele alaseks tippsaavutuseks jäi see, et lugesin läbi teismelisteraamatu “Jumala ja minu vahel on kõik läbi” ja siis jutustasin selle rootsi keele tunnis (edasijõudnute tase!) teistele ümber. Ma olen hiljem rootsi keeles asjalikumaid raamatuid ka lugenud (või noh. naistekaid ja krimkasid. aga ikkagi, täiskasvanutele suunatuid), aga ma ei ole kunagi pidanud nende üle pärast originaalkeeles arutlema.

Tallinna Keskraamatukogus käisin ma alguses ainult võõrkeelsete raamatute osakonnas Liivalaia tänaval. Elasin seal lähedal ja oli selline periood elus, et tahtsingi ainult ingliskeelseid paperbacke lugeda. Nende valik oli seal muidugi… mitmekesine, et mitte öelda lootusetult kesine.

Pärast hakkasin ikkagi käima Estonia pst majas, kus oli aastaid üks ebameeldiva kassinäoga turvamees ja kus oldi kohutavalt range kaasavõetavate kottide ja üleriiete jms suhtes. Rõõmuga avastasin millalgi eelmisel või üle-eelmisel aastal, et see jama on nüüd ära lõpetatud ja et garderoobi VÕIB, aga ei PEA kasutama. Kui nüüd vahel pikemalt Eestis olen, käin selles raamatukogus iga päev ja võtan hästi palju raamatuid korraga ja siis loen alati öösel kella kolmeni ja ei saa pärast hommikul kuidagi üles. Selline lapsepõlve flashback.

Londonisse kolides ei saanud ma päris tükk aega aru, kuidas siin avalikud raamatukogud töötavad. Mitte et neid ei oleks – vastupidi, on tihedalt. Esimese korteri juurest oli üks 5-minutise jalutuskäigu kaugusel ja praegusest on üks sama kaugel ja kaks tükki erinevates suundades 10 minuti tee. Aga igaühes neist on vähe raamatuid ja kuidagi… suvalised. No kes on näinud raamatukogu, kus on, ütleme, viis Terry Pratchetti raamatut?! Viiekümnest võimalikust? Pikapeale selgitasin välja, et terve linnaosa peale on üks raamatukogu ja selle raamatud on haruraamatukogude vahel jagunenud… no ikkagi suvaliselt:) Aga on olemas täitsa töötav elektrooniline kataloog, mille kaudu saab neid kõiki (ja ka hulga teiste linnaosade omi) endale sobivasse harukogusse kohale tellida. Nüüdseks olen läinud juba nii mugavaks, et tellin ette ka need raamatud, mis on õiges harukogus olemas, aga mida ma lihtsalt ei viitsi ise riiulitest üles otsida:P loomulikult on meil ka e-raamatute laenutusvõimalus ja laenutusautomaadid ja kuigi mu süda tilgub seda öeldes verd, pean siiski nentima, et hoolimata 90ndate stiilis UIst on brittide raamatukogusüsteem digitaalsem ja kasutajasõbralikum kui Eesti (vähemalt Tallinna keskraamatukogu) oma. Uudisteoste riiuli sisu näen ka Twitteri kaudu ära igal nädalal ja saan siis kohale lipata, kui midagi vajalikku paistab!

Tallinna keskraamatukogu e-laenutust kasutan ma ikkagi ka üsna usinalt, sest eestikeelse raamatu lugemine on rõõm omaette mu jaoks (ja teine rõõm on see, KUI palju raha hoian ma kokku iga kord, kui ma eestikeelse raamatu ostmise asemel laenutan. Eesti raamatuhinnad on täiesti ebanormaalsed mu meelest). Aga kuigi Ellu näeb üsna ilus välja, on funktsionaalsust ikkagi häbitult vähe (mis mõttes ma ei saa end väljalaenutatud raamatule järjekorda panna? wishlisti ei olegi? ja miks tableti peal lugeda ei saa?).

British Librarys oli lugejapileti saamine veel keerulisem kui omal ajal ülikooli raamatukogus. Ära ma selle tegin ja siis läksin põhimõtte pärast ja vaatasin kõik need kuulsad lugemissaalid üle ja lugesin läbi Oskar Lutsu mälestuste selle köite, mida meil kodus millegipärast polnud… aga aastaga aegub see lugemisõigus ära ja pikendada ma enam ei viitsinud.

Goodreads ütleb, et olen sel aastal seni lugenud 32 raamatut.

all your perfect imperfections

Raamatusoovitus: Costa Book of the Year 2015

Faith had always told herself that she was not like other ladies. But neither, it seemed, were other ladies.

— Frances Hardinge, The Lie Tree

Võtsin The Lie Tree ette mitte lihtsalt sellepärast, et ta briti ühe tuntuma raamatuauhinna sai, vaid sellepärast, et lasteraamat on selle konkursi üldarvestuses ainult ühe korra varem võitnud – see oli 2001. aastal Philip Pullmani The Amber Spyglass ja, noh. Tundus, et latt on piisavalt kõrgel, et asja lähemalt uurida. Pealegi mulle meeldivad lasteraamatud rohkem kui suurte omad.

Ega see mingi mugavuslugemine polnud, lugu oli viktoriaanlik ja pime ja vihmane ja üksjagu krimka (krimkad mulle ei meeldi). Aga olen teda nüüd mõned nädalad seedinud ja ta on mul ikkagi… meeles ja paneb mõtlema.

Mulle tundub, et see tsitaat, mille ma selle raamatu iseloomustamiseks välja valisin, on täiega spoiler. Õnneks pole ma siin spoilerivaba keskkonda välja kuulutanud ka:)

just tell me it’s not the end of the line

Raamatusoovitus: kõik theoatmeal.com jooksuteemalised koomiksid (ja siis veel ühtteist)

WP_20151105_005

Nii harva, kui ma paberist raamatuid enam ostan, valin ma neid hoolikalt (kogu aeg tiksub kuklas mõte, et varem või hiljem tuleb nad ju jälle kuhugi kolida). Esiteks peab neil olema e-raamatu ees mingi eelis – enamasti siis kujundus ja illustratsioonid. Teiseks oleks hea, kui ma oleks neid enne ostmist lugenud, et saaks kindel olla, et tegu on kvaliteettootega, mis on riiuliruumi ja kastipakkimist väärt.

Nii juhtuski, et ostsin elu esimese koomiksiraamatu endale. Hästi valisin! Nimilugu oli mul enne loetud ja ühtteist tuli veel tuttav ette, aga osa sisu oli mu jaoks täitsa uus (jaapani hiidherilased, anyone?)

Olgu öeldud, et kuigi kõik, mis Matthew Inman jooksmisest arvab, on väga naljakas ja tabav, ei ole ma sellest peaaegu mitte millegagi nõus – tähendab, mul endal on jooksmiseks hoopis teised põhjused kui Blerch ja kõik, mida ta kehastab. Aga raamatu teeb see teistsugune perspektiiv ainult paremaks… ja no sellele on raske mitte kaasa noogutada:

WP_20151105_002

võibolla kellegile veidikene teed ja siis kirjutame raamatu

Raamatuhoiatus: “Alice imedemaal” uus tõlge

P1050626

Põlvkonnale kohaselt jõudis “Alice” minuni kõigepealt Jaan Krossi tõlkes ja Tõnu Aava esituses – koos onu Remuse juttude ja “Aladdini imelambiga” oli see meie kodus kõige kuulatumate plaatide hulgas ja vennaga kahe peale suudame sellest siiamaani päris pikki katkendeid veatult ette kanda.

Kolmkümmend aastat hiljem… on mu majapidamisse tekkinud päris soliidne kollektsioon erinevaid väljaandeid sellest raamatust. Ma ka täpselt ei tea, kuidas see nii läks, aga alailma on ette jäänud kas mõni variant tekstist või illustratsioonidest või nende kombinatsioonist, mida mul veel ei olnud ja hädasti vaja oli. Ja ega ma siis kõike, mida näinud olen, veel ostnud pole, ainult tähtsamad!

Umbkaudses ajalises järjestuses:

tõlge: Jaan Kross, illustratsioonid: Vive Tolli

tõlge: Jaan Kross, illustratsioonid: Vive Tolli. Eesti Raamat 1971

tõlge: Jaan Kross, illustratsioonid: Navitrolla. Tänapäev 2006

tõlge: Jaan Kross, illustratsioonid: Navitrolla. Tänapäev 2006

(kuskilt siit vahepealt on puudu ingliskeelsed illustratsioonideta paperbackid “Alice’s Adventures in Wonderland” ja “Through the Looking-Glass”, mida ma pole vaevunud Eestist Inglismaale kaasa kolima. puid metsa and all that.)

John Tennieli illustratsioonid. Barnes&Noble, 2012

John Tennieli originaalillustratsioonid. Barnes&Noble 2012

Tõlge Anna-Liisa Tiisma, illustratsioonid John Tenniel, illustratsioonid värvinud Harry Theaker ja Diz Wallis. Tänapäev 2015

Tõlge Anna-Liisa Tiisma, illustratsioonid John Tenniel, illustratsioonid värvinud Harry Theaker ja Diz Wallis. Tänapäev 2015

Nii vaadata, siis neli-viis varianti samast raamatust ei olegi kohutavalt palju. Võin veel mõned hankida, kui on ilusate piltidega;) (Juba olen vastu pannud nt Vivienne Westwoodi kujundatud juubeliväljaandele, sest ega ta uusi illustratsioone pole teinud, ainult kaanekujunduse.)

jabur teelaudkond igas variandis

jabur teelaudkond igas variandis, mis mul siin käepärast

Nüüd on loodetavasti kõigile selge, et kui üldse leidub ekspert, kes võiks viimatiomandatud köite osas kriitiliselt sõna võtta, siis mina’p see olen. here goes:

see uus tõlge on halb!

Muidugi ma saan aru, et ilmselgelt pole selle tõlke taga kellegi suur soov teha Krossist paremini ega enesekindlus, et ta seda suudab. Ei saa olla juhus, et meie jaoks kanoonilist varianti pole varem originaalillustratsioonidega välja antud – ju on teksti ja piltide autoriõigused erinevate kirjastuste käes ja muidugi on see Macmillani juubeliväljaanne nii ilus, et see tuli eesti keeles avaldada ükskõik mis hinnaga.

Samuti saan ma aru, et “Alice peeglitagusel maal” ongi väga raskesti tõlgitav raamat (mis selgitab ka seda, miks mul selle eelmist eestikeelset varianti – Risto Järve tõlge – olemas ei ole. see oli ka täiesti õudne). Juba kogu see malemajandus kuningannade ja kõigega, no see lihtsalt ei tööta eesti keeles eriti hästi. Ja kas keegi oskab mulle seletada, miks on seal raamatus pooled malendid punased, mitte mustad?

Aga…

  • kui sa näiteks ise luuletusi tõlkida ei oska, sest no ei tule see rütmiasi välja, riimist rääkimata, siis minu meelest täitsa levinud praktika on paluda see pisiasi kellelgi teisel korda ajada?
  • kui juba võtta kursiivis mingite sõnade rõhutamine ette, kas oleks palju paluda, et need oleks sõnad, mida eesti keeles rõhutataks, mitte lihtsalt… suvalised sõnad selles lauses enamvähem sealkandis, kus inglise keeles rõhuline sõna oli? kes üldse tuleb selle peale, et kasutada “mina” asemel “ma” ja seda siis rõhutada?!
  • kohmakas lauseehitus on üks asi, mõtte lohakas ärakaotamine juba kraad hullem kuritegu. kas mitte selliste apsakate vältimiseks ei ole raamatutel toimetajad? tundub, et sellel siin ei ole…

ma võiks kõigi oma pretensioonide juurde tuua rohkem kui ühe näite, aga ma ei taha oma elu kulutada sellise jama ümberkirjutamisele. lihtsalt uskuge mind, see asi ei ole neil hästi välja kukkunud.

(Hoidun sihilikult sõna võtmast selle osas, et vanad head naljad ei ole uues tõlkes enam nii naljakad ja et tegelaste nimed on tõlgitud äärmiselt… veidralt. Need on maitseasjad.)

Õigluse mõttes: üks koht oli küll, kus tõlkija mind tõesti rõõmustas.

“Nüüd ma näen kedagi!” hüüatas ta viimaks. “Aga ta tuleb väga aeglaselt. Ja mis kummalisi poose ta võtab!” (Sõnumitooja nimelt hüppas teel üles-alla ning vingerdas nagu angerjas, suured käed kummalgi küljel lehvikuna välja sirutatud.)

“Mitte sugugi kummalisi,” ütles Kuningas. Ta on anglosaksi Sõnumitooja ja need on anglosaksi poosid. Ta teeb neid ainult siis, kui on rõõmus. Tema nimi on Haigha.”

Lewis Carroll, Peeglitagusel maal ja mida Alice sealt leidis, tlk Anna-Liisa Tiisma

“Anglosaksi poosid”! See on üks neist raamatutest, mida eluaeg vanemate raamaturiiulis vaatad ja imestad, millest see küll rääkida võiks (aga lugema ka ei vaevu) –  ja ma alles nüüd sain teada, et see pealkiri pärinebki Carrollilt ja just sellest tsitaadist. Vot see teeb mulle rõõmu, kui niisugused seosed tõlkes alles jäävad.

Noh, ja lõppeks on tegu ikkagi äärmiselt ilusa raamatuga. Kes alles oma Alice’i-kollektsiooni alustab, sellel soovitaksin hankida ingliskeelse variandi. Sellest palju ägedamaks nad enam ei lähe ka.

P1050625

 

the cold never bothered me anyway

Raamatu- (ja reisi-)soovitus: Tui Reykjavik

minu Reykjavik

minu Reykjavik (vaade kirikutornist)

Juhtus nii, et ostsin endale paar kuud tagasi ühe hingetõmbega lennupiletid Reykjavikki ja Tui Hirve “Minu Reykjaviki”. Mõlemad olid mul nagunii plaanis olnud, üks umbkaudu eluaeg (aga eriti viimased kolm aastat, mil Island on otselennu kaugusel asunud) ja teine ka palju kauem, kui see raamat üldse olemas on olnud, sest ma olen “Tähe tänavast” saadik rõõmuga valmis kõike Tui kirjutatut lugema. Aga mul on hea meel sellest, et need kaks ikkagi niiviisi kokku said ja teineteist täiendada võtsid.

Mulle nii kohutavalt meeldis Reykjavik. Kõik need värvilised laineplekiga kaetud majad ja meri ja disain ja kampsunid ja kassid.

Vahel tundub mulle, et tegelikult kuulub Reykjavík oma lõputute tagahoovide, aknalaudade, sohvapatjade ja kalarannaga üldse kassidele. Hästi toidetud, tiheda karvaga kassidele, kellel on linnuhirmutamise kuljused kaelas.

Tui Hirv. “Minu Reykjavík. Kõik on kaasas.”

Ja ma tunnistan häbenemata (ok, natuke häbenen) üles, et ajasin vahepeal kohvikus istudes näpuga raamatus ja kaardil järge, et näha ära kõik Tui lemmiktänavad, -poed, -kohvikud ja -pagariärid. Õnneks avastasin alles tagasiteel lennukis, et ta ikkagi oli ka oma kodutänava nime avaldanud. Oleks varem märganud, oleksin raudselt läinud sinna jalutama ja ehtsa stalkeri kombel õigeid aknaid püüdnud tabada!

See-eest õnnestus mul leida maailma kõige nummim airbnb korter (küsige mult linki!) otse Reykjavik Roastersi, endise nimega Kaffismiðjani, kohvikust üle tee, ja ühel hommikul, kui seal kohvisabas seisin, sai grammofoniplaadi pool läbi…

Kaffismiðjani sisekujunduse moodustavad vanad õmblusmasinalauakesed, suur kohviröstimise masin keset pisikest tuba, kuduvad ja rõhutatult emantsipeerunud noorprouad ning Reykjavíki interjööris möödapääsmatu grammofon, millele kliendid saavad kõrval lebavast hunnikust plaate valida. Üks plaat seal parasjagu mängis, aga siis sai A-pool läbi. Pikemalt mõtlemata astusin ligi, keerasin plaadi ümber ja panin pöörlema. Avastasin, et masin ei olegi nii täisautomaatne, nagu neid praegu tehakse, et nõel ise õigesse kohta hüppaks. Tegin siis vinüüli pluusivarrukaga tolmust puhtaks, nagu vanaema õpetas, ja panin nõela harjunud liigutusega plaadi serva. Füüsiline nauding muusika kuulamisest!

Tui Hirv. “Minu Reykjavík. Kõik on kaasas.”

yup. ma tegin seda ka!

Seda raamatut võiks tsiteerima jäädagi, sest ma väga naudin seda, kuidas Tui kirjutab. Lisaks Reykjavikile (kuhu ma pean veel tagasi minema, sest kõike ma ei jõudnud kolme päevaga ära vaadata. ehkki ma nägin tohutus koguses mereäärseid kergliiklusteid ja eramurajoone – maratonitrenni võlud!) ja Islandile üleüldse (kuhu ma pean KA tagasi minema, sest seekord oli aega ainult poolepäevase Golden Circle’i ekskursiooni jaoks. vt ka: maratonitrenn.) kirjeldab ta põhjalikult ja põnevalt islandi ühiskonda ja mõtteviisi laiemalt ja see on natuke nagu loeks mõnd nunnut Lindgreni lasteraamatut – ilus ja helge, samas ei teki tunnetki, et võiks läägeks muutuda.

Island võtab kõik lapsed vastu nagu omad, mis rahvusest nad ka pole, ja koolimineku ajaks on neil selgelt kaks identiteeti: üks kodus ja teine kollektiivis. Mõlemas peetakse teisest lugu. See ei ole mingi eriliselt rahvusvaheline lasteaed, kus Eiríkur käib, aga tema rühmas on juhtumisi poolkanadalane, puhas poolakas, poolhispaanlane, poolrootslane, poolausterlane, poolitaallane, veerandfilipiinlane, puhas venelane ja pooleestlane. Rahvuslipud on riidehoius jopede kohale kleebitud ja kõik õpivad vastastikku üksteise laule. No ei ole raske see integratsioon! Armas on vaadata, kuidas nad liumäest alla lasevad ja suures kilkavas pusas maanduvad. Allir eru með. Kõik on kaasas.

Tui Hirv. “Minu Reykjavík. Kõik on kaasas.”

vot mulle see kõik-on-kaasas istub hästi. Ja mulle istub ka see, kuidas kõrgharitud muusikateadlane kohvikus leivaraha teenib, vabadel hetkedel (tasustamata) esinemisteks laulutekste õpib ja üldse ei muretse, kas see ka, khm, seisusekohane on.

Valgendasin ja tärgeldasin Taveneri kontserdi tarvis valge linase koolilõpukleidi, mille ema mulle postiga järele saatis. Vanavanaema Rosenupu Julie oleks olnud uhke mu üle. Leidsin, et inglise kolledži haridus on tasemel. Seal mind õpetatigi tärgeldama, ega ma muidu ei oskaks. Ma juba kujutan ette, kuidas mu koolikaaslased kukuvad selle peale raiuma, et tärgeldamine on väitlemise kõrval teisejärguline, aga mul on sellest inglise keele ja väitlemise ja majanduse üles haipimisest kõrini. Minu konkurentsivõimele tuleb tärgeldamine täpselt sama palju kasuks. Islandil elades muutud kunstliku eliidistamise vastu täiesti allergiliseks. Kui ma julgen siin öelda, et meil olid seitsmeaastaselt riigikooli katsed, siis kostab halvakspanev ümin. Vesturbæri linnaosas reastatakse lapsi nii, et lõuna pool Hringbrauti magistraali elavad lapsed lähevad Melaskólisse ja põhja pool Vesturbæjarskólisse. Ja Islandil oleks tärgeldamine ka poistele kohustuslik olnud.

Tui Hirv. “Minu Reykjavík. Kõik on kaasas.”

minu Reykjavik (vaade maratonitrennist)

minu Reykjavik (vaade maratonitrennist)

Ühe viimase tsitaadi luban endale veel. Selles raamatus oli mu jaoks jube palju… äratundmist.

Vanavanaisa ehitatud maja vanavanaema valitud krundil turu lähedal, täpsemalt kaheharuline tamm kahe puuriida vahel on see vai, mille külge on seotud see köis, mille otsas mina mööda maailma ringi kepsutan. Seal on mulle ja mu perele alati ruumi, sinna oodatakse meid alati tagasi. Sellepärast ma siia Islandile nii kerge südamega tulla saingi.

Tui Hirv. “Minu Reykjavík. Kõik on kaasas.”

hold on hold on you’ll get over it someday

Lugemissoovitus: viimane Pratchett

For Esmeralda Weatherwax – mind how you go

– Terry Pratchett, The Shepherd’s Crown

(mul ei ole mingit erilist ambitsiooni hakata raamatuarvustajaks, aga ma arvan, et ma võiksin olla päris hea raamatusoovitaja või raamatueesthoiataja, kui ma viitsiks KOHE pärast lugemist ühtteist kirja panna. (hiljem enam ei saa, sest vana pea ei pea suurt midagi kinni.) niisiis selline väljakutse iseendale määramata ajaks: kui mõne loetud raamatu kohta on midagi öelda, ütle ära.

mõtlesin pikalt, kas võiks olla mingi/ skaala/d, millel kõiki raamatuid hinnata, aga karta on, et keerulist süsteemi ma ei viitsiks ise järgida. olgu siis lihtsalt kaks kategooriat, soovitus ja hoiatus. kui raamat kummassegi ei sobi, pole vist mul vaja oma aega tast kirjutamise ega kellelgi teisel lugemise peale kulutada kah.)

Mul oli nii hea meel, et sir Terry oma viimase (sõna otseses mõttes) raamatu just Tiffany Achingi sarja kirjutas. Muust Kettamaailmast pole ma viimased kümmekond aastat suurt hoolinud, aga nõidadele teen alati erandi ja no Tiffany ise on võibolla mu lemmiktegelaskuju kogu maailmakirjanduses üleüldse. (Hiljuti oli mul vaja esitada mõnekümnesõnaline enesetutvustus ja ma leidsin üsna kiirelt, et paremini kui selle tsitaadi abil ei anna seda teha. That’s the kind of person I am.)

Lähenev Alzheimer paistis minu meelest välja juba viie aasta taguses I Shall Wear Midnight’is, st kindlasti oleme lugenud paremini kirjutatud raamatuid. Et kas pratchettlikku nalja ka sai? Natuke ikka, aga minu meelest olid need seekord briti publikule suunatud siseringivihjed. (Või ülehindan siin omaenda assimilatsiooni ja alahindan ülemaailmse publiku kursisolekut buzzwordidega? Andke teada, kas teie ka nautisite seda, kuidas mõne lehekülje jooksul parfraseeritakse järjest Churchilli, Thatcherit ja Shakespeare’i Henry V-t. Rebasejaht ilmselt oli piisavalt selge, aga see kuuride asi? Ja railway arches, jessas, nende kohta pole eesti keeles ju sõnagi. Need on ainult Londoni slummides kasutusel, ei?)

Mingis mõttes said selle loo (ja maailma) otsad kokku tõmmatud küll; ei jäänud tunnet, et kunagi peaks veel midagi juhtuma. Kusjuures minu meelest toimus see kokkutõmbamine ära juba umbes teise peatüki lõpuks ja ülejäänud raamat oli veidi… ülearune; aga see võis tulla sellest, et mind ikkagi huvitas lugu rohkem kui maailm.

(Kes spoilereid ei karda ja pärisarvustust tahab lugeda, siis –  AS Byatti oma oli mu meelest väga hea.)

#85 Un Lun Dun

Ma unustan viimasel ajal kõik asjad ära. Näiteks nüüd juba teab mitu kuud olen iga kord, kui vihma sajab, murdnud pead selle üle, kes ja kus raamatus väljendas täpselt minu emotsiooni vihmavarjude suhtes (lugesin isegi ühe kahtlusaluse raamatu uuesti otsast lõpuni üle, aga sealne protagonist osutus kogu oma ektsentrilisusest hoolimata siiski inglise džentelmeniks, kes iial vihmavarjuta kodust ei väljunud).

Lõpuks googeldasin selle õige tsitaadi ikkagi välja ja nüüd panen ta siia kirja, et oleks teinekord jälle võtta:

My dad hates umbrellas, said Deeba, swinging her own. When it rains he always says the same thing. ‘I do not believe the presence of moisture in the air is sufficient reason to overturn society’s usual sensible taboo against wielding spiked clubs at eye level.’

(China Miéville, Un Lun Dun)

See on muide täitsa tore raamat, lastefantasy selline, aga lasteraamatud ju ongi need kõige paremad. Lugesin selle läbi ühe pika vihmase varasuvise päeva jooksul Jersey saarel ja tean nüüd 1) väga palju vihmavarjudest, 2) et igas puhkuses peaks olema vähemalt üks selline päev, 3) kuhu satuvad kõik Londoni katkised asjad ja inimesed, 4)…

If you’re brave enough to try, you might be able to catch a train from UnLondon to Parisn’t, or No York, or Helsunki, or Lost Angeles, or Sans Francisco, or Hong Gone, or Romeless.

(China Miéville, Un Lun Dun)

#57 The Automobile Association

Tänase päeva kasutu trivia: brittide Automobile Association ehk AA, mida mina olin alati lihtsalt mingiks tehnoabikindlustuseks pidanud, loodi tegelikult selleks, et autojuhte kiirust mõõtvate politseinike eest hoiatada. Pärast seda, kui nad sel teemal 1910. aastal kohtuasja kaotasid, ei lõpetatud hoiatamist ära, vaid lepiti kokku uus märgisüsteem: AA patrullijad andsid autojuhtidele au… kui kiirusemõõtjaid ees ootamas ei olnud. AA liikmete käsiraamatus selgitati: “It cannot be too strongly emphasized that when a patrol fails to salute, the member should stop and ask the reason why, as it is certain that the patrol has something of importance to communicate.”

Ja nii 50 aastat. Ma tegelt ei teagi, miks nad seda enam ei tee.

Aga tehnoabi annavad nad ikka ka.

Ennetamaks küsimust, kus muuseumis ma jälle käinud olen: National Motorcycle Museum. Soovitada julgen seda ainult väga tõsistele tsiklifännidele (tõsisematele kui mina), sest esiteks on see kohutavalt suur, aga täiesti organiseerimata (peaaegu tuhat mootorratast, aga nad ei ole paigutatud kuidagi süstemaatiliselt ei vanuse, tootja, kasutusotstarbe ega isegi kuramuse värvi järgi. lihtsalt tihedalt ritta laotud) ja teiseks asub see kuskil Birminghami lähedal maal, sinnaminek võtab hirmsasti aega ja midagi muud sealkandis vaadata ei ole.

(Birminghamis käisin ka, aga seda ei julge ma küll mitte kellelegi soovitada.)

Muuseumipoest leidsin aga imetoreda raamatu: Gasoline Gypsy. See räägib preilist, kes 1950. aastate alguses koera ja 125cc mootorrattaga Kanadas ja USAs roadtrippis. Ostuotsuse tegin puhtalt kaanepildi põhjal, aga juba leheküljel 12 sai selgeks, et Peggy on tõesti my kind of girl:

/…/ rather by mistake and more as a means of transport to Norway than anything else, I had bought this pale green, slim-framed B.S.A. Bantam. I had chosen her for colour, because her paint job happened to go nicely with my new corduroy jacket.

Peggy Iris Thomas, A Ride in the Sun or Gasoline Gypsy

oh, ja ma ei julge rääkidagi, millega daam põhjendas seda, miks talle üle 30 mph ei meeldigi eriti sõita. Lugege ise, kui teada tahate.

есть только миг между прошлым и будущим

Kui kassid peaksid koostama inimeste edetabeli, nii-öelda inimese tõuraamatu, siis poleks kahtlustki, et aukohal ja kõige kõrgema tuhvi peal seisaks seal kindlalt Vanem Daam.

Vanem Daam on inimkonna tippsaavutus, sealt edasi pole minna enam kuhugi. Tal on aega. Ta kurjustab harva. Ta teeb tihti pliidi peal süüa, vahel tikib või õmbleb lambi valgussõõris, ei tõuse sealt tundide viisi, tema süles võib järjest ära magada mitu und. Või noh, see oli nüüd rohkem ajalooline vanadaam. Tänapäeva Vanem Daam vaatab pigem televiisorit. Kassid on tulised televisiooni pooldajad! Teleka ees on inimene paigal.

Tõnu Õnepalu, Mandala

Ja kas pole nii, et kass teab millist looma karta ja kus? Kasside zooloogia on oma lihtsuses ju äärmiselt praktiline. Loomad jagunevad kõigepealt kahte suurde liiki: väikesed söödavad ja suured ohtlikud. Kolmas liik on suured ohutud. Eraldi liigi moodustavad veel liblikad, omaette liigi mesilased. Siis on veel olemas üks  kahtlane liik, “maod, juhtmed ja aiakastmisvoolikud” ning lõpuks liik “ämblikud ja teised tegelased, kes kiiresti mööda põrandat sibavad ja keda on tore taga ajada”.

Väga selge süstemaatika. Ja põhjalik. Näiteks suurte ohtlike hulka kuuluvad kindlalt hunt, suur koer, lõvi, tolmuimeja. Aga karu mitte. Seda teadsid juba antiikautorid: karu kassi ei murra.

Tõnu Õnnepalu, Mandala

vahel vaatame taevasse kas meil on aega veel

Aastat 2012 jääb mu jaoks iseloomustama selline veider asjaolu: esimest korda elus olin füüsiliselt nii aktiivne, et ei jõudnud lugeda nii palju kui tahtnuks. Mitu korda nädalas jooksmaskäimine ja jalgrattaga töölesõitmine annavad küll võimaluse “Rahva oma kaitsega” hästi kursis püsida, aga lugemusele mõjuvad täiesti hävitavalt!

Üks vähestest uusaastalubadustest aasta tagasi oli mul lugemispäeviku pidamine, nii et tean täpselt öelda, et leidsin aega kõigest saja kahekümne kuue raamatu jaoks:( Kümme parimat, aga mitte paremus-, vaid lugemisjärjekorras:

  • Jürgen Rooste, Kuidas tappa laulurästikut
  • Tim Harford, The Undercover Economist
  • Dan Ariely, Predictably Irrational
  • Guy Deutscher, Through the Language Glass: Why the World Looks Different in Other Languages
  • Olev Remsu, Supilinna poisid
  • Daniel Vaarik, Praktikaaruanne
  • Mara Hvistendahl, Unnatural Selection
  • Chris McDougall, Born To Run
  • Catherynne M Valente, The Girl Who Circumnavigated Fairyland In a Ship of Her Own Making
  • Kalle Muuli, Isamaa tagatuba

Aasta absoluutne lemmik oli see McDougalli jooksuraamat. Tsiteerisin sealt leitud infoga kõik oma tuttavad poolsurnuks (kas leidub keegi, kellele ma aastal 2012 _ei_ öelnud, et sisalik ei saa korraga joosta ja hingata?!) ja kui ma enne selle raamatu lõpetamist veel vahel jooksmamineku asemel koju lugema jäin, siis pärast enam küll mitte:P

Uuel aastal… rohkem audioraamatuid ehk?

‘cos even when i dream of you the sweetest dream will never do

‘Jessica Alba, the film actress, has the ultimate sexy strut, according to a team of Cambridge mathematicians.’ This important study was the work of a team—apparently—headed by Professor Richard Weber of Cambridge University. I was particularly delighted to see it finally appear in print since, in the name of research, I had discussed prostituting my own reputation for it with Clarion, the PR company responsible, six months earlier, and there’s nothing like watching flowers bloom.

Here is their opening email:

We are conducting a survey into the celebrity top ten sexiest walks for my client Veet (hair removal cream) and we would like to back up our survey with an equation from an expert to work out which celebrity has the sexiest walk, with theory behind it. We would like help from a doctor of psychology or someone similar who can come up with equations to back up our findings, as we feel that having an expert comment and an equation will give the story more weight.

It got them, as we have seen, onto the news pages of the Daily Telegraph.

I replied immediately. ‘Are there any factors you would particularly like to have in the equation?’ I asked. ‘Something sexual, perhaps?’ ‘Hi Dr Ben,’ replied Kiren. ‘We would really like the factors of the equation to include the thigh to calf ratio, the shape of the leg, the look of the skin and the wiggle (swing) of the hips…There is a fee of £500 which we would pay for your services.’

There was survey data too. ‘We haven’t conducted the survey yet,’ Kiren told me, ‘but we know what results we want to achieve.’ That’s the spirit! ‘We want Beyonce to come out on top followed by other celebrities with curvy legs such as J-Lo and Kylie and celebrities like Kate Moss and Amy Winehouse to be at the bottom e.g.—skinny and pale unshapely legs are not as sexy.’ The survey, it turned out, was an internal email sent around the company. I rejected their kind offer, and waited. Professor Richard Weber did not. He regrets it. When the story came out, I emailed him, and it turned out that things were even more absurd than was necessary. Even after rigging their survey, they had to re-rig it:

The Clarion press release was not approved by me and is factually incorrect and misleading in suggesting there has been any serious attempt to do serious mathematics here. No ‘team of Cambridge mathematicians’ has been involved. Clarion asked me to help by analysing survey data from eight hundred men in which they were asked to rank ten celebrities for ‘sexiness of walk’. And Jessica Alba did not come top. She came seventh.

 Ben Goldacre, Bad Science

ja kõik asuvad teele sest kõik peavad asuma teele

Zatopek was a bald, self-coached thirty-year-old apartment-dweller from a decrepit Eastern European backwater when he arrived for the 1952 Olympics in Helsinki. Since the Czech team was so thin, Zatopek had his choice of distance events, so he chose them all. He lined up for the 5,000 meters, and won with a new Olympic record. He then lined up for the 10,000 meters, and won his second gold with another new record. He’d never run a marathon before, but what the hell; with two golds already around his neck, he had nothing to lose, so why not finish the job and give it a bash?

Zatopek’s inexperience quickly became obvious. It was a hot day, so England’s Jim Peters, then the world-record holder, decided to use the heat to make Zatopek suffer. By the ten-mile mark, Peters was already ten minutes under his own world-record pace and pulling away from the field. Zatopek wasn’t sure if anyone could really sustain such a blistering pace. “Excuse me,” he said, pulling alongside Peters. “This is my first marathon. Are we going too fast?”

“No,” Peters replied. “Too slow.” If Zatopek was dumb enough to ask, he was dumb enough to deserve any answer he got.

Zatopek was surprised. “You say too slow,” he asked again. “Are you sure the pace is too slow?”

“Yes,” Peters said. Then he got a surprise of his own.

“Okay. Thanks.” Zatopek took Peters at his word, and took off.

When he burst out of the tunnel and into the stadium, he was met with a roar: not only from the fans, but from athletes of every nation who thronged the track to cheer him in. Zatopek snapped the tape with his third Olympic record, but when his teammates charged over to congratulate him, they were too late: the Jamaican sprinters had already hoisted him on their shoulders and were parading him around the infield. “Let us live so that when we come to die, even the undertaker will be sorry,” Mark Twain used to say. Zatopek found a way to run so that when he won, even other teams were delighted.

McDougall, Chris (2010-12-09). Born to Run (pp. 96-97). Profile Books UK. Kindle Edition.

но есть на свете ветер перемен

Japanese used to have a color word, ao, that spanned both green and blue. In the modern language, however, ao has come to be restricted mostly to blue shades, and green is usually expressed by the word midori (although even today ao can still refer to the green of freshness or unripeness—green apples, for instance, are called ao ringo). When the first traffic lights were imported from the United States and installed in Japan in the 1930s, they were just as green as anywhere else. Nevertheless, in common parlance the go light was dubbed ao shingoo, perhaps because the three primary colors on Japanese artists’ palettes are traditionally aka (red), kiiro (yellow), and ao. The label ao for a green light did not appear so out of the ordinary at first, because of the remaining associations of the word ao with greenness. But over time, the discrepancy between the green color and the dominant meaning of the word ao began to feel jarring. Nations with a weaker spine might have opted for the feeble solution of simply changing the official name of the go light to midori. Not so the Japanese. Rather than alter the name to fit reality, the Japanese government decreed in 1973 that reality should be altered to fit the name: henceforth, go lights would be a color that better corresponded to the dominant meaning of ao. Alas, it was impossible to change the color to real blue, because Japan is party to an international convention that ensures road signs have a measure of uniformity around the globe. The solution was thus to make the ao light as bluish as possible while still being officially green.

Guy Deutscher, Through the Language Glass: Why the World Looks Different in Other Languages

sa oled tiib ja mina olen lend

kuu teatrisoovitus: vanemuise “tappa laulurästast”.

kui te olete seda raamatut lugenud, siis: etendus on hoopis teistsugune. kui te ei ole seda raamatut lugenud (mitte keegi, kellelt ma küsinud olen, ei ole), siis: mismõttes? kuidas te niiviisi saite inimesteks kasvada?

päeva sõna asemel seekord aga nädala väljend: “soovijatel avaneb võimalus” (pro “võiks peaks tuleks”). allikas: kukulind.

ku eloh om aigu taivahe kaia’

You’re going to turn into somebody like Miss Tick, said her Second Thoughts. Do you really want that?

“Yes,” said a voice, and Tiffany realized that it was hers again. The anger rose up, joyfully. “Yes! I’m me! I am careful and logical and I look up things I don’t understand! When I hear people use the wrong words, I get edgy! I am good with cheese. I read books fast! I think! And I always have a piece of string! That’s the kind of person I am!”

Terry Pratchett, The Wee Free Men

only fantasy keeps you awake

Eile nägin esimest korda elus inimest, kes kasutas raamatupoes ostukäru. Jah, seal poes on need alati olemas olnud, aga ma olen seda seni peeneks huumoriks pidanud. Mis mõttes “ostan nii palju raamatuid, et ei suuda süles kassani kanda”?

Muidugi käis mu peast läbi küsimus, kelleks ma pean suureks saades hakkama, et ka nii teha.

Õnneks sain vastuse ka, kuna härra ütles kassas püsikliendisoodustuse saamiseks oma nime. Tegu oli tuntud investeerimispankuriga:)

(“Kõlab nagu sisekujundusprojekt,” kommenteeris küüniliselt esimene sõber, kellele ma seda lugu jutustasin. Aga see on minu meelest küll puhas õelus. Pealegi, Mihkel Muti ja Mati Undi ostmine riiulikaunistuseks oleks ikka liiga kaheksakümnendad.)

(kaheksakümnendatest rääkides, need on tagasi nii ehk nii – ise ostsin “Kolm musketäri”, “Kakskümmend aastat hiljem” ja “Saladusliku saare”…)

kes soojendaks aga mu laule

Lugesin mitmetuhandendat korda Lindgreni Soolavarese-raamatut ja leidsin midagi, mida, võiks vanduda, pole seal iial enne olnud:

Melker asus innukalt töö kallale. Tööd oli rohkem, kui ta oli arvanud, aga pusides vestles ta leebelt ning julgustavalt iseendaga.

“Tean kahte meeldivat asja,” lausus ta, kui oli renni paika saanud, “õieti tean isegi kolme asja, mis ületavad iga mõistuse – see kaval puurenn, vee tee otse kööki ja Melker Melkerssoni tee järjest kõrgema tarkuse juurde.”

Selline parafraas sellises kohas – ja ma pole seda MITTE kunagi varem märganud! Tasub, alati tasub vanu lemmikuid uue elukogemuse taustal üle lugeda…

(kui see veel ilmne ei ole, siis Õp. 30, 18-19)

the day that you stop running is the day that you arrive

ma olen vaadanud seda “things to do before you’re 30”-nimekirja, mis blogides viimastel nädalatel liikunud on, ja ma tean ka, kust see pärineb, sest ma ise otsisin mõni aeg tagasi netist just sedasama. checklistipede nagu ma olen. aga mulle meeldis rohkem see teine, mille ma leidsin:
30 things to do before you hit 30

seda, mis mul tehtud ja mis veel tegemata, ütlen aasta pärast, praegu võite ise mõistatada. võin ennustada, et kinnisvaraturule ma selleks ajaks veel sisenenud pole, ja maratonijooksu suhtes ei anna ka lubadusi. aga ma ei ole aasta pärast ka sugugi veel 30 ;)

mis mulle selle nimekirja juures kõige rohkem meeldib, on see, et see sisaldab must-read raamatute ja must-see filmide alamnimekirju. (ei, valetan, see on teisel kohal; kõige rohkem meeldib see, et ta pole nii, hmm, oksendamiskeskne kui see teine:P)

ootuspäraselt olen ma raamatutega päris hästi järjel:

You may need 30 years to read them all, but try and make your way as through as many of these as possible: The Catcher in the Rye, 1984, Romeo and Juliet, the Harry Potter series, The Lord of the Rings trilogy, One Flew Over the Cuckoo’s Nest, To Kill a Mockingbird, Brave New World, On the Road, Catch 22, Trainspotting, The Wasp Factory, Lord of the Flies, Fahrenheit 451, Animal Farm, Of Mice and Men, Great Expectations, Tess of the D’Urbevilles, Treasure Island, The Beach, Cloud Atlas, The Hitchhikers Guide to the Galaxy, Fear and Loathing in Las Vegas, Ulysses, For Whom the Bell Tolls, The Curious Incident of the Dog in the Nighttime, Life of Pi, The Shining, The Handmaid’s Tale, A Prayer for Owen Meany, The Shining, Tinker Tailor Soldier Spy, A Suitable Boy and many, many more.

samas kui filmidega… mnjah:

If you want to avoid being left out of every drunken discussion just before last orders are called, then the following films are required viewing: Goodfellas, Pulp Fiction, Scarface, The Star Wars Trilogy (don’t bother with the new ones), Godfather parts I and II, Psycho, One Flew Over the Cuckoo’s Nest, Trainspotting, 2001: A Space Odyssey, Top Gun, American Pie, Gladiator, The Lord of the Rings Trilogy, Blade Runner, Kill Bill 1 & 2, City of God, The Deer Hunter, Se7en, Fight Club, Back to the Future, Alien and Aliens, Jaws, This Is Spinal Tap, Die Hard, Life of Brian, Ghostbusters, Groundhog Day, Ferris Beuller’s Day Off, Life is Beautiful, The Breakfast Club, Grosse Pointe Blank, Stand By Me, Chinatown, The Great Escape, The Outsiders, and Tango and Cash. Well, maybe not the last one.

kui suureks saan, hangin teleka.