mul aigu om kõgõs milles vaja

spordiblogi, vol 22: üks nädal crossfitterite seltsis (tahtsin kirjutada “crossfitteri elus”, aga ma ikkagi ei identifitseeri end crossfitterina. vist. veel.)

kedagi teist peale Klari ja Katarina, kelle trennipostitustest inspireerusin, ilmselt need kilod ja kordused ei huvita. see on okei, jätke vahele! ma kirjutan homme millestki muust, luban.

esmaspäev, saja kolmekümne seitsmes jaanuar: hommikust saadik võitles minu sees kaks hunti. üks ei viitsinud trenni minna ja oigas, et me oleme see kuu juba kakskümmend korda käinud, äkki aitab. teine ka ei viitsinud, aga nentis, et viitsimist võimegi siin ootama jääda ja et tuleb lihtsalt minna ja ära teha. muidu oleks vb teine peale jäänud, aga kuna peika õiendas kõrvalt, et mind tundes ta eeldab, et ma ikkagi lähen ja teen kaks trenni järjest (mis tõesti on see, mis esmaspäevaõhtuti tavaliselt juhtub), siis tekkis minus trots ja ma ei tahtnud olla igav ja ettearvatav, vaid salapärane ja mõistatuslik, ja ei läinud kuhugi. söötsin mõlema hundi kõhud šokolaadi täis ja vaatasin telekast kõmrikeelset kohtingusaadet hoopis.

teisipäev: Crossfit. trenni ja tagasi sõitsin rattaga. kavas oli rebimine (snatch), eesmärgiga jõuda maksimaalse raskuseni. mu jaoks see on keeruline harjutus – viis kuud tagasi hakkasin seda õppima ja täna esimest korda tundsin, et sain ta tehniliselt enamvähem õigesti tehtud. meid oli ainult neli inimest kohal, nii et treeneril oli aega iga tõstet vaadata ja tagasisidet anda ja sellest oli kõvasti abi. soojenduseks olid mõned dünaamilised venitused eelkõige õlgadele, puusadele ja hüppeliigestele ja tehnika harjutamine plasttorudega ja tühja kangiga. raskuste osas alustasin 25 kg-ga, siis lihvisin mitu korda 30ga ja lõpuks jõudsin 32.5 kg peale, kus ma ise oma tehnikaga päris rahul polnud, aga treener ütles, et selline tõste läheb juba arvesse küll. manitseda sain muuhulgas selle eest, et ei jätnud harjutuste (noh, tehniliselt olid need ühekorduselised seeriad) vahele piisavalt pikki puhkepause. ma olen ses suhtes kärsitu jah, et minu jaoks selline raskus ei tundu _raske_, lihtsalt harjutus on keeruline ja ma tahaks teha pigem rohkem kordusi, et meelde jääks, kuidas see käis.

WOD oli aja peale 1750m sõudeergomeetril, aga kohe alguses ja siis iga 2 minuti järel tuli teha 20 sekundit “support hold on the rings”. ma selle viimasega ei saanud hakkama (kuu alguses saadud randmevigastus, millest olin lootnud, et see on juba paranemas, andis endast v jõuliselt märku) ja mulle anti harjutusest lihtsustatud variant, mille nime ma ei tea ja kirjeldada ka ei oska, igatahes jalad tohtisin maha toetada ja tegu oli täitsa mõnusa puhkepausiga sinna sõudmise vahele. lõppaeg tuli mul 11:05.

kolmapäev: kuna Crossfiti kava saab äpist ette vaadata, siis… valisin teise sel päeval saadaoleva trenni, Booty.

Crossfit üleval paremas nurgas – a.k.a. hell, nagu keegi on sinna tabavalt juurde kirjutanud

soojenduses tuli ootuspärase lindikava vahele teha 30-20-10 kalorit mõnel kardiomasinal. olin just jälle rattaga kohale sõitnud ja sõudeergomeetrist oli pärast eilset sügavalt kõrini, nii et valisin suusaergomeetri selle jaoks.

väljaasteid (6 ette ja 6 taha) tegin 25, 35 ja 40 kg kangiga ja siis 3*(4+4) 43 kg-ga. pärast mõtlesin, et oleks ju 45 ka jaksanud. siis vaatas treener kella ja leidis, et kõik võiks veel 10 väljaastet teha selle viimase kangiga (ise võis valida, kas ette või taha), ja mul oli ikkagi veidi hea meel, et seal rohkem raskust peal ei olnud. kuigi noh, oleks saanud tehtud ilmselt.

lõpus lindiga külgsuunas kõndimisi (tavalised, varvastel ja kandadel – 20 sammu ühele ja 20 teisele poole) ja seina najal istumist (praegu vaatan, et tahvlil on kirjas, et see pidi olema lisaraskusega. ei olnud) tegime 2 seeriat, mitte 3, nagu kavas oli. keegi ei protesteerinud.

neljapäev: Crossfit, kava v lakooniline – kolm harjutust, igaühes vaja saavutada 1 rep max.

väiksed numbrid taga näitavad, palju minuteid selle harjutuse peale kulutada tohib

alguses 10 minuti jagu lobisemist ja soojendusharjutusi (väljaasted küljele ja muu põhiliselt puusaliigestele suunatu, ja lõputuna tunduv arv shuttle run‘e), siis hakkas igaüks oma kangiga pusima. mul oli ainult jõutõmbe osas mingi aimdus ees, mis mu 1RM olla võiks, teisi hakkasin nullist laduma.

kükiga jõudsin 90 kg-ni, lõpupoole läks päris õudseks, sest ma ei osanud sellest harjutusest feilida (st et mis ma teen, kui ma olen seal kükis ja ei saa üles ja peaagu sajakilone kang on turjal?). nii et viimasel katsel palusin treeneril julgestada ja saingi napilt toime. õlapressi (ma arvan, et see on õige eestikeelne nimi) proovisin kuni 40 kg-ni, aga see enam ei tulnud välja, nii et jäi 38. jõutõmme tuli 107.5 kg ja natuke jäi kripeldama, et ma 110 ka ei proovinud, aga aeg sai otsa.

kang sai ka suht otsa, sest ma korduvalt ei viitsinud kettaid vahetada ja ladusin aga viieseid juurde

hästi mõnus trenn oli see, mitte ainult, et jäin oma raskustega rahule, aga toredad inimesed olid kohal ja palju sõbralikku toetamist ja kaasaelamist oli saalis. ikka kuidagi abi on sellest, kui keegi kõige raskema pingutuse hetkel selja tagant mingi ergutuse karjub ja saad aru, et neid päriselt huvitabki, kuidas sul läheb selle kükiga.

reede: tavaliselt on reedeti gümnastikatrenn, mis mulle hirmsasti meeldib, sest seal harjutatakse just neid kaht asja, mille ma tahaks selle aasta jooksul selgeks saada: lõuatõmme ja kätelseis. sel nädalal oli selle asemel sotsiaalne koosviibimine, mille käigus söödi pastat ja tiramisut ja õhutati üksteist seadma lühi- ja pikaajalisi eesmärke. kuidagi juhtus nii, et panin tahvlile kirja, et veebruari lõpuks tahan suuta teha double underit (see on see, kui hüppenööriga hüpates nöör ühe hüppe jooksul kaks korda jalge alt läbi jõuab käia. ma tean, et enamus inimesi omandas selle oskuse juba lasteaias. mina paraku olin selles parimas hüppamiseas õudne nohik ja ei viitsinud harjutada nii mõttetut asja).

ja kuna trenn oli tegemata, siis jäin pärast õhtusesse naiste jõutrenni ka. see trenn üsna meeldib mulle, sest harjutused on seal samad, mis Crossfitis, aga seltskond on hoopis teistsugune. kerges ülekaalus keskealised naised, viimne kui üks!

tegime kangiga kükke (back squat), 3×3 pausidega ja 3×3 sujuvalt. kuna mul oli neljas järjestikune trennipäev ja eile püstitasin selles harjutuses isiklikke rekordeid nagunii, siis võtsin rahulikult ja tegin 55 kg-ga neid (aga vist sai seeria või paar rohkem, sest teistel läks kauem aega). ja siis chest press hantlitega, pingil, kolmesed seeriad 1-1-2 skeemis (st üks kordus: vasak käsi, parem käsi, mõlemad käed korraga). nende seeriate loendamine läks kõigil segi lõpuks; ma arvan, et ma tegin 2 või 3 seeriat 12.5 kg hantlitega ja 2 seeriat 15 kg-ga. see oli küll üks selline hetk, et ma oleks raudselt jaksanud raskematega, aga mõtlesin, et ei hakka praalima, sest teised tegid pigem nagu… 5 või 7.5 kg-ga.

viisteist lindu viiel kuusepuul. allikas: treeneri instakonto

ja lõpuks: 30 sek dead hang (lõuatõmbekangil sirgete kätega rippumine) ja 4 saalipikkust farmer’s carry (lihtsalt jalutad, mõlemas käes sangpomm, mul olid 20-kilosed). viis korda. arutasime raskuste valimise käigus ühe prouaga, et nägime just kuskil sotsiaalmeedias väidet, et keskealine naine peaks suutma farmer’s carry harjutust teha 75%-ga oma kehakaalust, ja meie mõlema järeldus oli, et peaks vist ikka veidi alla võtma:S ja eks see kaaluteema tuli ka kangil rippumiste käigus jutuks, sest nende lõputute sekundite jaoks oli mingit meelelahutust ju vaja.

laupäev: tavaliselt teen laupäeval puhkepäeva ja käin pühapäeval Olympic Weighlifting trennis, mis on mu suur lemmik, sest seal saab olla 100% kindel, et ei pea kuhugi jooksma ega hüppama – toimub puhas kangitõstmine, fookusega tehnikal. aga sel nädalavahetusel olid kõik treenerid võistlustel ja Oly jäi ära ja seega panin end kirja laupäevahommikusse Crossfiti. laupäeva hommikul ärkasin nohuga ja ei olnud enam kindel, et see on hea idee, aga seekord jäi peale see hunt, kes – mäletate? – ütles, et kui ei taha minna, siis tuleb minna vastu tahtmist. või midagi sellist.

selleks ajaks, kui ma (rattaga jälle, sest päevane valge aeg) kohale jõudsin, oli klubi Whatsappi-chatis selgunud, et see ainus treener, kes ei olnud võistlemas, oli just lõpetanud öövahetuse ja ka… ei tahtnud tulla. ta pani meile kava chatti ja kuigi me oleme kõik täiskasvanud inimesed, mitte teismelised kekatunnis, siis oli ikka üks hetk, kus vaatasime seitsmekesi üksteisele otsa, et mis me teeme nüüd, äkki läheks koju ikkagi. mitte et me poleks osanud seda kõike ise teha, aga lihtsalt… kas on ikka vaja?

ma ei käi Crossfitis selleks, et joosta, ffs

samas, kui juba sai kohale tuldud. mulle partnerit ei jagunud ja tegin lihtsalt kõigest pool; skaleerisime naistega toes-to-bar’id kangil rippudes põlvede tõstmiseks ja lõuatõmbeid tegi igaüks oma tasemel, mina nt suht kõrge kasti pealt üles hüpates ja jõudumööda aeglaselt alla. (ma ei usu kummidesse, st teoorias usun, aga ma ei oska kummiga lõuatõmbeid teha nii, et sellest midagi kasu oleks.) sangpommid valisime prouadega 16-kilosed ja naiste tühi kang kaalub 15 kg. jooksuotsad tegin pigem 300m, et teistega enamvähem samas taktis püsida harjutuste juures. ikka oli väga vastik :S ma ei suuda isegi meenutada, millal ma viimati jooksmas käisin.

õhtuks oli nohu läinud nii tugevaks, et oli selge, et pühapäev tuleb puhkepäev ja trenninädalale võib joone alla tõmmata. päris tüüpiline nädal see polnud, sest ma tavaliselt teen ainult korra või kaks klassikalist Crossfiti, aga püüan alati jõuda gümnastikasse ja olympic weightliftingusse, mida sel nädalal kumbagi polnud, ja joogasse, kuhu esmaspäeval lihtsalt ei viitsinud.

mõttetu fakt ka siia lõppu: ma tean, et crossfitterid üldiselt kutsuvad oma trennisaali boksiks, aga meie klubis ma pole kordagi kuulnud seda sõna kasutatavat. öeldakse lihtsalt gym.

feeling like a someone

spordiblogi, vol 21: I did yoga every week for a year and this is what happened*

selgub, et kadunud poja naasmisest spordiklubisse on möödas nii peaaegu täpselt aasta, et täitsa asjakohane on kokkuvõtteid teha.

mäletan täpselt, et kui tookord üle mitme aasta esimest korda joogatrenni kohale hiilisin, teatas treener reipalt “täna harjutame peapealseisu” ja ma olin et: nalja teete. teoreetiliselt, jah, ma võiks pea peal ju seista, olen seda lapsena palju teinud – aga praktikas sai kohe selgeks, et üleneljakümnese jalagadele ja tagumikule mõjub gravitatsioon hoopis teises suurusjärgus kui allakümnese omadele, ja mul puudusid nii lihased kui oskused nende taeva poole upitamiseks ja seal hoidmiseks. proovisin põhjalikult ja feilisin põhjalikult.

aga jäin neid joogatrenne siiski esimest korda elus mingi regulaarsusega väisama – kord nädalas vähemalt, vahel kaks ka. esialgu lihtsalt spst, et maksin spordiklubile 10 trenni eest kuus ja kogu aeg ka jõutrenni teha ei viitsinud. aga ootamatult kiirelt selgus, et polegi nii hull, kui kartsin.

mind muidu on jooga alati päris hullusti frustreerinud, sest mulle on alati tundunud, et seal esitatakse mu kehale mingeid täiesti täidetamatuid nõudmisi. mina, vaadake, olen lapsest saadik olnud see inimene, kes ei ulatunud sirgete jalgadega kummardudes sõrmedega põrandani, ei suutnud sirge seljaga rätsepistes istuda, ei osanud kükitada nii, et kannad jääks maha. ja kuigi head joogaõpetajad alati pakuvad selliste hetkede jaoks ka muid variante (minu lemmikfraas üleüldse: “if you don’t have it in your practice…”, mis on palju ilusam, kui öelda, et kui sa seda ei suuda, siis tee midagi lihtsamat), siis… kehvi õpetajaid leidub ka päris palju.

aga midagi on mu kehaga juhtunud pärast neljakümnendatesse eluaastatesse jõudmist, ja lisaks sellele, et juuksed ja näonahk ei ole enam rasused ja et kempsus tuleb käia mitu korda öö jooksul (ma ei öelnud, et kõik need juhtunud asjad head on, eks)… olen ma muutunud tükk maad painduvamaks kui iial varem. tsirkusesse kondiväänajaks muidugi ei võetaks, aga olen saavutanud sellise täiesti tavalise inimese taseme – saan omaenda varbaid puudutada. ei tea, mis maagia see on, aga ei kurda ka.

samuti on aastatega muutunud kõvasti painduvamaks mu vaim. tõeliselt ja päriselt toimubki minu joogatund nüüd ainult minu enda mati peal ja see, mida keegi teine samal ajal teha suudab või otsustab, ei sega mind üldse. kui tema praktikas on see peapealseis või kätelseis või ratas (mille kohta meie lapsena ütlesime “sild”, aga joogas on sild üks teine ja palju lihtsam poos) olemas, siis palju õnne talle, mina teen seda, mida mina suudan (või siis napilt veel ei suuda, aga äkki järgmine kord juba tuleb välja). see tundub nii kohutavalt lihtne mõte, aga uskumatu, kuidas mind on aastaid frustreerinud see, kui teised oskavad ja mina ei oska. mitte ainult joogas, aga muudes trennides ja elusituatsioonides ka.

nojah, ja kuhu ma siis aasta hiljem omadega jõudnud olen?

eelkõige sinna, et käingi nüüd päriselt vähemalt kaks korda nädalas sellises joogatrennis, kus varem või hiljem öeldakse sõnad “if you have headstand in your practice”. higi voolab ojadena ja koju minnes jalad värisevad ja rohkem kui korra olen väitnud, et ma oleks peaaegu ära surnud. aga päriselt ei sure kunagi ja tagasi lähen alati.

aga ka sinna, et kui joogaõpetaja ütleb asju nagu “if you have the space for it”, “if you want to take it further”, “if you have the flexibility”, siis enamasti ma otsustan, et jah, mul on ja ma tahan ja ma teen selle järgmise variandi, mis ta välja pakub. see vist ka tundub kõrvalt vaadates rohkem pisiasjana, aga tegelikult on õudselt suur asi inimese kohta, keda keka tunnis alati viimasena rahvastepallimeeskonda valiti.

ja noh, last but not least võin täna ikkagi öelda: peapealseis on mu praktikas. keset põrandat veel ise jalgu üles ei saa, aga kui sein julgestuseks on või õpetaja aitab, siis juba saan, ja kui korra juba kohale jõuan, siis tasakaalus püsin täitsa tükk aega.

kuna mu spordiklubi pakub ka kätelseisutrenni ja ma ükskord käisin seal luuramas ja see oli üks lõbusamaid asju, mida olen elus teinud, siis… noh, vaatame, aga ma ei välista midagi.

* normaalne influencer oleks lihtsalt ühe instagrami video teinud selle kõige kohta. vanakooli blogija kahjuks raiskab hea clickbait-pealkirja ära nii, et ei pane sinna linkigi, mida klikkida.

silmade vahele sillad ei käi

mõtlesin, et aeg on pühkida tolm oma spordiblogilt, aga selgus, et ma pole sporti teinud nii ammu, et mul oli meelest ära läinud, et mul ei olegi spordiblogi. tuleb välja, et oli hoopis jooksublogi ja kuigi selle kõik sissekanded on tagantjärele päris meeleolukas lugemine, siis… see ikkagi rääkis jooksmisest ja jooksmise kohta ei ole mul juba tükk aega mitte midagi öelda.

minu blogi, minu reeglid. muudan nime ära, aga numeratsiooni jätan alles, sest ootamatult soliidne hulk on neid sissekandeid läbi aastate juba kogunenud. ja las see “millest ma räägin…” kategooria ka olla, ei pea kõike nii sõna-sõnalt võtma.

spordiblogi, vol 20: harjutamine teeb harjutajaks!

olin end siin vahepeal juba peaaegu ära veennud, et kui ma kolm korda nädalas rattaga tööl käin ja vahepeal Hampstead Heathil ujumas ja nädalavahetuseti matkamas, siis esiteks see on juba täitsa piisavalt liikumist ja teiseks pole mul selle kõige kõrvalt aegagi mingit trenni teha. aga siis käisin tervisekontrollis ja tohtriga vestlemise käigus… mõtlesin ümber.

kodulähedane hipsterispordiklubi, kuhu ma polnud oma jalga kaks aastat tõstnud, oli varmalt valmis mulle uue liituja odava proovipaketi müüma. see on nagu piiblis see kadunud poja lugu! nad on küll vahepeal oma broneerimissüsteemi välja vahetanud, aga mu kasutajakonto ja kogu trenniajalugu oli seal kenasti alles, nii et ma ei oska seda heldust muudmoodi näha kui nuumvasika tapmisena suurest rõõmust, et ma lõpuks ikkagi välja ilmusin. isegi üks tasuta smuuti anti “esimese” trenni ärategemise puhul.

ja teate, mis selgub: hoolimata paariaastasest pausist on mul nüüd seljataga nii palju elu- ja trennikogemust, et ma oskan kõiki trenne teha.

ses mõttes, et mul on selged joogapooside nimed ja balletiasendite numbrid ja poksilöögid koos sellega, mida jalad igaühe puhul peavad tegema. tean, et kõhulihast treenides peab olema alaselg vastu maad ja raskusi tõstes sirge; et õlad ja puusad käivad stangega paralleelsed või siis risti ja püsivad seal kenasti paigal, kuni jalad ja käed omi asju ajavad. tean iga harjutuse puhul, milline lihas peab parajasti tööd tegema ja milliste rakendamine on sohk. kõik venitusharjutused, mis maailmas olemas on, võin ära teha sõna otseses mõttes kinnsilmi, kuulmise järgi. misiganes käsklusega nad misiganes trennis välja tulevad, ma saan aru, mida minust tahetakse. see muidugi ei tähenda, et ma kõiki neid asju päriselt teha jaksaks või suudaks – aga ma MÕISTAN kõike. väga valgustunud tunne.

ainus asi, mille olen põhjalikult ära unustanud, on see, kuidas poksikinnaste alla käivaid käesidemeid mähitakse. vanasti oli spordiklubi kodulehel link vastavale videole, enam ei ole, aga ma leidsin selle üles ja panen siia, et endal edaspidi hea võtta oleks.

i’m getting old and i need something to rely on

spordijuttu ka üle pika aja.

mõned võibolla veel uduselt mäletavad, et ma tegin kunagi päris palju jooksutrenni. mingeid erilisi kiirusi ei saavutanud, aga jooksin palju ja pikalt. noh, paar maratoni ja kümmekond poolmaratoni näiteks. mulle meeldis.

nüüd on sellega juba mitu aastat mingi jama ja ikaldus kogu aeg. küll annab tunda kõõluserebend kuskil pahkluu kandis (see on seal juba Berliini maratonist saadik, arst ütles, et kaks varianti, kas paraneb ise ära või jääbki nii. ilmselgelt läks käiku plaan B. noh, lõigata ja õmmelda võiks ka, kui sellest mu tippsportlasekarjäär sõltuks. aga ütleme ausalt, ei sõltu sellest), küll mingi veider puusavalu, siis on jälle lihtsalt kärss kärnas või maa külmand. ühesõnaga, läbisin 2019. aastal kaks korda poolmaratoni, aga trenni tegin pigem vähe ja kehakaalu oli pigem palju ja see ei olnud mingi meeldiv elamus ja ma ei viitsinud enam üldse.

siis algas koroonalockdown ja jooksmine oli üks väheseid legaalseid viise üldse majast välja saada. kohe nädal hiljem koondati mind töölt ära ka. nüüd te arvate, et jooksja minus tõusis fööniksina tuhast.

ei, ma ei hakanud lockdowni ajal iga päev jooksma. või üldse. endiselt: puus valus, kärss kärnas ja kõik see muu.

googeldasin hoopis puusavalu ja diagnoosisin endal tuharalihase liigvähese aktiivsuse. (mitte päris tühja koha pealt, eks ma olen selle probleemiga juba mitu aastat mööda füsioterapeute ja osteopaate ja massööre käinud, see on see märksõna, mis sealt ikka välja tuleb lõpuks, glute activation. ja ei, mina ka ei saa ikka veel täpselt aru, kes on osteopaat ja mida ta teeb.)

tegin siis terve aprillikuu hoolikalt tuharalihase aktiveerimise harjutusi. korralikult, programmi järgi, soojenduse ja venituse ja kõigega. siis proovisin joosta. ikka oli kärss kärnas. maikuus jätkasin tuharaharjutustega, aga juba väiksema entusiasmiga. isegi planku ja kätekõverdusi tundus huvitavam teha (isiklikud rekordid pärast kummagi kuuajalist harjutamist: 4 min planku ja 26 kätekõverdust sirgetel jalgadel. inimkonna jaoks väike samm, aga minu jaoks hiiglaslik hüpe).

juunis või millalgi proovisin uuesti joosta ja selle peale läks puusavalu nii hulluks, et pöördusin füsioterapeudi poole jälle. see arvas, et ega täpselt ei tea, aga äkki võiks proovida… tuharalihase aktiveerimise harjutusi? ja… vähem joosta?

eks ma mingeid harjutusi tegin ka, aga põhiliselt lihtsalt mossitasin mõned kuud vahepeal. ja tegin muid asju, nt käisin 300-kilomeetrisel matkal, mis võttis puusavalu suht okeilt ära mõneks ajaks.

oktoobris läks mossitamistuju üle ja mul tuli hoopis selline mõte, et mis oleks, kui unustaks ära, et ma üldse kunagi elus enne jooksnud olen, ja hakkaks otsast peale. mu jooksutreener (niivõrd kuivõrd. KUI ma end mingisse päristrenni vean, siis Laura juurde, kes teeb minu jaoks sobivas kohas mulle meeldiva seltskonna ja koormusega edasijõudnud jooksjate rühmatrenne – olen juba aastaid neis vahelduva eduga kohal käinud, lihtsalt spst, et tore on) alustas parajasti uue algajate grupiga ja soovitas sotsiaalmeedias, et tema programmi võib ka iseseisvalt kaasa teha ja et kui nüüd kohe pihta hakata, siis jooksedki jõuluks 5 km järjest.

niisiis ostsingi endale 10 naela eest 10-nädalase treeningkava. esimene trenn oli selline: jookse üks minut, kõnni üks minut, ja nii kümme korda. oh, mis uskumatu pingelangus. ei pea jooksma maratoni. ei pea jooksma poolmaratoni. ei pea jooksma nii kiiresti, kui jaksad, ega nii kaua, kuni kuskilt valutama hakkab. lihtsalt… üks minut korraga.

tänasega sai läbi seitsmes nädal, jooksen juba kümme minutit korraga (aga muidugi mitte kümmet korda. kaks korda, kui te just peate teadma. ja järgmisel nädalal teen sedasama, aga ei kõnni nende kahe korra vahepeal). väga chill. telefoni ega kõrvaklappe kaasa ei võta, selle pool tundi kannatan omaenda mõtetega ka olla. soojenduse teen iga kord. venitusi küll iga kord ei viitsi :P

mulle meeldib.

iidse briti kombe kohaselt tuleb medalid riputada WC seinale. vt ka: humblebrag.

i could have been someone well so could anyone

kuidas sa tead, et su uued jooksutrennikaaslased on tõelised britid: kui esimese trenni eel saadetud e-mailis manitsetakse riietuma ilmastikukohaselt, aga soovitatakse võimalusel soojenduse/venituse ajaks ka midagi pikavarrukalist kaasa võtta. trenn toimub 5. jaanuaril, õues, õhutemperatuur on 1°C, tuulekülm -4°C.

aga noh, lund ju ei saja ja kiirem grupp jooksis 7 km @ 4:30 min/km või sinnakanti. maikaväel, loomulikult.

mina olin aeglases grupis ja täitsin sajaprotsendiliselt oma esimeseks jooksutrenniks üle 2 aasta seatud eesmärgi: mitte ära surra. järgmisel nädalal: seesama, aga maikaväel. 20 nädala pärast: poolmaraton.

anda täpselt nõnda palju nagu sul on anda

mul on uus spordiklubi. veits nagu sõna otseses mõttes.

on üks selline kallivõitu hipsteri-gym, mille üks asukoht on mu kodust 5 min jalutuskäigu kaugusel ja teine jääb täpselt kodu ja kontori vahelisele jalgrattamarsruudile. olen seal sooduspakkumiste toel nillimas käinud, aga ikka kõhelnud, kas ta oma hinda väärt on, kuigi noh, ongi sellised Londoni hinnad – ühekorrapilet 14 naela, rohkemateks kordadeks ette ostes läheb veidi odavamaks, aga no kümnekas ikka. muidu äge klubi. osades saalides poksikotid ja paljad tellisseinad, teistes koguneb stange äärde ja joogamattidele team Lululemon. kohvikus saab umbes kimchit ja lehtkapsakrõpse.

ja siis nad hakkasid ühisrahastuse kaudu investoreid otsima, et Manchesteris ka klubi avada. nagu need asjad käivad, capital at risk, kui hästi läheb, saame kõik rikkaks, kui kehvemini, siis… ei saa. aga investorile pakutava rosinana hakkasid need mitmekorrapaketid juba veidi odavamaks muutuma, ühtteist lubati tasuta ka anda ja… tegelt mõtlesin ma põhiliselt sellele rikkaks saamise õpikust loetud õpetusele, kuidas tark investor ikka omaenda ettevõtete teenuseid tarbib ja endale seeläbi tulu teenib. voh, siit võtangi oma trennimotivatsiooni edaspidi!

ühisrahastusring õnnestus ja sel nädalal olen juba kaks korda OMA klubis trennis käinud. täiega teine tunne on. pluss selgub, et poksitrenn on äärmiselt lahe… see on balletile kõige sarnasem trenn, mille ma leidnud olen (ja jah, ma olen need stangeäärsed kõik läbi proovinud) ja balletist olen ma tegelikult puudust tundnud.

ja te ei kujuta ette, mis uskumatud maksusoodustused siin riigis sedasorti investeerimisele kehtivad.

ah, muidugi peaks tegelt lihtalt jooksmas käima, aga selle ilmaga… las ta jääb.

hold on to nothing for good

jooksublogi, vol 19: taskud on leiutatud!

olen siin, eksju, aastate kaupa kurtnud selle üle, kuidas jooksuriietel pole taskuid. ja näete, juba aastal 2017 õnnestuski mul osta endale püksid, millel on! kaks taskut täiesti loogilistes kohtades reie välisküljel, kenasti liibuvad, ei paista välja, sega jooksmist ega lase seesolevatel asjadel koliseda või välja kukkuda.

ma ei tea, kuidas sai oli nii raske seda välja mõelda. nagu et… need on TASKUD, kõigil teistel maailma riietel olid need juba mõnisada aastat olemas.

kuniks teised tootjad end koguvad ja järele võtavad, jooksen, tundub, ainult Lululemoni pükstega. ega rikkus ei anna häbeneda.

tasku
modellil on kaasas Samsung Galaxy S7, aga tasku mahutab ka iPhone 7 Plusi vabalt ära (btw,  MIKS on nii suur telefon üldse olemas?)

letters i’ve written never meaning to send

jooksublogi, vol 18:sain kaanetüdrukuks!

õnneks pole öeldud, et peab kiiresti jooksma. because I don’t.

if you want my future forget my past

jooksublogi, vol 15*: outbritted the Brits!

tänahommikusel parkrunil olin mina ainus maikaväel jooksja, teistel olid kõigil vähemalt T-särgid.

20170216_112905
pilt on pärit üleeilsest, kui päike paistis. head veebruari teile ka!

nagu mind lähemalt tundvad inimesed juba kindlasti ära arvasid, tähendab parkrunil osalemine seda, et võtan oma jooksmist nüüd jälle üsna tõsiselt. vaadake, mul on isegi uued tossud (Saucony Kinvara 7, Bostoni maratoni eridisainiga rohelised. Kinvara 6 jäigi vahele, sest mitte ühtegi mõistlikku värvikombinatsiooni ei ilmunud mõistliku hinnaga ja minu suuruses müügile).

* keegi muidugi ei pannud kunagi tähele, aga jooksublogi 15. sissekanne jäi omal ajal täitsa vahele. teeme siis tagantjärele ära.

just tell me it’s not the end of the line

Raamatusoovitus: kõik theoatmeal.com jooksuteemalised koomiksid (ja siis veel ühtteist)

WP_20151105_005

Nii harva, kui ma paberist raamatuid enam ostan, valin ma neid hoolikalt (kogu aeg tiksub kuklas mõte, et varem või hiljem tuleb nad ju jälle kuhugi kolida). Esiteks peab neil olema e-raamatu ees mingi eelis – enamasti siis kujundus ja illustratsioonid. Teiseks oleks hea, kui ma oleks neid enne ostmist lugenud, et saaks kindel olla, et tegu on kvaliteettootega, mis on riiuliruumi ja kastipakkimist väärt.

Nii juhtuski, et ostsin elu esimese koomiksiraamatu endale. Hästi valisin! Nimilugu oli mul enne loetud ja ühtteist tuli veel tuttav ette, aga osa sisu oli mu jaoks täitsa uus (jaapani hiidherilased, anyone?)

Olgu öeldud, et kuigi kõik, mis Matthew Inman jooksmisest arvab, on väga naljakas ja tabav, ei ole ma sellest peaaegu mitte millegagi nõus – tähendab, mul endal on jooksmiseks hoopis teised põhjused kui Blerch ja kõik, mida ta kehastab. Aga raamatu teeb see teistsugune perspektiiv ainult paremaks… ja no sellele on raske mitte kaasa noogutada:

WP_20151105_002