Rubriik: minu london

Regent’s Canali ja minu lugu algab jälle jooksmisest, sest nii ma ta ükskord kogemata leidsin – tulin tööasjus Londonisse, läksin Regent’s Parki jooksma ja järsku oli seal see kanal.

Kanaliäär on hoopis teistmoodi kui kõik muud kohad – see on liiklusest nii eraldatud ja üldse pole aru saada, et oled suurlinnas. Eriti kui kohtad inimesi, kes sealsamas kanali peal paatides elavad ja oma igapäevaasju ajavad. On näiteks paadist kogu kola kanali äärde mururibale tõstnud ja teevad majas, st paadis, suurpuhastust. Või remonti. Või siis jällegi on kogu kola (sh jalgrattad ja talvepuud) just korralikult paadi katusele kinnitatud ja sa saad aru, et tegelikult on sul endal kodus panipaikadega päris hästi.

Vanal ajal kasutati kanalit kaubaveoks ja kanaliäärne rada oli mõeldud hobuste jaoks (towpath on ta nimi siiamaani). Kaks asja avaldavad mulle kohutavalt muljet: esiteks see, kuidas iga natukese aja tagant viivad vette (või pigem siis toovad veest välja?) suured laiad trepid – need olid selleks, et kui hobune kanalisse kukkus, siis ta jälle kätte saaks – ja teiseks need paar kohta, kus towpath ära kaob ja kanal tunnelisse kaob. Sest seal rakendati hobused lahti ja viidi ringiga teisele poole, aga pargased, mida veeti, saadi tunnelist läbi nii, et vedajad (inimesed siis) heitsid tekile pikali ja lükkasid jalgadega tunneliseintest ja -laest. Legging it, öeldi selle kohta.

Mulle need tunnelikohad ei meeldi, sest ma eksin alati ära ja ei leia kanalit enam üles, kui püüan hobuse kombel ringiga minna.

Kanali peal on olemas ka lüüsid, ja kui ma hiljuti esimest korda elus nägin, kuidas paat (jälle kellegi kodu) lüüsist läbi sõidab, siis seda vahtisin küll, näpp suus. Elu nagu mingis vanas romaanis (ma arvan, et “Perekonnata” on konkreetselt see romaan, mida ma mõtlen tegelikult:)).

Kanal läheb läbi Londoni loomaaiast, kus ma ikka veel käinud pole, ja Camdeni turu kõrvalt, kus ma olen käinud liigagi palju. Ja eks ta läheb veel päris mitmest kohast läbi, sest ta on tegelikult üle mõistuse pikk – 14 miili selle nime all, ja siis muutub ta läänes Grand Union Canaliks ja läheb muudkui edasi.

Ühel novembrilõpu pühapäeval leidsin kanalist varanduse – selgelt vedeles põhjas, vähem kui meetri sügavusel, suur peotäis kuldehteid. Koukisin välja muidugi. Ja muidugi olid need kassikullast ja pigem ilmselt kellegi poolt Camdeni turult varastatud ja siis minema visatud kui et piraatide poolt peidetud, aga ikkagi!

Et ei jääks muljet, nagu oleks elu siin üks lust ja lillepidu, kurdan teile kohe ära ühe kahest kõige ärritavamast asjast. (Teine on briti bürokraatia, mille kohta ma ei tea lubada, kas ma sellest lähemalt üldse tahan rääkida. Sest see on lihtsalt nii ärritav!)

Aga jah, olnuna küll nii keele, linna kui isegi oma siinse töökohaga ennegi enda meelest hästi tuttav, sain ma umbes septembri teisel nädalal aru, et kultuurišokist ma päriselt ikkagi ei pääse. Septembri kolmandaks nädalaks olin valmis kuuldavale tooma kõiki oigeid, mis mul paranoilise androidi Marvini repertuaarist veel meeles olid. Sest mul oli tunne, et ma olen sattunud tööpäevi veetma mingisse douglasadamslikku kosmoselaeva!

Ei, uksed ei räägi siin inimestega. (Erinevalt liftidest, aga see on teine teema.) Uksed ei tee tegelikult midagi erilist peale selle, et nad lähevad ise kinni. Tuleohutuspõhjustel, nagu esimene (ja viimane) britt, kellele ma selle üle kurta julgesin, mulle varmalt ja üksjagu šokeeritult selgeks tegi.

Aga kuna uksed sulguvad ise, siis tähendab see, et kultuuri oluliseks osaks on teistele uste avamine/lahtihoidmine. Jah, just need hetked panid mind end idaeuroopa matsina tundma – mina olen just uksest sisse astunud, uks sulgub mu järel oma vaiksel, aga jõulisel moel, ja viimasel hetkel näen koridoris kedagi sammu kiirendamas, et ka sisse jõuda… Hilja! Leedi aga peatuks uksel ja heidaks pilgu iga suunas, et näha, kas on tulemas kedagi, kellele seda ust lahti hoidma jääda. Džentelmen tihtipeale ka astuks teelt: “after you”. Ja oodatav loomulikult tänaks viisakalt, ja ootaja muidugi nendiks, et pole tänu väärt. Juhul muidugi, kui üks osapool siiski pole idaeuroopa mats, kes kogu olukorda suu avamise vääriliseks ei pea ja alles kolm sekundit hiljem aru saab, et nüüd läks jälle valesti:S

Näete ju ise, et siit puudub veel ainult see, et uks ise vestlusesse sekkuks ja kõigile head päeva sooviks või ohkaks, millist naudingut see pidev lahtihoidmine ja lävelkõõlumine temas tekitab. Ma arvan, et Adams kirjutas reaalsest elust maha palju rohkem, kui me aimata oskame, ja ma hoian vogonite suhtes metroos silmad lahti.

Aga K-l, kes oma aastatepikkuse londonistaaži juures lõbustatult kuulas, kui ma kahe kuu eest selle kõige üle kurtsin, oli jälle õigus – sellega mitte ainult ei harju, vaid seda võib pikapeale isegi nautima hakata. Nii armas ju tegelt, kui need rasked uksed kümneid korda päevas su ees kinni ei lajata. Ja päris huvitav on olnud teada saada, kui mitmel moel saab inglise keeles öelda, et pole tänu väärt.

Septembrikuus jooksin 144 km, mis on umbes kolmandiku võrra rohkem, kui mu kõige parematel kuudel tavaliselt. Sest ma kolisin Londonisse.

Osalt oli asi muidugi selles, et mul oli uues elukohas (kodu, sõbrad ja muud hobid veel päriselt paika loksumata) hirmsasti aega üle. Oktoobris ja novembris on olnud palju muud tegemist, tervis kehv, kärss kärnas, maa külmunud ja veel paar pisiasja, nii et ükski rekord just ei purunenud… Aga siiski, see september oli üks imetore kuu.

Londonis on nii palju nii armsaid parke, kus saab joosta. Armsust lisavad tublisti 1) kõik teised jooksjad seal pargis – alati on keegi, kes on minust veel imelikumalt riides või jookseb veel aeglasemalt või läheb näost veel punasemaks või on oma spordikellale veel jaburamad intervallid programmeerinud; 2) oravad. Need oravad siin on paksud ja ülbed ja ebanormaalselt koheva sabaga, aga ma ei tüdine neist. Väike wildlife igas päevas.

Kuna ma elasin septembris peaaegu Thamesi ääres, siis ma käisin jõekaldal ka palju jooksmas. Seal nägi välja nagu Emajõe ääres ja vihmaga läks osa teest väga poriseks, aga õnneks september polnud kuigi vihmane. Erinevalt ühestki pargist ei suutnud ma Thamesile ringi peale joosta. Ükskord jooksin kodust 10 km kaugusele, et näha, kuidas Kew Gardens jõe poolt vaadates paistab. Paistis kena, aga siis selgus, et koju tagasi on ka 10 km. 20 km on minusuguse jaoks ikka pikk maa joosta! Pärast seda kolisin jõe äärest ära ka. Aga veel meeldis mulle seal see, et jõe peal tehti alati sõudetrenni. See tundus mulle väga inglaslik.

Teine täiesti imeline veekogu, nii jooksutrenni mõttes kui üleüldse, on Regent’s Canal, aga see väärib lausa omaette sissekannet.

Siis tuli veel välja, et neil on parkrun. Seda võiks ehk võrrelda orienteerumisneljapäevakutega, aga see kõik võtab palju vähem aega ja riided jäävad puhtamaks. Lihtsalt paned end veebilehel kirja ja siis võid suvalisel laupäevahommikul minna suvalisse osalevasse parki (Londonis on neid valida mõnikümmend) ja suvaliste inimestega võidu 5 km joosta. Pärast saad mailiga tulemused teada (no et mitu osalejat oli ja mitmes sa ise olid ja mitmes naine ja mitmes oma vanuseklassi naine ja mitu protsenti maailmarekordist su tulemus on, midagi sinnakanti). Maksma ei pea ja mingit muud ülearust asjatamist ka ei ole. Mul on reegel, et kui laupäev millegi muu peale ära plaanitud pole, siis tuleb minna parkrunile. Kahjuks on laupäevad tihti ära planeeritud:) aga eks ma ikka olen käinud jõudumööda.

Parkrunist rääkides, eilsel sain aru, et inglise jooksjat ei heiduta ikka MITTE mingisugune ilm. Ma konkreetselt lugesin enne starti üle, 89 osalejast (okei, selle numbri ma sain finišiprotokollist) 12 olid lühikeste pükste JA lühikeste varrukatega. Õhutemperatuur oli nii umbes -1C (härmatis oli maas)! Lisaks neile 12le oli veel hulk selliseid, kellel olid lühikesed püksid ja pikad varrukad. Keksisin stardi ootel ringi, et end endamvähem soojas hoida, ja püüdsin meenutada, misasja see üks võlur seal lendluudpalli maailmakarikavõistlustel ütles selle kohta, kuidas talle meeldib oma teatud kehaosade ümber tervislikku tuulekest tunda… Mnjah. Sest, noh, mina panin pikad püksid jalga 5. septembril ja pikad varrukad oktoobri alguses, ja praegu on raudselt soe spordipesu ka mängus. Võibolla ma ei pinguta piisavalt muidugi, aga palav küll ei ole:S Ja muide, üks neist lühikese-dressi-preilidest finišeeris igatahes pärast mind, nii et “nad jooksevad väga kiiresti, neil ei jõua külm hakata” ei ole universaalne selgitus.

Muidugi neid lühikesepüksimehi näeb igapäevaselt mööda tänavaid ringi lippamas, mitte ainult võidujooksudel. Pimedal jahedal novembriõhtul kesklinnas tipptunniliiklejate vahel on see muidugi veidi ootamatu vaatepilt, aga noh – inimene teeb trenni.

Ma ise eriti kõnniteedel joosta ei viitsi, sest mulle ei meeldi, et inimesed on jalus… aga üks põhjus, mille pärast ma üldse Londonisse kolisin, oli Home Run – selline projekt, kus saad töölt koju joosta ja keegi teine viib su koti kohale. Lihtsalt nii imeline kontseptsioon! Ma pole selle äraproovimiseni ikka veel jõudnud, aga see on endiselt plaanis.

Aga kuna pargid ja veekogud meeldivad mulle ikka rohkem, siis on plaanis ka Richmond Park (kus on hirved – neid ma olen näinud, sattusin sinna kord jalgrattaga) ja kodulähedase veehoidla serv ja, noh, mõned mõtted on veel. Kui ainult see kärss nii kärnas ja maa nii külmunud poleks:S

Naelamees pole muidugi mingi sõna tegelikult. Niiviisi me kutsume neid mehi, kellelt me kogu oma puu- ja köögivilja ostame. Minu meelest alguses oli kasutusel ka “kausimees”, sest neil on kraam kaussides ja iga kausitäis maksab ühe naela.

Naelamehe puuvili on kõige odavam ja samas kõige värskem – supermarketis on kallim ja väikestes poodides veel eriti palju kallim. Naelamees on praktiliselt eranditult pakistani päritolu. Naelamees viskab tühjakssaanud kausi efektse vindiga kuskile leti taha täpselt eelmise kausi sisse. Naelamees seab oma leti üles kuskile mugavasse kohta inimese käigutee peale (nt suurest supermarketist üle tee) ja vastu õhtut muutub naelamees väga heldeks ja hakkab kauba peale kotti viskama puuvilju, mis homme (mõnel juhul ka täna:P) enam kindlasti müüa ei kõlba.

Eile peatusin koduteel ühe juba tuttava naelamehe juures, et osta kaks kaussi (ca 10 tk) apelsine, üks kauss mangosid (see teeb kolm väiksemat mangot; kui on suuremad, siis neid on kaks), kauss paprikaid (kolm keskmist) ja kauss porgandeid (umbes kilo). Arve oli viis naela, nagu ette nähtud, aga naelamees varustas mind veel kahe väikse paprika, ühe baklažaani, nelja apelsini, kahe ananassi ja nelja suure mangoga. Vot selline mees on naelamees.

lihtsalt tahtsin teada anda, et londonis on täna kuiv, selge, päikeseline ilm. kerge miinuskraad vist hetkel küll. MITTE MIDAGI EI SAJA. tööle sõitsin jalgrattaga, nagu ikka.

tervitustega

teie kliimapõgenik

P.S. ma tean, et ma lubasin minu londonit ja pole üldse viitsinud. aga ma püüan detsembris teha ühe sissekande päevas selle kohta, kuidas asjad olnud on. võib kasutada jõulukalendrina.