Ühel õhtul koju tulles nägin otse meie trepikoja ees rebast… ja see oli kindlasti kõige suurem, priskem ja kohevama sabaga rebane, keda ma elus näinud olen. Välismaa värk.
Ühel õhtul koju tulles nägin otse meie trepikoja ees rebast… ja see oli kindlasti kõige suurem, priskem ja kohevama sabaga rebane, keda ma elus näinud olen. Välismaa värk.
Jah, ka minu Londonis-käigu kavva kuulus kohtumine rebasega. Kuna meil mõlemal oli vähe aega, ei saa ma küll kiidelda koosviibimise kestvuse üle. Pikaks ajaks jäi see sündmus minule metropoli elukirevuse sümboliks. Kuni mõni aasta tagasi ühel ilusal talveõhtul kohtusin rebasega Võru linnas. Põgus oli seegi nägemine. Aga magus.