Regent’s Canali ja minu lugu algab jälle jooksmisest, sest nii ma ta ükskord kogemata leidsin – tulin tööasjus Londonisse, läksin Regent’s Parki jooksma ja järsku oli seal see kanal.
Kanaliäär on hoopis teistmoodi kui kõik muud kohad – see on liiklusest nii eraldatud ja üldse pole aru saada, et oled suurlinnas. Eriti kui kohtad inimesi, kes sealsamas kanali peal paatides elavad ja oma igapäevaasju ajavad. On näiteks paadist kogu kola kanali äärde mururibale tõstnud ja teevad majas, st paadis, suurpuhastust. Või remonti. Või siis jällegi on kogu kola (sh jalgrattad ja talvepuud) just korralikult paadi katusele kinnitatud ja sa saad aru, et tegelikult on sul endal kodus panipaikadega päris hästi.
Vanal ajal kasutati kanalit kaubaveoks ja kanaliäärne rada oli mõeldud hobuste jaoks (towpath on ta nimi siiamaani). Kaks asja avaldavad mulle kohutavalt muljet: esiteks see, kuidas iga natukese aja tagant viivad vette (või pigem siis toovad veest välja?) suured laiad trepid – need olid selleks, et kui hobune kanalisse kukkus, siis ta jälle kätte saaks – ja teiseks need paar kohta, kus towpath ära kaob ja kanal tunnelisse kaob. Sest seal rakendati hobused lahti ja viidi ringiga teisele poole, aga pargased, mida veeti, saadi tunnelist läbi nii, et vedajad (inimesed siis) heitsid tekile pikali ja lükkasid jalgadega tunneliseintest ja -laest. Legging it, öeldi selle kohta.
Mulle need tunnelikohad ei meeldi, sest ma eksin alati ära ja ei leia kanalit enam üles, kui püüan hobuse kombel ringiga minna.
Kanali peal on olemas ka lüüsid, ja kui ma hiljuti esimest korda elus nägin, kuidas paat (jälle kellegi kodu) lüüsist läbi sõidab, siis seda vahtisin küll, näpp suus. Elu nagu mingis vanas romaanis (ma arvan, et “Perekonnata” on konkreetselt see romaan, mida ma mõtlen tegelikult:)).
Kanal läheb läbi Londoni loomaaiast, kus ma ikka veel käinud pole, ja Camdeni turu kõrvalt, kus ma olen käinud liigagi palju. Ja eks ta läheb veel päris mitmest kohast läbi, sest ta on tegelikult üle mõistuse pikk – 14 miili selle nime all, ja siis muutub ta läänes Grand Union Canaliks ja läheb muudkui edasi.
Ühel novembrilõpu pühapäeval leidsin kanalist varanduse – selgelt vedeles põhjas, vähem kui meetri sügavusel, suur peotäis kuldehteid. Koukisin välja muidugi. Ja muidugi olid need kassikullast ja pigem ilmselt kellegi poolt Camdeni turult varastatud ja siis minema visatud kui et piraatide poolt peidetud, aga ikkagi!
whatever 