#3 Uksed

Et ei jääks muljet, nagu oleks elu siin üks lust ja lillepidu, kurdan teile kohe ära ühe kahest kõige ärritavamast asjast. (Teine on briti bürokraatia, mille kohta ma ei tea lubada, kas ma sellest lähemalt üldse tahan rääkida. Sest see on lihtsalt nii ärritav!)

Aga jah, olnuna küll nii keele, linna kui isegi oma siinse töökohaga ennegi enda meelest hästi tuttav, sain ma umbes septembri teisel nädalal aru, et kultuurišokist ma päriselt ikkagi ei pääse. Septembri kolmandaks nädalaks olin valmis kuuldavale tooma kõiki oigeid, mis mul paranoilise androidi Marvini repertuaarist veel meeles olid. Sest mul oli tunne, et ma olen sattunud tööpäevi veetma mingisse douglasadamslikku kosmoselaeva!

Ei, uksed ei räägi siin inimestega. (Erinevalt liftidest, aga see on teine teema.) Uksed ei tee tegelikult midagi erilist peale selle, et nad lähevad ise kinni. Tuleohutuspõhjustel, nagu esimene (ja viimane) britt, kellele ma selle üle kurta julgesin, mulle varmalt ja üksjagu šokeeritult selgeks tegi.

Aga kuna uksed sulguvad ise, siis tähendab see, et kultuuri oluliseks osaks on teistele uste avamine/lahtihoidmine. Jah, just need hetked panid mind end idaeuroopa matsina tundma – mina olen just uksest sisse astunud, uks sulgub mu järel oma vaiksel, aga jõulisel moel, ja viimasel hetkel näen koridoris kedagi sammu kiirendamas, et ka sisse jõuda… Hilja! Leedi aga peatuks uksel ja heidaks pilgu iga suunas, et näha, kas on tulemas kedagi, kellele seda ust lahti hoidma jääda. Džentelmen tihtipeale ka astuks teelt: “after you”. Ja oodatav loomulikult tänaks viisakalt, ja ootaja muidugi nendiks, et pole tänu väärt. Juhul muidugi, kui üks osapool siiski pole idaeuroopa mats, kes kogu olukorda suu avamise vääriliseks ei pea ja alles kolm sekundit hiljem aru saab, et nüüd läks jälle valesti:S

Näete ju ise, et siit puudub veel ainult see, et uks ise vestlusesse sekkuks ja kõigile head päeva sooviks või ohkaks, millist naudingut see pidev lahtihoidmine ja lävelkõõlumine temas tekitab. Ma arvan, et Adams kirjutas reaalsest elust maha palju rohkem, kui me aimata oskame, ja ma hoian vogonite suhtes metroos silmad lahti.

Aga K-l, kes oma aastatepikkuse londonistaaži juures lõbustatult kuulas, kui ma kahe kuu eest selle kõige üle kurtsin, oli jälle õigus – sellega mitte ainult ei harju, vaid seda võib pikapeale isegi nautima hakata. Nii armas ju tegelt, kui need rasked uksed kümneid korda päevas su ees kinni ei lajata. Ja päris huvitav on olnud teada saada, kui mitmel moel saab inglise keeles öelda, et pole tänu väärt.

Advertisements

Üks vastus to “#3 Uksed”

  1. Oudekki Says:

    Ma olen 100% veendunud, et Adams kirjutas kõik reaalsest elust maha :) Jõudu!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: