Rubriik: minu london

Minu postkastiobsessioon sai alguse kevadel, kui käisin kord maalilisel jalgrattasõidul Canterbury lähistel koos elusa inglasega, kes tee ääres üht postkasti vaadates asjatundlikult nentis, et see on seal juba kuninganna Victoria ajast. Selgus, et iga postkasti peal siin kuningriigis* on selle monarhi monogramm (royal cypher), kes postkasti paikapaneku ajal parajasti ametis oli.

Muidugi oli mul kohe vaja täiskollektsioon neid monogramme kokku saada – ja muidugi ei olnud ajalugu eraldi vaeva näinud, et seda ülesannet mulle lihtsamaks teha. Selgus nimelt, et Edward VIII lühikese valitsusaja jooksul jõuti postkaste vermida kõigest 161 tükki ja neist sugugi kõik ei ole alles. Niisiis käisin terve suve ringi ja vaatasin IGA postkasti pealt igaks juhuks monogrammi ja siis tegin igaks juhuks pilti, sest mul ei olnud kunagi meeles, kas mul see juba on.

Kui muud sellest kasu ei ole olnud, siis vähemalt Briti kuningannad ja kuningad Victoriast Elizabeth II-ni on mul nüüd küll õiges järjekorras peas. Palun:

Victoria (troonil 1837-1901)

Victoria-aegseid postkaste on kõik kohad täis, sest kuigi kogu avaliku postkasti kontseptsioon tekkis alles aastal 1853, oli tal siiski PÄRIS palju aega neid paigaldada.

Edward VII (1901-1910)

Need on pigem haruldased ja alati teeb rõõmu mõnd näha.

George V (1910-1936)

Ma ei tea, kas keegi teab, miks tal nii igav monogramm on.

Edward VIII (1936)

Selle harulduse leidsin autoaknast vaadates, jätsin koha meelde ja kõndisin pärast tagasi, et pildistada. Küljes on tal margimüümisaparaat, mis kardetavasti viimased 80 aastat pole töötanud.

George VI (1936-1952)

Kõige ilusam monogramm neist kõigist ja pealegi on Gorge VI postkastid alati väga ilusates kohtades ka! Minu lemmikud.

Bury St Edmunds, Suffolk

Jersey saarel

Elizabeth II (1952-…)

Neid on muidugi veel rohkem kui Victoria omi; erinevamaid ka.

Kõige uuem mudel

Stoke Newington Bookshopi aknal

Cardiff, Wales

Kuldseks värviti Londoni olümpia järel iga briti olümpiavõitja auks tema kodukohas üks postkast, kokku sadakond, aga ma näinud olengi vist ainult seda ühte.

Ahjaa, päris alguses olid postkastid tumerohelised, et tausta sulanduda. Aga inimesed kippusid neile otsa jooksma ja nii värviti nad punaseks. Seda, kas telefoniputkad ja bussid on punased samal põhjusel, ei oska ma öelda.

* – ainult et separatistlikul Šotimaal ei pruugi olla üldse mingit monogrammi. Sest kuigi šotlased tunnistavad Elizabethi oma kuningannana, ei ole nad nõus II-ga ta tiitlis – nende jaoks on ta esimene Elizabeth, kes nende riiki valitseb:) Nõnda siis on vanemad postkastid monogrammiga, aga viimase 60 aasta omad ilma:

Üheks mu lapsepõlve lemmikraamatuks oli Eleanor Farjeoni “Väike raamatutuba”. Või mis lapsepõlve, see on üks neid raamatuid, mida ma aegajalt ikka üle loen, sest ta on nii tore. Ja see on üks neid raamatuid, mille ma suuremaks saades ka originaalkeeles ette võtsin ja mis oli täitsa seda väärt, sest seal räägivad lisaks printsidele ja printsessidele ka inglise agulilapsed ja seda on inglise keeles ikka täitsa teine asi lugeda kui tõlkes. (Kui te pole lugenud, siis see on selline eraldiseisvate juttudega raamat, mõned lood muinasjutulikumad ja mõned puha agulirealism.)

Millalgi mitte väga ammu seda kord jälle üle lugedes avastasin mõned detailid, millest ma lapsena kohe kindlasti aru ei saanud (aga ei lasknud end sellest ka segada): Cathy ja teised sõjapõgenikud jutus “Haldjas Ann” olid hoopiski Teise Maailmasõja ajal evakueeritud lapsed, kes linnadest pommitamise jalust ära maale saadeti. Ja järelikult see eelmine sõda, kust Cathy vanaisa tema emale Prantsusmaa lossikraavist leitud nuku tõi, oli Esimene Maailmasõda (olgu, loos on isegi öeldud “esimene suur sõda”, aga kümneaastasele minule läks see vihje küll kaduma). So far, so good.

Nii, aga edasi: inglise keeles on selle loo – ja nuku – nimi San Fairy Ann, ja kui ma selle teada sain, siis ma korraks vist küll imestasin, miks San, aga pikemalt selle üle pead ei murdnud ka. Kui haldjas, siis haldjas.

Ja siis ühtäkki… lugesin üht põnevat artiklit, klikkisin sealt edasi järgmist linki, hämmeldusin põhjalikult, googeldasin veel veidi… ja vat, mis hoopis selgus:

British soldiers in World War One soon found out their French counterparts had a phrase that resembled “it doesn’t matter” but that sounded much more satisfying, dismissing a problem out of hand. The expression was “Ça ne fait rien” and was anglicised into “San Fairy Ann”.

vot ja SELLEPÄRAST pani sõdurist vanaisa nukule sellise nime! Sellepärast San, ja muidugi ei saanud ma tõlkes lugedes sellest aru saadagi.

Erilise rosinana avastasin juttu nüüd uue teadmise valguses üle lugedes, et seal on lisavihje sees – kui Cathy oma kadunud nuku pärast nutab, lohutab prantslannast doktoriproua teda: “Ça ne fait rien”:)

Ahjaa, neile, kes on “Väikest raamatutuba” lugenud: see vaga Grisseli jutt on ka kõik õige! Enam mind ei üllataks, kui selguks, et olid olemas ka seitse printsessi, kelle elu mõtteks olid nende juuksed, ja et Läänelaas asub kuskil Buckinghami palee vahetus läheduses.

Täna hommikul metroos tikkis mu kõrval istuv naine ristpistes linikut. Motiiviks oli minu meelest Suurbritannia kaart.

Nüüd olen ma siin linnas küll KÕIKE näinud.

“Did you enjoy it? Did you find it weird?” küsisid meilt kaks vanaprouat, kellega kõrvuti vaatasime kinos Monty Pythoni (väidetavalt) viimast live-show’d. Asjakohased küsimused inimestele, kes on Pythonitest nelikümmend ja nende naljadest kümme aastat nooremad pluss teise emakeelega (jah, paistsime saalis briti vanainimeste hulgas üsna hästi silma).

Tõepoolest, muidugi oli see kõik veider, aga täiesti ootuspärasel moel ja määral – ja jah, ma nautisin seda, otsast lõpuni. Kuigi ma olen elus varem mitu korda selle asja üle järele mõelnud ja mulle tõesti väga pikka aega EI meeldinud Monty Python, hoolimata korduvatest katsetest. No üldse ei tundunud naljakas, noh!

(Viimatisest inventuurist saabki varsti sobivalt viis aastat… võin etteruttavalt öelda, et ka koertel ja murdmaasuusatamisel hakkab teatav šanss tekkima.)

Briti rahva lemmik-pythoni-sketš olevat surnud papagoi juhtum. Aga mulle meeldib Four Yorkshiremen kõige rohkem.

Jätkates ülevaadet spordialadest, millega ma vabatahtlikult võibolla üldse ei tegelekski, aga elu sunnib: jooga ei ole Londonis sedasorti trenn, mida leiab spordiklubide graafikust. Joogainimesed on väga leidlikud ja korraldavad oma tunde (selgub, et selle kohta üldse ei öeldagi trenn) igasugustes veidrates urgudes.

Ükskord ostsin soodsa viiekorrapääsme ühte joogaklubisse, mis teatas oma asukohaks “Crypt on the Green”. Postiindeks oli ka, sest Londonis on KÕIGEL postiindeks; aga ei mingit tänavanime ega majanumbrit. Krüptiline, eks. Pärast pikemat otsimist selgus, et tunnid toimusidki konkreetselt kiriku keldris (krüptis). Ühtegi hauakivi seal küll ei olnud, lihtsalt tohutu lahmakas muidu täitsa kasutamata ruumi Londoni kesklinnas – sinna mahtus umbes sada joogamatti ära. Päriselt.

Üks teine kord oli tervest kirikust tehtud peen fitness-keskus ja joogatunnid toimusid kiriku pööningul:

Pööningujooga korraldajad on muide taeva poole pürgimisest oma äri tuuma teinud – nad korraldavad joogatunde ka Shardi tipus.

Full disclosure: mulle ei meeldi ujumistrenn üldse. Ujumine iseenesest meeldib, järves ja nii. Aga basseinis edasi-tagasi ujun ma ainult siis, kui treener käsib selleks, et olla parem jooksja… see on lihtsalt nii kohutavalt igav! Kui trennikavast ujumise leian, siis ohkan sügavalt ja asun välist lisamotivatsiooni otsima. Täna hommikul läks sellega nii:

ujumiseks valisin London Fieldsi pargi lido – see peen sõna tähendab lihtsalt vabas õhus olevat ujulat. Päike paistis (ja õhk on meil ka muide kenasti üle 20 kraadi soe, nagu juunikuus sobilik).

Selle piina peale teenisin ära sellise hommikukohvi:

Ma ei hakanud isegi instagrammima, sest enam hipsterimaks see pilt nagunii ei läheks. Kohv on see pruun seal… katseklaasis. See valmis mingis imelises laboratooriumis umbes 10 minutit ja maksis £3.50. Ehk siis premeerisin end iga ujutud minuti eest 10 penni väärtuses kohviga, pole paha!

Lihtsalt võrdluseks, 45 min ujumistrenni jaoks nõuan juba selliseid olusid:

Täna hommikul turul nägin jälle seda daami, kes eelmisel pühapäeval mu kudumistöö üle võttis. Edeneb! Tuumarelvadel pole mingit lootust, kui teisel pool rindejoont on sellised mutid:

(Et kas see instagrammiasi nüüd jääbki või? Ei tea veel. Ostsin endale uue fotoka ja see on mu jaoks liiga keeruline. Kuni sellega teravustamise käppa saan, seni on lihtsam telefoniga pildistada ja/või kõik fotod irooniliste filtritega üle käia. Vabandame ebamugavuste pärast.)

Alustasin koos sõpradega tänast päeva hommikusöögiga kohvikus, mis täitis sajaprotsendiliselt edukale hipsterirestoranile esitatavad nõuded. Habemega baarmän? Purkides joogid? Kõik nõud ja mööbliesemed erinevad? Orgaaniline, käsitsijahvatatud, kõrvalmajas röstitud kohv? Check, check, check. Nimi? The Haberdashery!

Siis sain aru, et ülejäänud päev tuleb nagunii läbi instagrammifiltri ja et vastupanu on mõttetu.

Käisime läbi kõik Stoke Newington Church Streeti nummipoed; ühest neist ostsin endale suveks uue koti:

Kasutatud raamatute poest sain raamatu:

ja kasutatud… suvaliste asjade poest vanaaegse nahkkohvri:

(Et milleks mulle selline kohver? Ei tea veel, aga nii ilus ju! Kaalun selle täitmist kasutatud raamatutega.)

Hiljem saatsin sõbrad bussi peale ja võtsin tagasiteel koju kaasa naabertänavas kellegi jaoks ülearuseks osutunud tooli:

(Mul oligi just toole puudu ja täies hipsteripühapäeva vaimus ei sobi see punane kokku mitte ühegi teise mööbliesemega mu majapidamises, mis tähendab, et ta sobib siia suurepäraselt!)

Siis tahtsin minna aiapoodi, aga tee peal sattusin osalema tuumarelvade vastases kudumisaktsioonis:

(Sain teada, et inglise prouad loovad silmuseid varrastele üles hoopis teistmoodi kui mulle õpetatud on. Kahjuks polnud kellelgi aega mulle näidata, kuidas siis, aga küllap ma kunagi uurin selle välja.

Kudusin neile kolm rida ripskudet, mis on täpselt võrdeline selle kirega, mida ma tuumarelvastuse suhtes tunnen. Pildil esiplaanil istuv daam on mu järje üle võtnud.)

Aiapoest oleksin peaaegu ostnud petuuniaid, aga see tundus kuidagi… väikekodanlik ja ülejäänud päevaga sobimatu. Ostsin siis hoopis lavendlit:

(uskumatu, kuidas nende instagrami filtritega saab iga mõttetu klõpsu kunstiks keerata. tegelikult on lavendlit näha ka kohvripildi tagaplaanil, seal on ta kenam.)

Aiapoodide vahel traavimise käigus sõin Fat Cat Cafes üle mõistuse maitsvat maitsvat sealihaga hernesuppi:

(Toole – kõik erinevad – ja veepudeli kuju märkasite? Sellel kohal on potentsiaali, ainult see “cafe” seal nimes on veel jäänud…)

Ja, noh, ma võin siin ju ironiseerida ja instagrammida, aga päriselt oli väga tore päev:)