veel üks kategooria, mis on siin blogis ajapikku puha unarusse jäänud: päeva wildlife.
linnainimese kohta on mul ikka väga looma- ja linnurohked argipäevad. eriti tugevalt on esindatud veelinnud – eks on siin juttu olnud, et nühin muudkui seda kanaliserva mööda edasi-tagasi, kõigi taida- ja luigepoegade suurekskasvamise olen pika suvega ära näinud. rääkimata siis sellest, et ujumas käin ju tiigis partide vahel, sinikael vasakul, mandariin paremal, haigur vaatab kaldal veidi etteheitval ilmel pealt kogu seda värki.
telefoni fotoalbum on mul millegipärast ikka surnud rottide pilte täis. neid on hea rahulik pildistada, saab nurka ja valgust valida ja nad ei lähe eest ära. ja neid ikka… leidub mu tööteel.
elusad rotid… pigem lähevad eest ära ja näen aegajalt ainult saba vilksamas tee ääres rohus. aga täna hommikul juhtus küll nii, et üks vastutulev jalgrattur oli juba pidurdanud, et rott üle tee lasta, aga mulle jooksis loomake otse esiratta ette, sattus seal paanikasse ja pööras ümber. napilt jõudsin pidurdada. rott lipsas selle teise jalgratturi jalgade ja siis ka rataste vahelt läbi ja hüppas kanalisse. ujus seal paar tõmmet ja siis sukeldus. jäin natukeseks ootama, aga pinnale ilmumas teda ei näinudki.
kas võis olla, et see oli hoopis vesirott? ma ta nina ja kõrvade kuju ei jõudnud vaadata ega saba pikkust mõõta, aga internet ütleb, et tavaline rott küll ujub, aga ei sukeldu hädaohu eest. kes teab täpsemalt?
orava oleksin ka ükspäev peaaegu ratta alla ajanud. mäletate, autokoolis õpetati, et loomadel pole tagurpidikäiku? sellel küll oli! konkreetselt hüppas selg ees tagasi mu teelt.
whatever 
Nii nunnu!
Vesirottide osas mul teave puudub.
Kuidas sul seal lood rebastega on? Meil on üsna palju rebaseid siin Hampton Court lähedal :)
rebastega on hästi! mul on Tufnell Parki metroojaama lähedal üks ilus tumeda sabaga teretuttav rebane, kes just sel ajal asju ajamas käib, kui mina hommikuti ujuma lähen. päris kanali äärde ma jõuan juba päevavalges ja siis nad enam väga silma ei jää, eelistavad ju hämarat, aga õhtuti jälle on neid mu oma kodutänavas päris tihti. sel aastal nad päris meie aeda sisse ei kolinud, vahel on seda ka olnud…
Rubriik “päeva wilddeath” (keegi pidi selle lolli nalja ära tegema).