Rubriik: whatever

Uus pretendent kõige nõmedama sõna tiitlile on “telepurk”. Ja seda mitte kõla pärast.

Ma tean küll, see sõna tuleb Karlssoni raamatust. Peab järele vaatama, kuidas Lindgren originaalis ütles; tõlge on vist Beekmani oma? Igatahes ma juba päris lapsena murdsin pead, et kust otsast on telekas purgi moodi. See tundus haigelt ebaloogiline. Ja siiamaani ma ei kannata seda, kui televiisori kohta telepurk öeldakse kusagil… ajakirjanduses või nii.

Keegi võiks mulle ära seletada, mis värk selle sõnaga on.

Selliseks sõnavõtuks ajendas mind värske “Pere ja Kodu”.

Tegelesin täna poes enesekehtestamisega ja keelasin kosmeetikaleti tibil mu uue kreemipurgi Stockmanni kilekotti pakkimise. Ma aegajalt ikka mõtlen sellele, et peaks hoiduma tarbetuid pakendeid koju tassimast, aga tavaliselt on lihtsam nad vastu võtta kui hakata häält tegema. Maailmaparandaja minus leiab ikkagi, et püüame (mina ja see maailmaparandaja siis; aga teie ka, kui tahate – mul oleks hea meel) edaspidi käituda keskkonnasõbralikult. Ei kilekottidele! See õnnetu kreem – see oli niigi purgis ja purk oli karbis ja karbi ümber oli veel kile. Ja siis ma panin ta oma käekotti. Ilma täiendava pakendita. Mul oli hiljem veel mitu tundi selle pärast hea tunne.

Ma tahaksin, et mul oleksid tedretähnid.

Ja ma tahan moodne olla, tark välja näha ja… midagi oli veel… teada, mis mu ümber toimub? Noh, nagu sel prillireklaamil Tartu mnt. ja Liivalaia nurgal. Superhea reklaam. Sõnaga, ma tahan prille.

Wayne’s Coffee’s pakutakse muuhulgas rohelist teed, mida tehakse piimaga. Jah, nad panevad vee asemel piima. Ma ei oska öelda, kas ma seda maitsvaks nimetaksin, aga huvitav igatahes.

Wayne’s Coffee on muidu hea leiutis, sest see lahendab mu igipõlise probleemi “mida teha linnas esmaspäeviti kella 21.23 ja 22.52 vahel” – mu kooriproov lõppeb Mustamäel kell 21.00 ja ma jään alati supertäpselt 21.22 bussist maha… Seega suur tee pluss muffin 41 krooni eest pluss käekotist leitud raamat.

Mulle meeldib olla suur. Ses mõttes, et ma ei ole enam see pisike kümneaastane plika, kes näljasena trennist tuli ja sugugi mitte iga kord rosinasaia ja limonaadi jaoks kopikaid kokku ei saanud. Ja ma pole enam ka see teismeline, kes ju oleks jubedalt tahtnud mõnikord Macis burgerit süüa, aga kunagi ei saanud, sest raha lihtsalt ei olnud. “Rahas ei peitu õnn, aga raha annab sõltumatuse”.

Ühe mõtte veel lisaksin siia juurde. Kui teil on kunagi tahtmine küpsetada palju keeksi korraga ja te seisate valiku ees, kas teha üks suur või kaks väiksemat – tehke parem kaks väiksemat.

Tehnikaülikool suudab mind jätkuvalt üllatada. Mida harvemini ma sinna satun, seda rohkem üllatusi korraga.

TTÜ raamatukogu on üle läinud elektroonilisele laenutussüsteemile. Mul tuli liigutuspisar silma, ausalt! Kuigi see pisar kuivas suht kiirelt ära, kui mulle mu uut lugejapiletit hakati vormistama… see käis nii, et võeti üks ühelt poolt valge ja teiselt poolt mingi TTÜ disainiga plastikkaart, kleebiti sinna üks vöötkoodiga kleepekas, siis kleebiti minu pilt, siis kirjutati mingi pastakaga käsitsi mu nimi (koleda käekirjaga) ja siis kleebiti kilega üle. ??? Aga noh. Minu pärast joonistagu nad see pilet või vesivärvidega, igatahes ei pea ma enam mingeid paberilipikuid täitma sisenedes ja väljudes. Which is a good thing.

Siis täheldasin ma TTÜ 85. aastapäeva üritusi tutvustavaid materjale lugedes, et peale “inseneri” on veel üht väljasurnud sõna selle kooli seinte vahel edukalt tehistingimustes elus hoitud. Teisipäeval, 16. septembril kell 18.00 toimub TTÜ taidlejate kontsert Estonia kontsertsaalis. Muide, see tuleb vist isegi lahe kontsert. Sest et mina ju ka taidlen seal.

Kõige parema pärli jäädvustamiseks oleks ma endale (esimest ja ehk ka viimast korda elus) pilti tegevat telefoni soovinud, et see siis viivitamatult kõigile tuttavatele laiali saata ja siia ka üles panna. Lihtsalt üks selliste kirjadega uks TTÜs:

AVATUD ÜLIKOOL
Avatud 10.00-14.00

Täna on rahvusvaheline kirjaoskuse päev.

Postimehes on selle puhul tehtud lõppvahva trükiviga. Kui seni on partei ametlik nimi olnud Ühendus Vabariigi Eesti – Res Publica, siis nüüd oli kava jätta pikast ja lohisevast nimest alles vaid Res Publica. Ühendus Vabariigi Eesti! See on nagu otsetõlge prantsuse keelest. Union de République de l’Estonie? Mida iganes see siis ei tähendaks. Huvitav, kas see oli mingi automaatkorrektuur, mis arvas, et “eest” pole nii hea sõna kui “eesti”?

Erki kirjutas mulle, et 7. september on
* sel aastal Ameerika Ühendriikides rahvuslik vanavanemate päev
* Austraalias isadepäev
* Brasiilias iseseisvuspäev
* last but not least, Kitty sünnipäev

Ma pean temaga nõustuma, et kokkuvõttes jube lahe päev. Mul on nii hea olla!

Jee. Ma sain endale parmupilli. Sünnipäevakingiks (jah, ma tean, et mu sünnipäev on tegelt alles homme). Nüüd ma tunnen, et ma võin rahulikult ELi minna. Mitte et enne poleks tundnud, aga parmupilliga on selline kindlam tunne – kultuuri kestmajäämine & stuff. Te teate küll.

Nii. Ma viisin ilma ette hoiatamata vahepeal veel ühe projekti läbi. Internetidieet. 5 päeva. See projekt läks hästi. Soovitan kõigil proovida. See on umbes nagu paastulaager, avaldab organismile puhastavat mõju ja mis kõik veel. Tegelt ka.

Aga mis puutub kena-olemise projekti, siis see vist kukkus läbi. Ja just nimelt, Elen, sellise asja tegemine eeldab ärakadumist. Arvad, et on kuidagi võimalik järsku kenaks hakata nende inimeste hulgas, kes suurepäraselt teavad, et sa EI OLE kena? Häh.

Seega. Ma olin Otepääl kõik see aeg ja nüüd ma tulin tagasi ja tahan anda kiitva hinnangu regionaalarengule! Sest et Otepäält Käärikule viib jalgrattatee. Asfalteeritud. Võibolla tiba vähem sile kui Pirita rattatee, aga see-eest
*pikem (gee, ma veetsin praegu MINUT aega klaviatuurilt tärni otsides! Näe, mis dieet inimesega teeb! Anyway. Otepää-Kääriku vahe on kuskil 10 km.)
*laiem
*tühjem (võis muidugi olla seotud faktiga, et ma VIST sattusin seal sõitma päev enne ametlikku avamist, aga see fakt on veel kinnitamata. Ja ma ei usu, et sinna eluilmas satub tallinnatäis rattureid-rulluisutajaid-lapsevankrilükkajaid)
* ilusam ja põnevam (Pühajärve ääres; metsa sees; mägedega; kurvidega)
Jah, ja ma muidugi olin seal rulluiskudega ja see oli igatahes kõige lahedam koht, kus ma elus olen uisutanud. Sellist Eestit ma tahtsin, ausalt!

Muide. Ma ei saa aru inimestest, kellele ei meeldi rulluiskudega mäest alla sõita. Ja siis veel. Kui ma suureks saan, siis ma leiutan niisuguse mäeveeru, mis ennast ise ümber pöörab:P

Hotellitoas oli mu Rootsi ühikatoa lõhn ja see trigerdas mälestustetulva. (Kuidas see viimane sõna nimetavas käändes kõlab, I wonder?)

Üldiselt ma juba mitu viimast aastat ainult nostalgiast elangi. Lahedad asjad on eranditult ainult need asjad, mis tuletavad meelde juba olnud lahedaid asju. Me käisime diskol ka. Otepää nightclubis Comeback. Oligi comeback. Selline kuuenda klassi klassiõhtu stiil… ja NIII mõnus. Kui mulle Tallinna klubides ka mängitaks tantsuks, et “too many broken hearts in the world” ja “I will survive”, siis ma käiks neid klubides ja ostaks sajakrooniseid drinke. Aga ma kahtlustan, et ei mängita. Ja Otepääl olid dringid way odavamad:)

Oeh, nüüd ma olen umbes pooled asjad ära öelnud, mis mind viimase nädala jooksul vaevanud on:)

Alustan täna järjekordset kena-inimene-olemise projekti. Kestusega üks nädal.

Aga mõned inimesed oskavad kogu aeg kenad olla. Mitte projekti korras, vaid pidevalt. Huvitav, kuidas nad seda teevad? Ja kas neil on tore?

Ma panin valge pluusi selga ja läksin õppeaasta avaaktusele. Esimest korda nende seitsme aasta jooksul, mil mul selleks TTÜs õigus/võimalus/kohustus on olnud.

Üldmulje oli hale. Rektorit polnud kohal ja õppeprorektor osutus ülikehvaks kõnemeheks. Öelda polnud tal midagi. Mitte et mõnel teisel kõnelejal oleks olnud. Üldiselt oli selle aktuse parim osa see, mis meie kooril sisustada lasti :P

TTÜ kultiveerib endiselt hoolega mingit insenerimüüti. Ma ei ole mõistet “insener” väljaspool selle kooli seinu vist üldse kunagi kuulnud. Ja mul oli meelest läinud, et seal sees suurt midagi ei kuulegi, vähemalt esimesed kolm aastat. Aga nagu näha minu näitest, ei suuda selline asi noore inimese hinge püsivat armi jätta :P