Rubriik: whatever

juhtunud on uskumatu ime: on teisipäeva õhtu, ma tulin gaidikoonduselt ja mul on ikka veel piisavalt energiat, et kirja panna vähemalt lause, et on teisipäeva õhtu ja ma tulin gaidikoonduselt. kaks varianti, kas olen lõpuks ometi piisavalt treenitud (tavaliselt on selle pooleteise tunni järel tunne, nagu oleks maratoni jooksnud, aga vaimselt, mitte füüsiliselt – ja ma olen seda teinud maikuust saadik igal teisipäeval, koolivaheajad välja arvatud, ja seni pole kergemaks läinud) või oli tegu erandliku õhtuga.

kahtlustan pigem viimast, sest vahelduse mõttes ei olnud 24 lapsest ühegi käsutuses ei lahtist tuld (juhtus: eelmisel kuul, kui preilid otsustasid küpsetada ahjus saiakesi ja teha pliidil karamelli ja selgus, et meil pole tikke, nii et gaasipliidi süütamiseks kasutati gaasiahjus olevat tuld ja ühekordset söögipulka. lõke kahe tikuga on selle kõrval naljaasi, ma ütlen) ega teravaid nuge (juhtus: paar nädalat tagasi, kui Halloweeni ja whittling badge’i raames kõrvitsaid lõiguti. kõik jäid ellu ja esmaabikomplekti ei läinud vaja, aga ma sain kindlasti paar halli juuksekarva juurde pluss arvake, kes pärast kogu saali pidi üle koristama) ja isegi laetuled põlesid (eelmisel nädalal pidasime koonduse pimedas, taskulampide valgel). täna istusime rahulikult soojas valges toas (“rahulik” on muidugi suhteline mõiste selle kambaga) ja planeerisime järgmise nädala õuekoondust – geopeitus, novembris, pimedas pargis. kui te minust järgmisel teisipäeval, kolmapäeval ega üldse enam kunagi midagi ei kuule, siis teate, miks.

kõik see kõlab mind tundvatele inimestele vast pisut uskumatult, sest kas ma olen kunagi üles näidanud mingit erilist huvi lastega tegelemise vastu? eriti võõraste laste, eriti vanuses 10-14? aga teate, kui ma ise olin…… 10-14, siis ma olin gaid ja see oli nii oluline ja elumuutev kogemus mu jaoks, et kõigist võimalustest ühiskonnale vabatahtlikurollis midagi tagasi anda tundus see järele mõeldes mu jaoks kõige õigem. mitu aastat juba oli mu kuklas tiksunud teadmine, et Inglismaal on gaidirühmade ukse taga järjekorrad, sest täiskasvanud juhte ja abilisi pole piisavalt. ja kuigi see lastevärk päriselt ka oli mu jaoks päris hirmutav, siis… teate, ükspäev kuulsin sõna “mugavustsoon” valesti – “igavustsoon” – ja see oli nii tabav. kevadel astusin igavustsoonist välja ja siin ma nüüd olen.

üleeelmisel nädalal otsustasin, et kui juba, siis juba, ja adult helperi asemel olen nüüd leader in training. mul on isegi gaidijuhi vormisärk!

seda, mis poolest briti gaidid 2021 erinevad eesti gaididest 1991 ja sinnakanti… räägin mõni teine kord. sest kui ma kohe magama ei lähe, siis ma ei taastu järgmiseks nädalaks piisavalt ja kaotan mõned lapsed pimedasse parki ära. õnneks neil on snäkid kaasas, jäävad vast ellu, aga kas ka mina?

mu lapsepõlve lemmikmuuseum oli Tartu ülikooli zooloogiamuuseum. see ei ole mingi kergekäeliselt antud tiitel, sest mulle muuseumid üldse meeldisid (okei, see võiks tulla sellest, et 80ndate lapsel ei olnud väga palju muid meelelahutusi valida, meil polnud kodus telekatki) ja käisime venna ja ja naabrilastega neis minu mäletamist mööda päris palju. tihedalt zooloogiamuuseumi järel nt tuli tol ajal Toomeoru serval olnud Tartu linnamuuseum, kus sai vitriinis näha Hans Heidemanni õlgkübarat ja mingeid isiklikke tarbeesemeid veel. me elasime Heidemanni tänaval ja seetõttu tundus asjakohane sinna õlgkübara juurde aegajalt palverännakuid korraldada :) piletid ei maksnud ju suurt midagi.

aga zooloogiamuuseumi suurimaid hitte oli, teadagi, see topistega stseen, kus hundid põtra ründasid. kes seda elus näinud on, pole ilmselt unustanud, sest see oli nii uskumatult äge. (eriti võrreldes ülejäänud ekspositsiooniga, mis koosnes põhiliselt siiski kilomeetritepikkustest klaasvitriinidest, mis olid täis linnumune ja muud sellist pahna. ei, see oli kõik ka tore, aga üksluine kuidagi.) teine staareksponaat oli see vitriin, kuhu oli ehitatud terve rannastseen, tohutu hulga erinevate merelindude ja kõrkjate ja kivide ja kõigega, taustale oli maalitud meri, ja seal sai lindude nimedega sildistatud nuppe vajutada ja vastava linnu juures läks tuluke põlema.

püüdke siis mõista mu elevust, kui selgus, et Ameerika loodusloomuuseumis on selliseid topiseid ja vitriine… rohkem kui kaks. ma ei teagi, kui palju, sest elu on õpetanud, et mida suurem muuseum, seda rahulikumalt tuleb asja võtta. soovitav on valida ÜKS saal või teema ja sellele keskenduda, ja kui on suur saal, siis võib keskenduda pinnapealselt. ma valisin Põhja-Ameerika imetajate saali. seal oli nii hunte kui põtru.

kõik need topised nägid välja nii veenvad, et ma alguses ei uskunud, et on topised, ja arvasin, et keegi on teinud mingid tänapäevased kujud sinna. ja need stseenid ja maastikud, kuhu nad paigutatud olid! mul oli ausalt tunne, nagu oleksin ise Ameerikas… ahjaa, ma olingi. igatahes oli kõik kuidagi nii veenev. vaated ja valgus ja loomad ja igasugused detailid esiplaanil õitsvate lilledeni välja. (pärast vaatasin järele, et kõiki neid topiseid ja muud restaureeriti 2011. aasta paiku väga põhjalikult, tõesti nägid värsked välja.)

okei, neid merelindude stiilis nuppe ja tulukesi ei olnud, aga iga dioraami (need vitriinid on kaarja tagaseinaga ja annavad päris hea 3D efekti niiviisi) juures infotahvlil oli muuhulgas soovitusi, mis pisidetaile sellest stseenist otsida ja leida võiks. üldse olid nii head infotahvlid, et ma jätsin enamuse lugemata, muidu poleks jaksanud loomi endid üldse enam vaadata. muuhulgas oli igal tahvlil kirjas, kuskohas see vaade täpselt asub, sest kõik nad on reaalsete kohtade põhjal tehtud. aga kogemata sain ikka igasuguseid asju teada, nt et pruunkarusid võib olla nii musta, pruuni kui valget värvi; et orava pahkluud painduvad tagurpidiseks; et jääkaru on pruunkarust arenenud ja nende vahel pole ristumisbarjääri.

kui ma seal muuseumis juba olin, siis püüdsin muidugi üles leida ka need indiaanlased ja kalastava eskimo jne, keda Holden Caulfield seal lapsena vaatamas käis, aga too galerii oli parajasti remondis. siiski, ilma Holdeni/Salingeri vihjeteta poleks ma taibanud sinna muuseumi üldse minna. ilukirjandus ikka avardab inimese maailmapilti.

jessas, see NBA korvpall oli ikka hoopis… teistsugune elamus. mitte halvas mõttes, väga huvitav oli, aga kuigi mul enda meelest ootusi polnud, siis sellist õhtut ikka ei oodanud.

alustuseks, kuidas on võimalik, et neljast 12-minutilisest veerandajast koosnevat mängu mängitakse kaks tundi? alailma pandi kell seisma ja mängijate asemel voolas plats täis tantsutüdrukuid, turvamehi, mingeid hallides sviitrites asjapulki ja keda veel kõike. mõned üksikud korrad tuvastasin, kui see kõik juhtus asja pärast, nt et kohtunik vaatas videokordust üle või oligi lihtsalt vaheaeg ette nähtud. aga muidu… vaevalt sai mäng hoo sisse, kui jälle jäi pooleli, isegi vilet minu meelest keegi ei puhunud. kas korvpallikohtunikel üldse on viled?

tantsutüdrukutele lisaks tegi aegajalt mõne seti DJ. publik tantsis entusiastlikult, lootuses, et neid näidatakse suurel ekraanil, osasid muidugi näidati ka. iga natukese aja tagant loobiti rahva hulka t-särke, selleks otstarbeks olid kasutusel mingid spetspüssid ja ka… kahurid. iga teise natukese aja tagant tutvustati suurel ekraanil esireas istuvaid kuulsusi. tundsin ära Whoopi Goldbergi ja Kit Haringtoni, ülejäänud ei olnud minu jaoks piisavalt kuulsad.

ahjaa, mäng ise? Knicks võitis, aga mu kõrval istuv kohalik fänn selgitas, et neile meeldib, kui skooride vahe on vähemalt 12 punkti, nii et “today was good but not good for my money”. suurem osa ajast oli seis üsna tasavägine ja kui Rockets oleks oma vabavisked (mida neile anti ohtralt) sisse saanud, oleks nad võitnud.

üldse, mis värk on sellega, et täiskasvanud, kahemeetrised professionaalsed korvpallurid suudavad VABAVISKE mööda visata? need pole teil mingid nurgalöögid ega penaltid, keegi ei seisa ees, pettemanöövreid pole vaja, alati viskad sama koha pealt ja väga kaugel see korv ka ei ole. kui raske see olla saab.

samas kolmepunktiviskeid oli justkui trennis harjutatud, mõned kukkusid päris efektsed välja. nende nägemise nimel üksi juba tasus see kaks tundi seal istuda.

hirmsat puudust tundsin Gunnar Holeleist. mitte keegi ei seletanud, mis toimub ja miks jälle aeg maha võeti. kohtunik teatas oma otsused küll otse kaamerasse, aga kahjuks ma ei saanud kordagi aru, mida ta täpselt ütles. ma pole korvpalliterminoloogias kuigi tugev, aga ausalt öeldes ameerika keel jääb ka tihti veidi mõistetamatuks.

kommentaatori asemel oli… taustamuusika. mingid müstilised trummi- ja orelihelid, omade rünnaku puhul ühe- ja vastaste jaoks teistsugused. mulle tundus kuidagi ebasportlik see, et kõik valjuhääldites ja ekraanil toimuv oli selgelt kodumeeskonna poolt ja aegajalt lausa õhutati vastasmeeskonnale “buu” ütlema. ja mu meelest on ka nõme hõisata ja plaksutada, kui keegi korvist mööda viskab. jalgpallis on see kuidagi ausam, saad rõõmustada oma väravavahi hea tõrje üle, mitte otseselt vastase vea või ebaõnne. igatahes need korvpallifännid tundusid mulle veidi õelad ja… mitte kuigi džentelmenlikud. i’m an englishman in new york.

ma arvan, et kui järgmine kord USAsse satun, peaks pesapalli vaatama minema. inimesed teevad nii naljakaid ja huvitavaid asju otse minu mugavustsooni serva taga!

tänase päeva NY elamus on see, et olen Madison Square Gardensis ja kohe hakkavad korvpalli mängima New York Knicks ja Houston Rockets. mul on seitse minutit aega, et ära otustada, kelle poolt ma olen. viimati teadsin korvpallist midagi tol aastal, kui Kalev Liidu meistriks tuli, mis see siis oli, 1991? ühesõnaga, rohkem aega oleks vaja.

need sinised on kenamad poisid, ma olen nende poolt.

ma arvasin, et november New Yorgis on umbes nagu… november Tallinnas. aga on pigem nagu november Londonis. nii ilus päikseline päev oli täna, High Line ja Little Island sügisvärvides ja uuelt Edge’i-nimeliselt vaateplatvormilt paistis, tundus, kogu maailm ära.

Central Parki pole veel jõudnud, aga praegu lähen parimas Holden Caulfieldi vaimus Radio Citysse uisutama ja siis Rockettesi vaatama.

selline pakiline küsimus: kas teile väideti lapsepõlves, et taldriku peab tühjaks sööma, sest siis tuleb homme ilus ilm? meie peres oli küll selline ütlus. aga kui vahel naljaviluks kedagi sel moel manitsen, saan vastuseks ainult hämmeldunud pilke, kellelegi ei tule tuttav ette.

kas vanaema Tiiu mõtles selle rahvatarkuse ise välja? (kas võib isegi olla, et see pole üldse tõsi ja olen aastaid ilma igasuguste meteoroloogiliste tagajärgedeta õginud? ei, nii ikka olla ei saa.)

ma ei tea, mida teie 11. novembril kl 11:22:33 tegite, mina igatahes olen teinud telefoni kuvatõmmise.

lugesin “Kuristikku rukkis”. miks üldse vanas eas sellist raamatut lugeda, no eks mul oli mitu põhjust, aga mööda külgi maha igal juhul ei jooksnud, sest eelmistest lugemisest ei olnud pooli asju meeles.

üks asi, mis muidugi oli meeles ja mis vast on meeles kõigil, kes selle raamatuga iial kokku puutunud: see koht, kust pealkiri tuleb. kus Holden räägib Phoebele, mis on see üks asi, mida ta oma elus teha tahaks – püüda rukkipõllul jooksvaid lapsi, et need kuristikku ei kukuks. kust selline idee – laulust “if a body catch a body comin’ through the rye”.

Phoebe muidugi teab, et see ei ole mitte laul, vaid luuletus, Robert Burnsi luuletus, ja et see on hoopis “if a body meet a body coming through the rye”. nooh… päris muljetavaldav luuletundmine kümneaastase kohta, aga eks Salinger on meil varaküpsete geeniuslaste ekspert (kogu Glasside perekond), nii et see kuidagi ei üllatagi.

aga ma hakkasin seekord lugedes hoopis mõtlema: see fraas satub Holdeni pähe varem, kui ta tänaval näeb last, kes kõnnib rentslis ja seda laulab. eelmistest lugemistest mul see detail küll meeles polnud:

I got up close so I could hear what he was singing. He was singing that song, “If a body catch a body coming through the rye.” He had a pretty little voice, too. He was just singing for the hell of it, you could tell. The cars zoomed by, brakes screeched all over the place, his parents paid no attention to him, and he kept on walking next to the curb and singing “If a body catch a body coming through the rye.” It made me feel better. It made me feel not so depressed any more.

J.D. Salinger, “Catcher in the Rye”

kui ma seda raamatut eelmine kord lugesin, polnud Youtube’i veel olemas. aga nüüd küll läksin ja otsisin kohe, et kuidas see laul siis kõlada võis. leidsingi ühe toreda esituse, boonuseks kõik kommentaarid puhtas Holden Caulfieldi stiilis (“it killed me, it really did”).

kahjuks olen ülemõtlemise maailmameister ja vaatasin aastaarvu ja nentisin, et 1951. aastal ilmunud raamatus seda konkreetset versiooni kohe kindlasti silmas ei peetud – aga huvitav, millist siis? kogu tekst, nii Holdeni ja Phoebe vestlus kui asjaolu, et suvaline kuueaastane tänaval laulab mingit laulu ja suvaline kuueteistaastane tunneb ära, et ahah, see laul, viitab, et tegu pidanuks olema mingi üldtuntud hitiga. kui laialt seal 50ndate NYs need šoti rahvalaulud siis levinud olid?

uurisin veel natuke ja leidsin kolm lindistust “Comin’ Thro’ the Rye” laulust, mis olid “Catcher in the Rye” kirjutamise ajaks olemas. Nellie Melba 1904, Marcella Sembrich 1912, Marian Anderson 1944. (kelle maitse sedasorti muusika pole, siis vihjan, et kõik kolm kõlavad üsna ühtmoodi ja üldse mitte nagu see Siobhan Milleri 21. sajandi versioon.)

tähendab, ma saan aru, et “Kuristik rukkis” on ilukirjanduslik teos ja Salingeril oli luba ja voli see otsast lõpuni kokku luisata meile, aga… see ei klapi. niisugusena, nagu see laul tundub olevat 20. sajandi esimesel poolel olnud, ei ole see ju miski, mida mingid kuue- või kümne- või kuueteistaastased võinuks teada, kaasa laulda, ära tunda? kepsakas folk, miks mitte, aga selline… ooper? kuidas sellist üldse rentslis kõndides laulda saab?

loodan nüüd selle peale, et Notsu tuleb ja seletab selle segase loo meile lahti, sest muidu jääb see mind igaveseks vaevama. oleks siis mingi suvaline detail raamatust, aga see rukis, see on ju kõige olulisem osa üldse!