and if you say run i’ll run with you

juhtunud on uskumatu ime: on teisipäeva õhtu, ma tulin gaidikoonduselt ja mul on ikka veel piisavalt energiat, et kirja panna vähemalt lause, et on teisipäeva õhtu ja ma tulin gaidikoonduselt. kaks varianti, kas olen lõpuks ometi piisavalt treenitud (tavaliselt on selle pooleteise tunni järel tunne, nagu oleks maratoni jooksnud, aga vaimselt, mitte füüsiliselt – ja ma olen seda teinud maikuust saadik igal teisipäeval, koolivaheajad välja arvatud, ja seni pole kergemaks läinud) või oli tegu erandliku õhtuga.

kahtlustan pigem viimast, sest vahelduse mõttes ei olnud 24 lapsest ühegi käsutuses ei lahtist tuld (juhtus: eelmisel kuul, kui preilid otsustasid küpsetada ahjus saiakesi ja teha pliidil karamelli ja selgus, et meil pole tikke, nii et gaasipliidi süütamiseks kasutati gaasiahjus olevat tuld ja ühekordset söögipulka. lõke kahe tikuga on selle kõrval naljaasi, ma ütlen) ega teravaid nuge (juhtus: paar nädalat tagasi, kui Halloweeni ja whittling badge’i raames kõrvitsaid lõiguti. kõik jäid ellu ja esmaabikomplekti ei läinud vaja, aga ma sain kindlasti paar halli juuksekarva juurde pluss arvake, kes pärast kogu saali pidi üle koristama) ja isegi laetuled põlesid (eelmisel nädalal pidasime koonduse pimedas, taskulampide valgel). täna istusime rahulikult soojas valges toas (“rahulik” on muidugi suhteline mõiste selle kambaga) ja planeerisime järgmise nädala õuekoondust – geopeitus, novembris, pimedas pargis. kui te minust järgmisel teisipäeval, kolmapäeval ega üldse enam kunagi midagi ei kuule, siis teate, miks.

kõik see kõlab mind tundvatele inimestele vast pisut uskumatult, sest kas ma olen kunagi üles näidanud mingit erilist huvi lastega tegelemise vastu? eriti võõraste laste, eriti vanuses 10-14? aga teate, kui ma ise olin…… 10-14, siis ma olin gaid ja see oli nii oluline ja elumuutev kogemus mu jaoks, et kõigist võimalustest ühiskonnale vabatahtlikurollis midagi tagasi anda tundus see järele mõeldes mu jaoks kõige õigem. mitu aastat juba oli mu kuklas tiksunud teadmine, et Inglismaal on gaidirühmade ukse taga järjekorrad, sest täiskasvanud juhte ja abilisi pole piisavalt. ja kuigi see lastevärk päriselt ka oli mu jaoks päris hirmutav, siis… teate, ükspäev kuulsin sõna “mugavustsoon” valesti – “igavustsoon” – ja see oli nii tabav. kevadel astusin igavustsoonist välja ja siin ma nüüd olen.

üleeelmisel nädalal otsustasin, et kui juba, siis juba, ja adult helperi asemel olen nüüd leader in training. mul on isegi gaidijuhi vormisärk!

seda, mis poolest briti gaidid 2021 erinevad eesti gaididest 1991 ja sinnakanti… räägin mõni teine kord. sest kui ma kohe magama ei lähe, siis ma ei taastu järgmiseks nädalaks piisavalt ja kaotan mõned lapsed pimedasse parki ära. õnneks neil on snäkid kaasas, jäävad vast ellu, aga kas ka mina?

2 kommentaari “and if you say run i’ll run with you”

  1. Jaa, gaidirühmade uste taga on piiiiiiikad järjekorrad! Meie kandis on küll väga palju selliseid vanemaid, kes vabatahtlikult laste igasugu trenne ja gruppe organiseerivad ja juhivad, aga siiski ei jätku neid piisavalt gaidi ja skautgruppide jaoks.

    Rõõm kuulda, et sa oles selle rolli enda kanda võtnud. Kujutan ette, kui raske töö see on, aga samas kindlasti ka väga ‘rewarding’.
    Ja snäkid on ALATI ‘must’ :D

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: