selline pakiline küsimus: kas teile väideti lapsepõlves, et taldriku peab tühjaks sööma, sest siis tuleb homme ilus ilm? meie peres oli küll selline ütlus. aga kui vahel naljaviluks kedagi sel moel manitsen, saan vastuseks ainult hämmeldunud pilke, kellelegi ei tule tuttav ette.
kas vanaema Tiiu mõtles selle rahvatarkuse ise välja? (kas võib isegi olla, et see pole üldse tõsi ja olen aastaid ilma igasuguste meteoroloogiliste tagajärgedeta õginud? ei, nii ikka olla ei saa.)
whatever 
Iial ei öeldud nii.
Samas minuga ei olnud eriti probleemi, et ma taldrikut tühjaks ei oleks söönud.
Neid toite, mida ma ei suutnud süüa, oli ka, aga vähe ja no – tühi taldrik ei olnud meil teema, sest enamasti ma sõin nt kaks kuni viis portsu. Taldrik tühi, siis täideti uuesti.
Lasteaias oli teistmoodi, ma teadsin, et seal peab taldrik tühi olema. Istusin seetõttu meeleheites oma kisselitaldriku taga (kissell oli asi, mida ma ei söönud. Piima-juurviljasupp, keeduporgand, keedukaalikas, kompott ja kissell) ja lõpuks karjatasin kasvatajale, et ma ei suuda seda süüa. Ja minu hämmastuseks ütles ta seepeale, et lippa siis ometi teistega õue, ega magustoitu pea ära sööma.
Olin shokis.
(Hästi tähtis täpsustus: kõik need elevanditatid jms, kakao-, piima- ja karamellikissellid maitsesid mulle väga, mis ei läinud, oli mingi puuvilja või marjateema.)
Jaa, meie peres ei olnud ka kasutusel, aga mehe kodus ennustati küll ilma selle järgi. Tartumaal.
Meil seda ei öeldud. Aga kas sulle seda öeldi, et kui istuda, kahvel püsti käes, siis kukub lagi pähe?
Ei öeldud. Vbla nad isegi uskusid, et nii võiks minna, aga tundsid mind piisavalt, et teadsid: sellise jutu peale ma istukski ainult laua taga, kahvel püsti, ja ootaks, millal see nali juhtub ja mis siis edasi saab :)
Aga mul oli ka vanaema Tiiu :)
Ilmast juttu küll ei tehtud… vanaema mul Põhja-Eesti rannakülast pärit.
Reha ei tohtinud maha jätta-panna, “pulgad” ülespidi, siis hakkas küll järgmine päev vihma sadama.
Jaa, mulle meenub ka nüüd, kus sa seda mainisid.
Meil oli rehaga see, mis paljudel toiduga – tööriistad tuleb korralikult ära panna, punkt. Mingid rehad ei võinud vedeleda ühtegi pidi!
Mul oli söömisega nagu väga väga naisel, ainult veel radikaalsemalt, mulle meeldisid ka lasteaia- ja hiljem koolitoidud, kasvõi juba sellepärast, et teistmoodi ja huvitav. Kõike ja rohkem, palun!
Aga meil oli see, et kui toas vilistada, tuleb tulekahju.
Mulle enamasti maitses ka. Aga vahel see suurele kambale söögi tegemine tuli neil halvasti välja. Ma mäletan kahte korda, kus esimesel lasteaias, teisel koolis oli kartul toores. Konkreetselt TOORES; mitte natuke kõva. Ilmselt keetmise ajal veest välja jäänud, natuke vähe vett.
Mul oli tegelt sama: isu oli mul hea ja armastasin nii kodu-, lasteaia- kui koolitoitu (eks omad erandid olid mul ka, maksakastet ja peedisalatit ma ei tahtnud, aga keegi ei sundinud neid võtma ka).
See ilusa-ilma-jutt tundus olevat rohkem nagu suusoojaks… või juhtudeks, kui taldrik oli tegelikult tühi, aga võinuks olla puhtam (et kui kraapida, saab veel lusikatäie kokku ja nõudepesijal on lihtsam).
Natuke nagu see “tüdrukud peavad leivakannikat sööma, siis tissid kasvavad” – seda ju ikka on kõik kuulnud? Kannikas oli nagunii kõige maitsvam osa ja sundida polnud kedagi vaja, aga ikka vahel leidus mingi onuheino, kes pidi selle nalja ära tegema…
Jaa, toas ei tohi vilistada, maja läheb põlema.
Jalgu ei tohi võrrelda, siis kuuleb surmauudiseid.
Rehapiide asi on vist laiemalt levinud (no see vihmaennustus).
Taldrik söödi sellepärast tühjaks, et nii oli viisakas, ennustusi ei kaasunud.
Mkmm, ma pole säärast ütlemist ilmaski kuulnud. Taldrik tuli tühjaks süüa, sest … see tuli tühjaks süüa.
Aga vilistamisega oli jah just nii nagu notsu ütles – toas vilistada ei tohtinud, tulla tulekahju.
Vähe sellest. Vanaema juures ei võinud äikeseilmaga akna juures seista, kui sul pruunid juuksed olid – välk löövat majja. Ja kääre ei tohtinud ka käes olla. Välk löövat kääridesse.
Pruunid juuksed ja siis lööb välk! Täiesti uskumatu uskumus! Äiksega akna juures passimist keelas meie vanatädi, oli väga kohkunud, kui meie ema-isaga lausa köögilauale istusime, et suurest köögiaknast paremini äikese-etendust vaatama sättisime. Aga ei juuksed kuidagi asjasse oleksid puutunud, seda ma ei mäleta.
Taldrik tulu toidutegija lugupidamiseks tühjaks süüa. Aga meid ikka lõpuni ei sunnitud, ema oli mõistlik inimene.
Halba ilma ennustas hoopis ämbliku tapmine.
Jaa, meie peres oli. Mõlemad liinid Harju-Jaanist, osaliselt Koselt.
Taldrik tuli tühjaks süüa, siis tuli ilus ilm. Reha ei tohtinud pulgad ülespoole jätta, hakkab sadama. Soola ei tohtinud maha pillata, riid tuleb majja. Paberiga ei tohtinud lauda pühkida, vaesus tuleb majja. Tühja käea ei tohtinud külla minna, see oli vist lihtsalt viisakas või ma ei mäleta enam tähendust. Vilistada ei tohtinud, tulekahjuoht.
Neid oltähendusega manitsusi oli palju. Vanaema 1917.a väljalase.
Söögiga seotult minu teisel vanaemal veel: leivapätsi ei tohi selili panna, tuleb nälg (kui sina paned leiva selili, paneb leib sinu selili). Hommikusöögita ei tohi metsa minna, kägu (või oli see mõni muu lind?) eksitab ära (linnupete! Kui midagigi sööd, petad linnu ära).
Jah, meil oli ka sama leivaga.
Linnupete on käo kukkuma hakkamise ajal. See on lausa BERTAs, minu meelest.
Meil Lõuna- eestis tuli taldrik tühjaks süüa, sest toiduga ei mängita/raista ja hiljem tuli ” aafrikas lapsed nälgivad”. Aga ma ausalt öeldes ei mäleta nn sundsöömist. Ma vihkasin ketsupit ja sellega võis probleeme esineda, aga muidu ise tõstsin, ise sõin. Me olime nii vaesed, et polnudki midagi järele jätta :) Lasteaia traumasid mul ka pole. pekki pole ma kunagi tahtnud, aga ei mäleta ka sundimist.
toas ei tohtinud ka meil vilistada = tulekahju
Ilma ennustavad mul hoopis teised asjad. Kui udu langeb õhtul maha, siis sa looda heina teha. Pilvedesse loojuv päike ennustab järgmiseks päevaks vihma. Ja punane loojuv päike ennustab karget ja päikeselist ilma.
Vana tarkus on ka vaheldumisi- kui mart on valge, kadri must siis jõul valge ja vastupidi. Aga see viimastel aastatel enam väga ei kehti. Vanasti läks nagu täppi.
neist viimastest on mu isal versioon “Olen paks ja langen maha, siis sa loodad heina teha. Kui ma aga tõusen üles, siis toon vihma kaasa süles”.
mardi-kadriga oli meil “kui Mart külmetab, siis Kadri nutab”.
Meil Mart külmetas ja Kadri pissis :)
Kui öö on udune ja hommikul udu maha tuleb, on ilusat oodata. Kui üles tõuseb, moodustab pilvi. See vist kehtib praegu ka :)
Mina ei mäleta, et oleks öeldud, et söömine ja ilm kuidagi omavahel seotud oleksid olnud… aga mulle võibolla polnud seda ka mingit mõtet öelda, ma olin vastupidiselt paljudele siinkommenteerijatele see laps, kes mitte iialgi mitte midagi ei söönud. Ma reaalselt ei mäleta, et mulle oleks lapsena midagi maitsenud, enamikke asju ma keeldusin kategooriliselt suhu panemast ja kogu aeg käis söömise ümber mingi meeletu trall. Mind veeti arstide vahet ja pidin igasugu… mikstuure ja vitamiine jms võtma, mis oli kõik mu jaoks sügavalt arusaamatu, sest ma ei suutnud mõista, miks ma pean sööma. Kõige selle kõrval võis ilus ilm suht ebaoluline olla.
Aga jah, toas ei tohtinud vilistada, maja läheb põlema. Leiba ei tohtinud selili panna (ma ei pane siiani) ja leib ei tohtinud lõigatud poolega ukse poole olla, muidu läheb leib majast välja.
Ilmaennustamise kohta ma muide üldse ei mäleta, et midagi oleks öeldud, Välja arvatud see seitsmevennapäeva ennustus – kui niipalju päikest näitab, et mees saab hobuse selga hüpata, siis saab heina ära teha.