Rubriik: whatever

vaatasin juba, et lõpuks ometi õnnestus mul teha postitus, mille kohta kellelgi midagi öelda ei ole (ei, ma ei nuru siin, et omg, kommenteerige ometi, vaid lihtsalt nendin, et tõesti, kuidas te peakski reageerima infole, et ma teatava regulaarsusega söön, raseerin ja loen ajalehte. “ahah” oleks adekvaatne lõpetus sellele teemale, eks). aga siis Maret FBs ikkagi küsis, et kuidas see püsitellimus lillede puhul välja näeb.

vastame: väga ilus eelkõige:)

View this post on Instagram

A post shared by Kitty (@kittymamers)

lilli saadab mulle Freddie, kelle tellimusmudel mulle üliväga meeldib selle poolest, et kuigi ta hea meelega saadaks neid igal nädalal, on lihtne jätta vahele nädal või mitu või üldse ükskõik kui pikk ajavahemik. nii et ma pigem rõõmustan end kimbuga kord kuu või paari jooksul; suvel harveminigi. samas saab ette tühistada ainult ühe kuu piires, nii et vahel mul läheb meelest ja siis tulevad üllatuslilled ja see on ju ka omal moel tore.

lilled pakitakse kenasse piklikku pappkarpi, mis tuuakse kohale kaubaveojalgrattaga (nii nummi!) ja kui mul vähegi on meeles eelmise korra karp hommikul välja tõsta, siis viiakse see ka sama hooga ära ja läheb uuesti käiku, nii et keskkonnasõbralikkuse eest täispunktid. ja ei, lõikelilli kui kontseptsiooni ma keskkonnavaenulikuks ei pea, minu meelest on okei neid murda ja vaasi panna. suur osa neist lilledes peaks olema siinsamas UKs kasvatatud ja osa tuleb Hollandist ka, sest enamus maailma lilli vist tuleb Hollandist.

kimp tuleb kokku panna ise, aga Freddie annab kaasa kena samm-sammult õpetuse, kuidas seda teha – mis iga lille nimi on ja mis järjekorras ja kuidas neid vaasi paigutada. veebis on videod ka, kui muidu segaseks jääb, aga mul pole neid kunagi vaja läinud – see pole mingi jalgratta tagakummi vahetus :) ja lõpuks on alati nii uhke tunne, et vaadake, ise oma kätega tegin nii ilusa asja!

isegi kui ma raatsiks iga nädal lillede eest maksta (ma ei raatsi, see on 25 naela kord ja kuigi see tundub sellise teenuse eest õiglane hind, siis mul ei ole eelarves kodukaunistamisele selliseid summasid ette nähtud – ma pole nii palju koduski!), poleks sel mõtet, sest üks kimp peab vaasis korraliku hooldusega (vee vahetamine ja varte kärpimine) vastu kaks või isegi kolm nädalat. kaks (komposteeruvast materjalist) pakikest mingit pulbrit antakse ka kaasa, mida sinna lillevette panna, aga ma tihti unustan seda panna ja isegi siis säilivad väga kenasti.

lugesin täna sõbrannadele ette asjad, mida ma ostan püsitellimusega (subscription), suvalises järjekorras:

• lõikelilled
• žiletiterad
• munad
• kala
• orgaanilised köögiviljad
• the Guardian
• kohv
• retinool

midagi unustasin raudselt ära ka.

mu muusikahala peale laekus muude konstruktiivsete ideede hulgas soovitus laadida alla Fairmus äpp ja toetada Eesti muusikuid. kohe laadisin! sest tõesti, mul on ikkagi mingi tõrge Spotify suhtes. mulle väga meeldib idee õiglase kaubanduse põhmõttel töötavast voogedastusplatvormist. pluss ma nagunii kuulaksingi hea meelega palju rohkem eesti muusikat.

et mis see maksab? €2.99 kuu. andke andeks, kulla Fairmusi tiim, kui ma nüüd kogemata tundlikku äriinfot avalikkusele jagasin – mulle tundub, et see hind on mingi tohutu saladus! ainus viis seda teada saada on äpp hankida, kuulamiseks mingi lugu välja valida ja “play” nuppu vajutada. siis saab süsteem aru, et sul on arve veel puha maksmata, ja suunab poodi. kas see on suurest hirmust, et kui kodulehel või mingis sellises kohas hind avaldada, siis ma ehmatan ära ja ei lähe kunagi isegi vaatama, mis muusikat valida on? klge, 2.99 ei ole üldse nii jube number. ikka läheks. praegu jääb natuke mõru maik, et mind üritatakse varjamise ja vassimise abil kliendiks meelitada.

mis muusikat valida on? mulle tuttavatest esitajatest jäid esmapilgul silma Toe Tag, Trad Attack!, Zetod, Svjata Vatra, Lenna, Rita Ray, Andres Roots. hulgem oli ka minu jaoks täitsa võõraid nimesid, tundub, et pigem noorem põlvkond. ja siis tohutus koguses ERR arhiivist võetud muusikat – esitusloendis “Eesti 70ndad” on 630 laulu! 60ndad, 80ndad ja 90ndad on ka olemas.

lubati, et iga päev lisandub paarkümmend lugu, ja tõesti, täna on eilsega võrreldes umbes viis uut albumit kohe esilehel näha. mis tekitab usaldust küll, et küllap see valik kasvab jõudsasti.

põhiliselt selle “Uus Fairmusis” sektsiooni kaudu saingi näha, keda seal siis kuulata saab, sest sellist kohta, kus oleks olnud kõigi esitajate või albumite nimekiri, ei leidnud. žanrite nimekiri on olemas. arvake, mis bänd peidab end žanrinimetuse “Viking Cossack Folk Rock” taga? aga kõiki žanreid ma ei viitsinud läbi klikkida, et kõik albumid ära näha.

lemmiklugusid saab märkida, esitusloendeid (playlist) saab teha. teate, iseenesest on ju jumala tore, et on olemas eestikeelne eesti muusika äpp, aga miks ta ikkagi tundub sellise kohmaka tõlkena inglise keelest? “esiletõstetud esitusloend”, no kes see ütleb nii? mul ei ole endal paremaid sõnu pakkuda, aga mumst selline ettevõtmine oleks küll väärt seda, et keegi tuleks ja mõtleks välja kasvõi täitsa nullist uue terminoloogia ja hakkaks seda kuulutama sellest päevast peale.

samas jälle osad elementaarsevõitu funktsioonid tunduvad veel puudu olevat, nt juhusliku loo valimine. paned albumi mängima (mul hakkasid nad mängima suvalisest loost, mitte algusest. ja vähemalt üks album ei hakanud üldse mängima) ja siis ta lihtsalt järjest mängib ja lõppu jõudes alustab uuesti algusest, see tundub natuke ebaloogiline. aga ma olen kindel, et seda osa arendatakse veel. see äpp tuli alles eelmisel kuul välja!

alla laadida ka midagi ei saa, nii et niipea, kui metrohe sukeldusin, lakkas mu kaunis kuulamiskogemus ja pidin aga jälle podcastid välja kraamima. vot see on küll üks asi, mida tasulisest äpist ikkagi ootaksin. et saaks metroos kuulata.

mis veel tasumise ossa puutub, siis maksta saab, tundub, ainult in-app purchase kaudu, minu puhul siis Google Payga. mis omakorda transleeris selle €2.99 hinna mu jaoks $3.43-ks ja seadis kohe igakuise makse püsti. samas on äpil ikkagi 72-tunnine prooviperiood, st esimene makse oleks võetud alles kolme päeva pärast. ja küll ma siis üritasin aru saada, kuidas ma oma tellimuse katkestada saaks – äpis ei saa seda (veel – tundub, et plaan on, sest mingi menüüvalik on, aga selle taga pole veel sisu) hallata, koduleht muidugi ka migit infot ei jaga. lõpuks jõudis mulle kohale, et sealsamas Google Plays saan oma püsimakse üles otsida ja ära tühistada. mis veidi ebameeldiva üllatusena võttis mult ka KOHE laulude kuulamise õiguse äpis, kuigi ma oleks eeldanud, et see 72h prooviperiood ikkagi lastakse ära kasutada. (kust ma üldse tean, et 72h? pole kindel, sest jällegi, ametlikku infot selle kohta antakse jube kitsilt. aga kuskilt jäi selline asi silma ja minu kogemus klapib, alustasin 11ndal kuupäeval ja Google lubas, et 13ndal võetakse esimene makse.)

ühesõnaga, nagu näete, ma esialgu veel maksma ei soostunud selle eest, kuigi lootusrikas olen. hoian äpi telefonis alles ja piilun aegajalt, kuidas ta areneb, ja ma usun, et ühel päeval maksan oma kolmeka ära küll ja hakkan kasutama. seni, sõbrad Fairmusist, kui te seda loete (nagunii loete) – rohkem kommunikatsiooni oleks abiks! avalik hinnakiri, prooviperioodi info ja mingi ülevaade sellest, mida edaspidi veel oodata on, tooks kindlasti kasutajaid juurde, mitte ei peletaks eemale.

ma olin 42 aastat, 2 kuud ja 4 päeva vana, kui esimest korda elus täiesti iseseisvalt jalgratta tagaratta kummi ära vahetasin.

see on nüüd see koht, kus, kui mul õnnestuks kohtuda iseenda noorema versiooniga, oleks ta minus pettunud ja mina tunneksin ka, et vedasin teda alt, sest – miks see nii kaua võttis?!

mul nimelt oli lapsepõlves üks suurimaid unistusi see, et ma oskaksin jalgratast parandada. kahjuks ei teinud ma selles suunas mingeid erilisi jõupingutusi. (teate, siis kui mina väike olin, polnud edenemismõtteviisi veel vist üldse leiutatudki, mulle teda igatahes keegi ei tutvustanud – elasin julgelt 20., aga võibolla isegi 30. eluaastani teadmises, et olen teatud asjades andekas ja teistes mitte ja nende teistega pole mul mõtet katsetadagi mitte. igasugune käeline tegevus käis nende teiste alla.) edasi polnud jalgrattad pikka aega mu elus kuigi tähtsal kohal ja kui nad jälle hakkasid olema, siis olin juba nii tähtis proua, et hooldus- ja parandusteenuste sisseostmine paistis igati asjakohane.

nüüd aga sõidan töö juurest saadud laenu/testrattaga ja selle kummide vahetamise või mutrite pingutamise eest kellelegi oma taskust maksta tundub erakordselt loll idee. muidugi on mul töö juures umbes tehasetäis inimesi, kelle jaoks on maailma lihtsaim asi mu ratast vajadusel hooldada (mõne jaoks neist on see isegi ametikirjelduse osa), aga millegipärast ei lähe mul kumm katki kunagi hommikul tööle sõites, vaid alati õhtul koduteel. ja kui ma esimest korda olin valiku ees, kas lohistada katkise kummiga ratas bussi ja metrooga teise linna otsa või küsida peikalt nr 15 mutrivõti ja võtta youtube’i video lahti… noh, õnneks oli edenemismõtteviis ka selleks ajaks kohale jõudnud ja olin üsna kindel, et kui ma natuke harjutan, saan hakkama.

esimesel katsel oli lisaks õppevideole peika ka mu kätt hoidmas, iga etapi juures nõu andmas ja aegajalt tõhusamaid tööriistu kohale tassimas. aega läks, aga asja sai. teisel korral olin juba nii palju enesekindlam, et otsustasin sisekummi väljavahetamise asemel ära lappida. mina olin ülesannete kõrgusel, mu kummilappimiskomplekt kahjuks liiga kaua jõude seisnud ja liim vanaks läinud – ütlesid tehase hooldustöökoja mehed, kui järgmisel päeval ikkagi metrooga neile selle ratta kohale viisin, sest õhtul täitsa õhkupidava mulje jätnud kumm oli hommikuks täitsa tühi.

aga täna! täna videot enam vaja ei läinud, mutrivõtme ja heeblid leidsin ise üles ja panin pärast ise tagasi ka, ja kui mul veel selline pump oleks, mis rattaventiiliga ühildub, siis saaks selle rattaga kohe homme hommikul sõitma hakata.

pump mul tegelikult isegi oli – kontrollisin enne, kui teistsuguse ventiiliga kummi karbist välja võtsin! – aga… see läks katki. tegu oli mingi neljanaelase odavtootega, mille ostsin, mäletan täpselt, oma proua-perioodil, mil ma isegi ei eeldanud, et ma seda ISE kasutama hakkan. oleks teadnud, oleks korralikuma ostnud, minu käes kipuvad odavad asjad väga kergelt purunema.

aga õnneks on mul teine ratas ka varuks, saan sellega hommikul sõita nii ujuma kui rattapoodi, et osta uus pump, kummilappimisvahendid ja autoventiiliga varukumm (sest autopumpadega on siin majapidamises lood hästi, jagub igas suuruses). mõtlen juba elevusega, et äkki paremad heeblid ka. teate, see suurima lapsepõlveunistuse täitumine 35 aastat hiljem pole minu jaoks üldse mingi pisiasi, kuigi inimkonna jaoks ehk hiigelhüppega tegu ei ole :)

kuna mul oma rattast ühtegi asjakohast fotot varuks pole, siis illustreerin kogu lugu hoopis tehasekoridorist leitud optilise illusiooniga – seinamaaling vale ja õige nurga alt vaadatuna.

• 

• 

lihtsalt hoiatan: kui see postitustevool siin ühel päeval lakkab, siis mitte sellepärast, et mul saaks otsa (triviaalsed) teemad, millel kirjutada. küll aga saavad otsa pealkirjad.

aegade alguses, kui blogi pidama hakkasin, tundus jube hea mõte pealkirjadena laulusõnu kasutada. just sellepärast, et need ei saa ju kunagi otsa ja neid on nii häid ja tabavaid, jagub igavesest ajast igavesti ja igasse olukorda. haa. kes oleks arvanud, et 17 aastat hiljem saab mu puhver tühjaks, kõik elu jooksul kogutud head fraasid on ära kasutatud ja peale ei tule enam kusagilt.

see elu jooksul kogumine pole muide mingi nali. mul on olnud vähemalt viimased 10 aastat üks gmaili mustandkiri, kuhu ma olen jooksvalt kirja pannud igasuguseid uusi kõrva- ja meeldejäänud lauluridu, et oleks hea võtta, kui tuleb blogimistuju. parematel päevadel on mul seal mitukümmend fraasi varuks olnud (need paremad päevad olid… umbes sel ajal, kui Tanel Padar & The Sun andis välja albumi “100% Rock’n’roll” ja ma vaatasin järele, see juhtus aastal 2006). praegu on neli, kui ma tänasele postitusele pealkirja ära panen, siis kolm.

probleemi üks juurpõhjus on selles, et kui ma üldse muusikat kuulan, siis ainult igasuguseid vanu lemmikuid uuesti üle (nt Maarja blogist inpireerituna täna Jää-äärt aastast 1992) ja sealt on kõik paremad read juba kasutatud või vähemalt ma kahtlustan, et on – jumala tihti käin omaenda blogist otsinguga otsimas, kas see pealkiri oli juba, ja enamasti on vastus, et jah.

teine mure on see, et väga suur osa muidu iseenesest kauneid mõtteid ei kõneta praeguses eluperioodis üldse – igasugused eluväsimuse või õnnetu armastuse teemad, mida, selgub, suur osa mu läbi aegade lemmikmuusikat täis on.

tõesti teen aegajalt pingutuse mingeid uusi lemmikuid leida, aga pole kuidagi… aegagi nii palju muusikat kuulata (st mu kõrvaklapiaeg on täidetud igasuguste minu jaoks oluliste ja huvitavate podcastidega) ja üldse, kust tänapäeval muusikat saab, kui ei taha spotify tellimuse eest maksta ja tahaks offline’is ka kuulata?

ühesõnaga, kui te tahate, et ma edasi kirjutan, siis palun soovitage, mida ma kuulama peaks ja kust. aitäh!

olen vist ennegi vihjanud, et glamuuri mu argipäevades tegelikult kuigi palju ei leidu, tehasetööline nagu ma olen. kuni selleni välja, et kontoripäevade lõunasöögi ostan supermarketist, ja ma ei räägi siin Stockmanni kulinaarialetist (oh, olid ajad).

seega rubriigis “triviaalsed postitused”: täna püstitasin vist isikliku rekordi oma isiklikus pisikeses “Tesco meal deal challenge’is”. mis seisneb kolmenaelase lõunapakkumise (võileib/salat, jook, snäkk) väärtuse maksimeerimises – tuleb leida võimalikult kallid, aga siiski selle kampaania alla kvalifitseeruvad toidud-joogid, et saada võimalikult suur allahindlus.

tänane tulemus: 6.75! (st 3 naela maksin ja 3.75 oli allahindlus.)

kõik need asjad maitsevad muide täpselt ühtmoodi, nii et ilma väljakutseta olekski väga raske sealt midagi välja valida. võileibu võiks samahästi kinnisilmi rabada (kana? muna? kalkun? peekon? vahet pole!) ja ükskõik mis kirjadega smuutidel ei teeks pimetestis kindlasti vahet.

iga päev ma ka Tescos ei söö. kui vahel end väga hellitada tahan, siis lähen McDonald’sisse! sest 1) soe toit, 2) saab sees laua taga istuda. jah, sellised mu standardid neil päevil ongi.

täna käisin kontserdil. sõbrannal oli pilet üle ja ta kutsus kaasa ja ma ausalt öeldes väga ei süvenenud, mis mind ees ootab – teadsin, et Royal Albert Hall ja mingi greatest hits tüüpi klassikavärk ja et saab lasershowd ja lõpuks on ilutulestik. mis iganes, mõtlesin, kuninglik filharmooniaorkester nii kuninglikus hallis väga kehv ikka ei saa olla, ja Griegi ja Tšaikovskit ja Straussi olen ka alati valmis kuulama.

noh. orkestrandid ja lauljad ja isegi tantsijad said ju pandeemia ajal kodus ka harjutada oma kunsti, nii et võibolla nemad tõesti ei olnud kehvad. aga sel juhul pean nentima, et täiesti rooste on vahepealsete aastatega läinud helimeeste oskused. igatahes ei kõlanud see kõik kokku just otseselt vaimustavalt. (koor kahises sellisel moel, et mul tekkis kohe tõsine huvi, kas sellist häält annab ainult helitehnika abil tekitada või pidid ikkagi lauljad ise ka panustama.)

aga noh, showd ja nalja ikka sai ja see asi kuidagi laabus kuni esimese poole lõpuni, kus dirigent järsku teatas, et nüüd on sobiv aeg välja võtta… lipud! ja… kõik võtsidki lipud välja! mängima hakati Elgari “Land of Hope and Gloryt” ja järsku istusin keset Union Jackide merd ja ei saanud üldse aru, mis nüüd juhtus. ma arvasin, et sellist asja tehakse siin riigis kord aastas, Last Night of the Promsi ajal. mitte lihtsalt niiviisi suvalisel novembriõhtul. kes ja miks peaks tahtma… riigilipuga vehkida ja kaasa laulda, et “wider still and wider shall thy bounds be set”? mis sajand meil õieti on?

analüüsisin olukorda lähemalt ja loomulikult olid kõik inimesed saalis valged, vanaldased, kõrgema keskklassi britid (v.a. üks mats mu kõrval, kes Griegi “Hommikumeeleolu” esimeste taktide ajal kõrvulukustavalt kommipakiga krabistas. klassikuuluvuse – madalam kesk! – määrasin muidugi kommide brändi põhjal, aga ega see käitumine ka koššer polnud). mõtlesin natuke impeeriumist ja siis meenutasin Maarja kuldseid sõnu, et tema ei solvu enam teiste inimeste asemel. ma juba seda lugedes mõtlesin, et jei, geniaalne, ma edaspidi ka! aga polnud enne olnud võimalust praktikas rakendada. nüüd siis sain ära proovida – mul isiklikult pole impeeriumiga mingit kana kitkuda, seega ei solvunud, vaid lihtsalt vaatasin, mis edasi saab.

ega ei saanudki midagi, vahepeal oli vaheaeg ja siis veel kehva saundiga muusikat ja kui uuesti lipud välja tulid, olin juba valmis ja mitte ei solvunud, vaid hakkasin naerma, kui solist lavale tulles pintsakuhõlmad lahti tõmbas ja oma Union Jackiga vesti näitas. veel rohkem naersin (viisakalt, endamisi), kui kõik hakkasid laulma “Rule, Britannia! Britannia rule the waves!”

jaa, musid, muidugi te valitsete laineid. La Manche’i väina kalade üle teil küll suuremat võimu pole ja kõige ägedam laev kogu te laevastikus kannab nime Boaty McBoatface, aga… nevermind. Britons never, never, never shall be slaves!

käisime täna ühes… kohas. võiks ju järele vaadata ja kirja panna selle koha nime, aga ma väga ei viitsi ja see pole üldse oluline. ühe lossi aias ja arboreetumis kuskil Milton Keynesi lähedal. lihtsalt spst et eile käisime ilutulestikuüritusel Santa Podi kiirendusrajal ja ööbisime sealkandis ja otsisime, mida koduteel teha, ja see lossiaed oli just läinud üle talvisele hinnakirjale ja pilet maksis umbes kolmeka.

lossiaias – nagu paremas muinasjutus – olid parajasti valmimas/valminud metsmaasikad. novembrikuus.

vaarikaid oli ka, need olid täitsa küpsed. ehkki ma ühe salaja noppisin endale ja see maitses pigem kättesaamatu-viinamari-hapu kui keelatud-vili-magus.

see kõik meenutas, et Guardiani lugejakirjade rubriigis on inimesed terve selle nädala praalinud, kellel kus veel vaarikad põõsas valmivad. kuni ükspäev kirjutas üks proua nii:

Can people stop going on about raspberries in November? I still have a clipping of my letter of 29 December 2014; then we still had raspberries.

The Guardian, Brief letters, 4 Nov 2021

ma ei hakka seda tõlkima, sest see toon ei ole päriselt tõlgitav. natuke nagu… “meil viisid rotid kapsaraua ära”.

kui ma vahel mõtlen, et KUI (enda jaoks) triviaalsetest asjadest ma võin blogis kirjutada, ilma et kõik lugejad ust paugutades lahkuksid, siis on hea meeles pidada, et isegi üleriigilise levikuga päevalehes avaldatakse… selliseid asju.

sellest loost on nüüd mõned aastad möödas ja ma ei tea, kui palju see rahvusvaheliselt levis, nii et ma kiirelt räägin: kui britid hakkasid ehitama uut ägedat polaaruurimislaeva, siis korraldati avalik konkurss sellele nime leidmiseks ja, noh, long story short, briti rahvas arvas ülekaalukalt, et laeva nimeks võiks saada Boaty McBoatface. lõpuks said täiskasvanud kahjuks jaole ja päris nii ei läinud – ja vastu ka keegi väga ei vaielnud, sest nimele “Sir David Attenborough” ka lihtsalt ei saa vastu vaielda, ikkagi rahvuslik aare ja mis kõik ja pealegi sai söör tol aastal 90.

kõike seda jutustan praegu spst, et vahepeal on liustikud sulanud ja vett merre voolanud ja laev valmis saanud ja nädalavahetusel saabus ta Londonisse ja jäi ilmarahva rõõmuks Thamesi jõkke ankrusse. tsiteerides Abraham Lincolni: people who like this sort of thing will find this the sort of thing they like. me siin oleme inimesed, kellele sedasorti asi meeldib, nii et istusime jõetrammi peale ja läksime lähemalt vaatama.

Boaty McBoatface’i nimi ei läinud ka raisku, see pandi polaarlaeva varustuses oleva robotallveelaeva nimeks. ja kogu see värk sõidab varsti Antarktikasse teadust tegema ja see kõik tundub mulle uskumatult erutav ja põnev. aga… minu peas on ikkagi selle suure laeva nimi Boaty McBoatface. ilmselt igavesti. vaadake, ta on ju täpselt Boaty nägu!

sellele glamuurile vastukaaluks nägin täna ka üht huvitavat laevukest – kirjade järgi on see ka uurimisalus ja kuulub Canal & River Trustile. minusugusele isehakanud kanalieksperdile megapõnev, sest enamasti näeb kanalitel ainult narrowboate ja sellist pole ma kunagi enne kohanud. aga siia panen pildi pigem selleks, et natuke me novembriilmaga praalida. hommikuti on, jah, külmavõitu (pluss paar kraadi ja härmatis maas), aga vaadake valgust.