so I start a revolution from my bed

täna käisin kontserdil. sõbrannal oli pilet üle ja ta kutsus kaasa ja ma ausalt öeldes väga ei süvenenud, mis mind ees ootab – teadsin, et Royal Albert Hall ja mingi greatest hits tüüpi klassikavärk ja et saab lasershowd ja lõpuks on ilutulestik. mis iganes, mõtlesin, kuninglik filharmooniaorkester nii kuninglikus hallis väga kehv ikka ei saa olla, ja Griegi ja Tšaikovskit ja Straussi olen ka alati valmis kuulama.

noh. orkestrandid ja lauljad ja isegi tantsijad said ju pandeemia ajal kodus ka harjutada oma kunsti, nii et võibolla nemad tõesti ei olnud kehvad. aga sel juhul pean nentima, et täiesti rooste on vahepealsete aastatega läinud helimeeste oskused. igatahes ei kõlanud see kõik kokku just otseselt vaimustavalt. (koor kahises sellisel moel, et mul tekkis kohe tõsine huvi, kas sellist häält annab ainult helitehnika abil tekitada või pidid ikkagi lauljad ise ka panustama.)

aga noh, showd ja nalja ikka sai ja see asi kuidagi laabus kuni esimese poole lõpuni, kus dirigent järsku teatas, et nüüd on sobiv aeg välja võtta… lipud! ja… kõik võtsidki lipud välja! mängima hakati Elgari “Land of Hope and Gloryt” ja järsku istusin keset Union Jackide merd ja ei saanud üldse aru, mis nüüd juhtus. ma arvasin, et sellist asja tehakse siin riigis kord aastas, Last Night of the Promsi ajal. mitte lihtsalt niiviisi suvalisel novembriõhtul. kes ja miks peaks tahtma… riigilipuga vehkida ja kaasa laulda, et “wider still and wider shall thy bounds be set”? mis sajand meil õieti on?

nojah, aga miks ikkagi.

analüüsisin olukorda lähemalt ja loomulikult olid kõik inimesed saalis valged, vanaldased, kõrgema keskklassi britid (v.a. üks mats mu kõrval, kes Griegi “Hommikumeeleolu” esimeste taktide ajal kõrvulukustavalt kommipakiga krabistas. klassikuuluvuse – madalam kesk! – määrasin muidugi kommide brändi põhjal, aga ega see käitumine ka koššer polnud). mõtlesin natuke impeeriumist ja siis meenutasin Maarja kuldseid sõnu, et tema ei solvu enam teiste inimeste asemel. ma juba seda lugedes mõtlesin, et jei, geniaalne, ma edaspidi ka! aga polnud enne olnud võimalust praktikas rakendada. nüüd siis sain ära proovida – mul isiklikult pole impeeriumiga mingit kana kitkuda, seega ei solvunud, vaid lihtsalt vaatasin, mis edasi saab.

ega ei saanudki midagi, vahepeal oli vaheaeg ja siis veel kehva saundiga muusikat ja kui uuesti lipud välja tulid, olin juba valmis ja mitte ei solvunud, vaid hakkasin naerma, kui solist lavale tulles pintsakuhõlmad lahti tõmbas ja oma Union Jackiga vesti näitas. veel rohkem naersin (viisakalt, endamisi), kui kõik hakkasid laulma “Rule, Britannia! Britannia rule the waves!”

jaa, musid, muidugi te valitsete laineid. La Manche’i väina kalade üle teil küll suuremat võimu pole ja kõige ägedam laev kogu te laevastikus kannab nime Boaty McBoatface, aga… nevermind. Britons never, never, never shall be slaves!

10 kommentaari “so I start a revolution from my bed”

  1. Aga mis üritus see lõppeks siis oli? Brexiti tähistamine (vist mitte, mul ei tule ühtki tähtsat Brexiti-daatumit ette, millest just nüüd oleks aasta saanud)?

      1. nädalavahetuse jalgpallimängude ajal tuututati pasunaid punaste moonide pärast, äkki kontserdi patriotism ka servapidi sellega seotud? või ehk on säärased patriotismipuhangud igal kontserdil, pead minema millalgi veel, et hüpoteesi kontrollida.

  2. Classical Spectacular on UK üks populaarsemaid klassikalise muusika show-sid ja see on juba rohkem kui 30 aasta toimunud. Kaks korda aastas (sügisel ja kevadel) ja mõlemal korral kokku 6 kontserdit.

    See kontsert on jah eriti populaarne vanemate inimeste hulgas, neid tuuakse lausa bussidega eri UK osadest kohale, aga on ka mõned nooed ja ka lapsed (pigem nädalalõpul ja päevasel ajal). Meie käisime üks aasta aprillis ja mulle väga meeldis. Ma muidugi teadsin juba ette millise üritusega oli tegu, aga kui ei oleks teadnud, siis oleks ise ka kohe kindlasti imestanud kui inimesed äkki püsti oleks hüpanud ja lippudega vehkima hakanud :) Sinna otsa siis veel ka kahuripaugud ja laserid ning kontserdi lõpus laest alla lastud sinised, punased, valged õhupallid.

    Minu jaoks ei erine see kontsert palju Eesti laulupeost, väljaarvatud siis pealtvaatajate arvu poolest (Royal Albert Hall-i mahub vist korraga 5000 inimest), aga eks Eestis ole ju ka sellelaadseid isamaalaulude üritusi ka väiksemas skaalas toimunud.

    Teised seda tüüpi klassikalisemuusika ja ühislaulmise kontserdid toimuvad jõulude ajal ‘Carols at the Hall’ nime all. Neid on vist kahte tüüpi, üks selline kus kooslaulmiseks on klassikalised jõuluhümnid ja teine kus koos lauldakse klassikalisi (pop) jõululaule. Meile meeldib rohkem jõuluhümnide oma. See oli saamas meie jõulutraditsiooniks iga aasta endale box broneerida ja seal kontserdil koos vanavanematega käia, aga koroona ajal tuli paus sisse. Sel aastal on plaan tranditsiooniga jätkata.
    Nendel kontserditel on ka palju noori ja lapsi ja kuigi lippe ei lehvitata, siis paljud inimesed tulevad jõulukostüümides ja isegi kaunistavad oma boxid jõulutuledega ära :D Eraldi kontsert tehakse ka neile, kel mingid erivajadused ja kes kõvasid ja äkilisi helisid ei kannata (näiteks autistid), või kes vahepeal tahavad saalist lahkuda ja chill out toas ennast koguda.

    Vabandust, kui kommentaar topelt tuleb. Ma ühe saatsin juba teele, aga ei ilmunud siia.

    1. miskipärast su eelmine kommentaar jäi jah spämmifiltrisse kinni ja see tuli läbi ja ma ei saa aru, miks!

      loodan väga, et kui teie Classical Spectacularil käisite, saite muusikaliselt parema elamuse kui meie seekord – lipud lippudeks, aga ma olin helis tõesti pettunud ja minu meelest oli ka koor kehv ja orkester lohakas :S okei, see viimane võibolla oli meelega ja pigem mingi dirigendi krutski ja pidi naljakas olema – et tuntud palasid mängitakse täiesti “vales” tempos jne? ei tea. igatahes oli mu meelest etenduse parimaks osaks hoopis see baleriin, kes surevat luike tantsis vastava muusika saatel. aga mu sõbrannale jälle see ei meeldinud üldse.

      eks see paralleel Eesti laulupeoga on asjakohane jah, ma olen seal ka alati hämmingus, et miks ja kust kõik need lipud. enamus laule on ju täitsa tavalised (nii Classical Spectacularil kui laulupeol), ei ole isamaalised. ja neid isamaalisi võiks minu poolest koomale tõmmata nii siin- kui sealpool, aga eks see ole juba maitseasi.

      aitäh, et selle ürituse tausta seletasid, sest nagu näha, ma tõesti ei olnud kokku puutunud. jään edaspidigi pigem Promsi austajaks, see tundub muusikaliselt tõsiseltvõetavam (v.a. Last Night, kuhu mul ka ilmselgelt pole mõtet minna:))

      1. Meie saime suurepärase muusikaelamuse osalisteks nii päris klassikalisemuusika, kui ka isamaalaulude osas. Mul endal küll puudub perfektne muusikaline kuulmine, aga mu mees (ja ka laps) see eest kuuleb ka iga väiksemagi vale noodi kohe ära ja tema ei kobisenud kordagi :) Praegu ka ütles, et jäi väga rahule. Samas need klassikalised palad mida seal esitatakse ja esinejad ei ole iga aasta samad ja seega ma ei oska võrrelda. Meie kontserdi ajal surevat luike ei olnud :). Orkestrid peaksid ikka tasemel olema (neid on kokku kaks kes erinevatel päevadel mängivad).
        Võib olla praegune olukord ja koroona mõjutas ka asja, aga ma arvan, et sinu puhul oli lugu kindlasti ka selles, et sa ei teadnud ette millise kontserdi ja traditsiooniga tegu oli ja nagu su jutust võib järeldada, siis selline show ei olegi sinu maitse.

        Meie jaoks võimendas kogu kontserdi kindlasti ka see, et me istusime kõrgel rõdul kust kõigele lisaks kogu see laseri ja rakettide mäng ning kahuri ning püssipaugud otse silma ees olid ning see vaatepilt oli ikka väga võimas. Ja noh täiest kõrist kaasa laulda oli ka tore, annab sellise mõnusa ühtekuuluvuse tunde. Igaks juhuks mainin, et me hindame klassikalist muusikat väga ja nii mu mees kui ka laps on väga musikaalsed, kuigi see kontsert ei ole just klassikaline klassikalisemuusika kontsert :)

        PS. ja hirmus tore, et sa järsku nii tihedasti blogid! Nagu advendiaeg oleks juba kätte jõudnud.

    2. selle tihtiblogimise eest võid põhiliselt iseennast tänada – sina mulle kirjutasid, et juba loodad ja ootad detsembrikuist igapäevablogimist, ja mind sedasorti kiitus ja tagasiside tohutult motiveerib :) Maarja hea eeskuju oli ka võtta, ta juba kolmandat kuud järjest igapäevablogib ja minu teada keegi ei kurda, et igav või et liiga palju.

      ja advendiajaks on mul ka juba… plaan. näis, kuidas realiseerida suudan.

      1. hüppan ja plaksutan rõõmust käsi :D… Oo, ja advendiks veel omakorda eraldi plaan!!!

        PS. Lapse test näitas just positiivset nii et pean ise ka nüüd 10 päeva kodus istuma ja palvetama, et mulle külge ei hakka…nagunii hakkab, sest mul pole mingit kaitset, aga kuna ma oma blogi ei pea nüüd enam kirjutama, siis seda rohkem on mul nüüd aega siin lugemas ja sind ergutamas/kommenteerimas käia.

  3. Hahaa nii hea groteskne kujutluspilt :D Ignorantsus? ei diskrimineeri. Ei rahvuse ega riigipiiri ega vanuse ega millegi järgi. See küll rõõmustab.

    Ja pealkiri lükkas mind järsku nostalgiasse, mitte Oasis aga Devendra Banhart

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: