lihtsalt hoiatan: kui see postitustevool siin ühel päeval lakkab, siis mitte sellepärast, et mul saaks otsa (triviaalsed) teemad, millel kirjutada. küll aga saavad otsa pealkirjad.
aegade alguses, kui blogi pidama hakkasin, tundus jube hea mõte pealkirjadena laulusõnu kasutada. just sellepärast, et need ei saa ju kunagi otsa ja neid on nii häid ja tabavaid, jagub igavesest ajast igavesti ja igasse olukorda. haa. kes oleks arvanud, et 17 aastat hiljem saab mu puhver tühjaks, kõik elu jooksul kogutud head fraasid on ära kasutatud ja peale ei tule enam kusagilt.
see elu jooksul kogumine pole muide mingi nali. mul on olnud vähemalt viimased 10 aastat üks gmaili mustandkiri, kuhu ma olen jooksvalt kirja pannud igasuguseid uusi kõrva- ja meeldejäänud lauluridu, et oleks hea võtta, kui tuleb blogimistuju. parematel päevadel on mul seal mitukümmend fraasi varuks olnud (need paremad päevad olid… umbes sel ajal, kui Tanel Padar & The Sun andis välja albumi “100% Rock’n’roll” ja ma vaatasin järele, see juhtus aastal 2006). praegu on neli, kui ma tänasele postitusele pealkirja ära panen, siis kolm.
probleemi üks juurpõhjus on selles, et kui ma üldse muusikat kuulan, siis ainult igasuguseid vanu lemmikuid uuesti üle (nt Maarja blogist inpireerituna täna Jää-äärt aastast 1992) ja sealt on kõik paremad read juba kasutatud või vähemalt ma kahtlustan, et on – jumala tihti käin omaenda blogist otsinguga otsimas, kas see pealkiri oli juba, ja enamasti on vastus, et jah.
teine mure on see, et väga suur osa muidu iseenesest kauneid mõtteid ei kõneta praeguses eluperioodis üldse – igasugused eluväsimuse või õnnetu armastuse teemad, mida, selgub, suur osa mu läbi aegade lemmikmuusikat täis on.
tõesti teen aegajalt pingutuse mingeid uusi lemmikuid leida, aga pole kuidagi… aegagi nii palju muusikat kuulata (st mu kõrvaklapiaeg on täidetud igasuguste minu jaoks oluliste ja huvitavate podcastidega) ja üldse, kust tänapäeval muusikat saab, kui ei taha spotify tellimuse eest maksta ja tahaks offline’is ka kuulata?
ühesõnaga, kui te tahate, et ma edasi kirjutan, siis palun soovitage, mida ma kuulama peaks ja kust. aitäh!
whatever 
sellele postitusele ma pean vastama. ma tegelikult iga postituse juures mõtlen, et vastaks sulle, aga tegudeni ei jõua. said muide ikka teada, mis kontserdiga tegu oli, et noh kuidas nad kõik teadsid, et lipud tuleb kaasa võtta?? see pealkirjade probleem on tõsine mure:-). hakkasin sind kunagi ilgelt ammu järele ahvima selles osas ja no vahel jäta või kirjutamata. ma olen selle lahendanud nii, et löön sõna või fraasi, millega sisu võiks tunde poolest kuidagi haakuda lyrics.comi ja siis ilmub sinna terve rodu laule selle väljendiga, ja sealt vaatan, mis sobib. aga see kuulamise osa. mina ei ole spotifyle alternatiivi leidnud. kuigi ma leian muusikat tihti mujalt – Müürilehe muusikaarvustustest alates kuni Tokyo Weekenderi omadeni väljas ja siis kõik need aastalõpu albumite edetabelid!! – siis kuulama lähen ma neid lõpuks ikka spotifysse. selle aasta lõpp on kuulamise osas küll nadi olnud, kui ma RS 500 parima albumiga maha sain, siis olin päris tükk aega nii oimetu, et suutsin youtubist vaid tantsivaid korea poisse vaadata ja neilgi on 2021. aasta teine pool saundi mõttes ikaldus. mida sa kuulama peaks ei ole mul küll õrna aimugi, sest ma ise eriti nostalgiline ei ole, kui asi muusikat puudutab. ma mõne nime panen, aga ei eelda, et sa neid kuulama lähed, nii et no worries:-). minu hüperlemmik tuli just välja uue albumiga – Miyavi “Imaginary” ma veel mõtlen, mis ma sellest saundist ja suurtest kujunditest arvan, eelmine 2020. a albumiga mätšisin ma koheselt, aga tal on seal huvitav cover Nirvana “Smells like teen spiritist” – nostalgia uues kuues, kui see üldse mingit sensi meigib. samast loost tegi oma viimasel albumil coveri minu teine suuuur lemmik Tom Misch. Tom Mischi ma julgeks soovitada küll. Hyukoh. Parfum Genius. Role Model. ma vaatasin just, et mida mu selle aasta “liked songs” playlist ka näitab ja Maneskini näitab põhiliselt:-D “Vengo dalla luna”.
lippude küsimus jah selgus vastava postituse kommentaarides :)
Maneskini ja igasuguse korea kraamiga on see mure, et ei saa kuulates ju aru, kas tekst on tähenduslik ja pealkirjamaterjal või ei ole. ma vanasti küll viitsisin oma rootsi- või prantsus- või venekeelsete lemmikutega seda analüüsi teha, et võtsin lauluteksti ette ja tõlkisin ära ja kirjutasin paremad jupid välja. keeleõppe osas ka abiks ju. aga praegu pole nagu jälle seda ribalaiust võtta, et niiviisi süveneda. kahju, et mingit head kõmrikeelset bändi pole ette sattunud, ma olen muidu veidi otsinud küll :D
Maris, kas sa oled mina (Korea poisid, Miyavi ja Maneskin)???????
Aga muidu mul on ka pigem see probleem, et muusikat on maailmas nii tohutult palju ja tuleb igapäevaselt juurde, et kui ma hakkan mõtlema, kuidas ma küll suudaks murdosagi sellest ära kuulata, siis ma pean juba sellest mõttest kurnatusest pikali heitma :D Õnneks mul on komme hüperfikseeruda, nii et ma üldiselt kuulan mingit väga spetsiifilist stiili või bändi väga pikalt, enne kui hüperfiksatsioon jälle suunda muudab ja ma millelegi muule keskendun.
Kasutan ka Spotify’d juba mitu aastat ja absoluutselt ei ole kahju maksta millegi eest, mida ma kasutan igapäevaselt tunde ja tunde.
Kaks sõna: Leonard Cohen.
Janoh ma olen vanakool ja kuulan plaate. Või kui arvutis, siis youtube’i. Aga klappidest kah pigem podcaste.
Appi ma tahtsin ka need kaks sõna kirjutada :D
Ma elan veendumuses, et isegi sedasi elades ja kuulates nagu sina ei saa lauludel sõnad otsa, sest no kui ka ühest laulust kaks fraasi on võtud, võtad siis kolmanda, dohh.
Igasugused fraasid muutuvad tähenduslikuks, kui neid eraldi võtta ja nende üle mõelda. “Jää jumalaga, Mann, sest tuules oli ramm” nt on põhjustanud minus arutlusi ja lausa hingepiinu, et kas tegelt oli Mann sitaks tähtis, aga see mere tõmme veel vägevam? või oli Mann mingi suvaline, kelle nime mäletamine jube pool kangelastegu, ja tema juurest lahkumiseks kõlbaks iga põhjendus, sest lahutaks nagunii (kuigi kui laev ei töö ei lahkuks, võiks ka minna kaks maja eemale koju lihtsalt)? Kas minajutustaja tuleb veel tagasi? Kas ta jutustab samas Mannile oma laevajuhtumusi hinges?
Väga huvitav.
Samast loost: “Mastitippu tõmmatud sai koka vana särk, see paistis kõikidele nagu viimsepäevamärk” annab hoopis muid mõtluseteemasit ja -kohti.
Või ” …ei raatsi iial juua, kõik oma raha tahab kodumaale tuua …”
Vbla mõned sõnad on valesti, tsiteerisin mälu järgi, kuskilt ei vaadanud.
Jep, kuulasin lapsena palju “kukerpille”. Mul oli üsna veider muusikaline taust: Kukerpillid, Led Zeppelin, Queen, Ray Charles, Ella Fitzgerald, Kapell, Pink Floyd, Emerson, Lake and Mingikolmasnimi, Stevie Wonder ja kõik Jääääred, vennad Johansonid ja Psychoterror alles tulid, ma räägin lapsepõlvest, mitte teismeeast =P
mõtlema jääda võib jah igasuguste fraaside üle ja on oht, et lõpuks nad hoopis kaotavad selle käigus üldse igasuguse tähenduse:D aga pealkirja jaoks ma otsin teistsorti tähenduslikkust. mitte seda, et “see pani mind mõtlema”, vaid pigem, et “tekitas emotsiooni” ja ideaalis see emotsioon võiks kuidagi postituse sisu või vähemalt postituse tegemise hetke meeleoluga ka haakida. ja siis ongi nii, et sõnu on maailmas palju, aga mulle sobivad on justkui… otsas.
mismõttes siis pole mu pikka kommentaari, kui woedpress selle uuestisaatmise katse peale ütles, et kahekordne kommentaar???
Ok, õnneks ma jama peale kopisin, kohe proovin uuesti.
sp2mmifiltris oli miskip2rast kinni, vabastasin :)
tegelt ühes versioonis olid ka kirjavead parandatud, aga nii on ka hea =)
Mõtestamisest: üks tuttav mõtles kunagi “Mu isamaa on minu arm”-rea peale, talle oli kuidagi vastukarva armastada maad nagu inimest, ja siis ta leidis, et seda saab lugeda ju nii, et isamaaks on armastatu, kus iganes maailmas ta ka parajasti asuks.
ma ütleks ka need ingridi ja maarja kaks sõna: leonard cohen. see kullavaramu ei saa ju lõpuni kasutatud olla?!
ja ma pole kindel, kas selline hipimuusika veel kedagi kõnetab, aga mul ketrab spotifys viimasel ajal rändaja/indrek tammoja ja sealt saaks list ikka päris palju täiendust. mul oli kunagi samasugune nimekiri ja laulusõnade pealkirjaks panemise ilmselt vehkisin sinu pealt maha :D aa ja mari jürjens muidugi!
muidu maksan spotify eest või kuulan vinüülplaate. vinüülid on küll täiesti offline, aga mitte vist päris see, mida sa silmas pidasid :)
hipimuusika ftw! aga offline võiks jah olla sedasorti, mida metroos vm leviaugus kuulata annab, vinüül ei ole päris see :)
aitäh, ma absoluutselt kavatsen igale te soovitatud esitajale vähemalt võimaluse anda :) Leonard Cohen tõesti ei ole siin palju pildile saanud näiteks.
mis puutub spotify eest maksmisse, siis andsin võimaluse ka FB kommentaari kaudu soovitatud eesti muusika äpile (Fairmus) ja see nihutas mu hinnaankru kohe teise kohta. ehk siis meenutas, et globaalses plaanis ja muusikutele käibe tootmise osas on spotify premium ka ikka puha tasuta. nii et… peab mõtlema.
Kas sa võiksid oma kogemusest postituse teha ( Fairmus), palju maksab, mis muusikat seal on, kas saab ka oma lemmikuid lisada nagu spotifys jne.
Ma hiljuti koristasin oma muusikasahtleid ja kuulasin jupiti kiirelt läbi hunnikute viisi nn mudruplaate, mida kunagi veebist tuli tirida ja plaatidele kopeerida. Olid ajad :) Napserit mäletate?
Ja sealt plaatidelt sain hunniku vihjeid, mida siis iTunes´is otsida ja telefoni kuulamiseks osta. Ma olen ilmselt ainuke loll, kes veel tükikaupa palu ostab, aga siiani on see mulle sobinud. Ja nagu ma Marca juures kirjutasin, kuidagi on see muusikatarbimine aastatega vähenenud. Võibolla tõesti on nii nagu sa ütled, et hingevalu ja armumised, mis alati muusikaga koos käivad, neid on vähemaks jäänud :D Aga juurde on olnud jutusaadete kuulamised, salvestused, podcastid. Kudumise taustaks nii mõnus :)
Heade sõnade jaoks soovitan Lonitseerat!
Esialgu on kõige suurem lugudevalik leitav juutuubi-kontsertidel, nt:
Ja jätan siia ka oma väikese hõiske, et pärast mõningast pausi uuesti vaatama tulles nii palju uusi postitusi eest leidsin, ja pealekauba lubaduse, et on põhjust jälle tihedalt siin käima hakata! Jee! Aitäh! Mulle hirmusväga meeldib su blogi.