Rubriik: whatever

eks ma muidugi kartsin veidi, et jooksen ilublogijana suure hooga lati alt läbi, aga nii avalik kui privaatne tagasiside lugejatelt on kinnitanud, et see latt ei ole siin seltskonnas eriti kõrgel:P soorituspinge maha võetud ja soojendusteemad (st. iluprotseduurid, millest olen ainult kuulnud) läbitud, lähme järgmise taseme juurde: iluprotseduurid, mida ma teen ka.

ilublogi, vol 3: näopesu

peenem rahvas ütleb muidugi hot cloth cleansing, aga tegelt ka – selle asja nimi, kui määrid näkku mingit puhastavat vahendit, natuke hõõrud ja siis soojas vees märjaks tehtud lapiga maha pühid, on ju näo pesemine?

(veel peenem rahvas räägib ka “double cleansing“-ust, aga kuna tolle mõte on kõigepealt ühe vahendiga meik maha võtta ja siis teisega nägu puhastada, siis see, kes meikida ei oska või ei viitsi, saab auhinnaks ühe etapi vahele jätta, tundub ju õiglane?)

näen juba ette, et siit hakkab tulema küsimusi: mis vahend? kui soe vesi? mis lapiga? rahu, ekspert kohe seletab.

näopuhastuseks mõeldud kosmeetikat on kogu maailm täis, alustades tavalisest seebist ja lõpetades uskumatute kõrgtehnoloogiliste ainetega, mis protsessi käigus värvi, temperatuuri ja/või olekut muudavad. minu valikukriteeriumid on lihtsad (ja kehtivad ka kogu muule iluarsenalile): ei tohi ülemäära palju maksta, võiks võimalikult vähe lõhnata ja peaks ka minusugusele kobakäpale olema kasutatav ilma suurema läbustamiseta. viimane kriteerium välistab kohe seebi, sest see nõuab näo märjakstegemist enne kasutamist, ja igasugused vedelad tooted, sest need on… märjad.

mu lemmikuteks on saanud puhastuspalsamid (cleansing balm) – sedasorti möginad, mille saab purgist välja koukida enamvähem tahkel kujul, aga nahale määrides sulavad kehatemperatuuri mõjul vedela(ma)ks, siiski mitte tilkuvaks. kui rahakott kannatab, siis Clinique’i Take the Day Off palsamit ei löö miski üle; Body Shopil on väga mõnus Camomile Sumptuos Cleansing Butter; ja mis ilublogija ma oleks, kui mul poleks soovitust ka korea kosmeetika vallast: innisfree apple seed cleansing oil balm. (Kahjuks sellega piirdub kogu mu kogemus ja teadmine korea kosmeetikast. Ja minu meelest ei ole seda toodet Euroopas võimalik osta; ma sain Shanghaist. #humblebrag)

ma olin ikka päris vanaks juba elanud, kui ma lõpuks teada sain, mille jaoks on mõeldud need väiksemõõdulised froteerätikud, mille peenemate hotellide vannitoast lisaks vanni- ja käterätile leiab. see ongi näopesurätt! selliseid võib endale Ikeast või apteegist osta viiese paki viie naela eest, ei pea hotellist varastama. ja ma ostaks pigem värvilised anyway, sest need hakkavad väga tihti pesus käima.

kasutamine käib nii: kastad räti kuumaveekraani alla (mandrieurooplane keerab segisti sellisesse asendisse, et vesi tuleks nii kuum, kui käed/nägu välja kannatavad), väänad välja, puhastad näo palsamist. loputad ja kordad. tugev hõõrumine on pigem soositud ja mõjub veits näokoorimisena ka. kui juhtusid kasutama seda ripsmetušši, mis sooja veega maha tuleb, siis tasub kummagi silma juures tempo maha tõmmata ja natuke leotada.

kui vesi oli piisavalt kuum, siis pärast nägu kuivatada pole tarvis, kuivab ise ja väga kiiresti. kui sul pole sellised sepakäed nagu mul, siis vbla tahad kuivatada. tohib. näopesuräti paned kas kuivama või pessu, sõltuvalt sellest, mitu korda ta juba käigus on olnud ja kui must või puhas tundub.

ma olen ise ka absoluutses hämmingus, KUI pikalt ma just suutsin kirjutada… näo pesemisest. aga ma pean ühe asja veel siia lõppu ära rääkima, nimelt on mul kena harjumus see protseduur ette võtta õhtuse hambapesu eel või järel. hommikuti miskipärast on olnud tunne, et mis ma siin ikka rätitan, tõmban kiirelt vatipadja ja mitsellaarveega üle. aga nüüd saab mu näovee pudel tühjaks ja ma otsustasin, et enam uut ei osta, sest tegelikult on see ikka päris jube, kui palju neid vatipatju prügikasti koguneb. hakkan lihtsalt hommikuti ka nägu pesema. (puhastusjärgselt neile vatipatjadele peale vaadanuna saan kinnitada, et mustus, mida maha pesta, on kohe päris kindlasti olemas. seda, miks mu nägu magades mustaks saab, ma seletada ei oska.)

vatipatjade teema sellega veel päriselt ikkagi ei ammendu, aga sellest juba ilublogi edasistes osades.

ilublogi vol 2: kulmud

vaatasin eile peeglisse ja tuli järsku meelde, et unustasin ilublogi esimeses postituses kirjutada kõigest, mida ma oma kulmudega ei tee. niisiis: ma ei kasuta kulmupliiatsit, kulmupuudrit, kulmuvaha ega ühtegi muud kulmutoodet. ma ei ole kunagi oma kulme kitkunud ja pole seda lubanud teha ka kellelgi teisel.

(ok, väikse erandina, vahetult pärast Londonisse kolimist käisin uudishimust proovimas, mida kujutab endast threading. selgus, et tegu on ääretult piinarikka ja ebahügieenilise viisiga kulmude kitkumiseks. olete lapsena kunagi niidist ja nööbist vurri teinud ja siis oma juuksed sinna kogemata vahele jätnud? vot asendage mõttes juuksed kulmudega ja nööp ühe mossis aasia prouaga, selline tunne.)

ei saa öelda, et ma kulmuteema peale elus just palju mõelnud oleks, aga mõned aastad tagasi täheldasin, et maailm on mulle järele jõudnud ja et minu kulmud (nii lähenemine kui tulemus) on all the rage. vt ka: Cara Delevingne:

“They just grow. I’m lucky with the shape. I inherited it from my grandmother. I pluck a few, but I don’t shape them. I usually don’t let other people touch them, just in case.”

ilukaugem lugeja vbla kergitab nüüd hämmeldunult kulmu (haha), aga ilublogijana võin kinnitada, et lähenemine “nad lihtsalt kasvavad” on ilumaailmas üsna unikaalne ja sellisena jäädvustamist väärt.

paraku tundub, et see trendi laineharjal surfamise pidu on nüüd läbi – ma endiselt ei loe ise Vogue’i, aga ma loen inimesi, kes loevad, ja olen seega kursis, et September issue 2018 kuulutab kitsakskitkutud kulmude naasmist. oh well. see oli tore, kuni see kestis!

mis ma teile lubasingi, ilublogi? oo, mul on tunne, et sellest saab teha mitmeosalise sarja!

ilublogi vol 1: meik

alustan meigiteemast, sest sellega on kõige lihtsam: ma pole hoolimata oma juba üsna soliidsest east ikka veel end meikima õppinud ja enam väga ei looda ka.

ainus dekoratiivkosmeetikatoode, mida ma iga päev kasutan, on ripsmetušš. valin alati mõne sellise, mis sooja veega pestes maha tuleb, sest pole üldse harv juhus, et ma kohe hommikul selle tuši põhjalikult oma nägu mööda laiali mäkerdan, ja kellel on siis aega hakata mingi silmameigieemaldajaga jamama? tehniline termin nende pisara-aga-mitte-näopesukindlate tuššide kohta on muide tubing mascara. mul on praegu Eyeko Black Magic ja see on päris mõnus, ei lähe tükki ega hakka pudisema.

silmalainerit ma ei kasuta, sest kui ma ei suuda värvipliiatsiga paberilegi ühtlast, soovitud suunas minevat joont vedada, siis kuidas peaks ma seda suutma peegli ees ja ainult ühe silmaga vaadates?

jumestuskreemidest ei saa ma lihtsalt aru. esiteks tundub, et neist saab alguse mingi lõputu tsükkel, mille käigus tuleb kõigepealt kõik oma näojooned kustutada ja siis uuesti joonistada (aluskreem-jumestuskreem-puuder-päiksepuuder-põsepuna, midagi sellist?) ja ma juba ütlesin, et ma ei oska joonistada. teiseks… kas ma olen ainus inimene, kellel on vaja aeg-ajalt nina nuusata, kelle silmad jooksevad külmast või tuulest vett või kellel on lihtsalt kombeks käsipõsakil aeleda? minu elustiili juures oleks kogu maaling näost kadunud kella 10.30ks hommikul, enamus salfakatele määrituna prügikastis ja osa kätel ja riietel laiali.

punnide ja muude hädajuhtumite tarbeks on mul olemas täiesti korralik peitekreem.

huulepulgaga näen ma välja nagu prostituut (noh, iseenda jaoks). ma tean, et see tahab lihtsalt harjumist, aga puudub igasugune motivatsioon harjutada. huuleläige võiks ju olla tore, aga mu juuksed kleepuvad selle külge kinni kogu aeg. ja kõik need huuleasjad söön ma kohe ära ka nagunii ja neid kogu aeg värskendada… ain’t nobody got time for that.

lauvärvid… vot selle väljakutse võtan küll elus vastu, et lauvärve õpin enne 40. sünnipäeva kasutama. vaikselt juba harjutan. mul on üks 6 värviga palett (spekter helebeežist tumebeežini. ega siin metsikuks ka minna ei saa) ja üks pintsel (ma olen aru saanud, et see on umbes 3 pintsli jagu liiga vähe) ja… mul on lauvärvi aluskreem ja vot see on üks asi, millest ma vähemalt saan aru! see hoiab päriselt ka selle pudi paigal seal, kuhu ta pandud on.

ja ma leidsin youtube’ist paar videot, kus abivalmis preilid-prouad on ostnud endale täpselt sama lauvärvikomplekti ja näitavad täpselt ette, mis värvi kuhu panna tuleb. joonistada ma ikka veel ei oska, aga värviraamatute alal olen suht kõva käpp, nii et kui raske see olla saab? varsti hakkan ostma neid metalliktoonides palette, kus on 36 värvi – nagu popimate klassiõdede vildikatel omal ajal. can’t wait!

sellest, kuidas ma kõigest ülalkirjeldatust hoolimata täiesti okei suudan välja näha, juba ilublogi järgmistes osades.