üks väljakutsetest (ma tõesti kasutan seda sõna üle, kas pole?), mis mu ees neil päevil seisavad, on: laenata/rentida üheks septembrikuu õhtuks Londonis akordion. 120 bassiga. mida iganes see ka ei tähenda.
helistasin ses asjas täna ühte West Endi muusikapoodi ja vestlesin Pauliga, kes oli alguses tõredavõitu ja nõudis, et ma selgitaksin, miks mul akordioni vaja on. kuna see on veits pikem lugu, siis ma tegelikult saatsin talle juba mõne nädala eest maili ja kirjeldasin olukorda, aga Paul polnud maili kätte saanud, sest “mul ei ole internetti. või noh, ilmselt mul internet on, sest ma saan Youtube’ist videosid vaadata… aga midagi muud ma selle arvutiga teha ei saa!”
rääkisin siis oma loo otsast peale ära – et võõrustan septembris Londonis üht Eesti meeskoori ja neil oleks vaja ühe kontserdi jaoks akordioni ja… “Oo, Eesti! Ma käisin aasta alguses Eestis! See oli imeline koht, ei ühtegi turisti!” Lähemal uurimisel selgus, et talvisel ajal Eestisse oli Pauli viinud parmupillifestival (“parmupill” ütles ta eesti keeles, muidu ma ilmselt siiamaani ei teaks, millest me rääkisime).
120 bassiga (nagu tõesti, wtf?) akordioni osas, arvas Paul, ei saa ta mind aidata, aga tegelikult aitas ikkagi – esiteks juhatades, kellelt tasub küsida, ja teiseks manitsedes, et ma pean kindlasti eelnevalt välja uurima, kas akordion peab olema “piano accordion” või “continental chromatic”. nii et kuigi sellest bassideasjast ei saa ma ikka veel aru, siis tean ma nüüd, mis neil kahel vahet on ja kumb parem on (Pauli arvates viimane. kiiduväärne olevat ka see, et Põhja- ja Baltimaades ongi see levinum).
kuidagi juhtus nii, et vestluse lõpuks olime me Pauliga jõudnud rääkida ka järgmisest parmupillifestivalist, Eesti 100. sünnipäevast, laulupidudest (ta tahaks hirmsasti juubelilaulupeole tulla) ja eesti pagulaste saatusest Inglismaal pärast II maailmasõda; ja ta oli nõudnud oma poodi ülesriputamiseks Haaslava meeskoori Londoni-kontserdi plakatit. noh, ja ma nüüd tean, kuhu selle pagana akordioni osas järgmiseks helistada.
meenutab veidike seda paari aasta tagust lugu, kui ma ühe Londoni transpordipolitseinikuga Freddie Mercury vuntsidest vestlesin… sest mu jalgratas oli ära varastatud.
whatever 
Sa võtad seriaalikirjutajatelt snitti eksju?? Osa 1000 viimane stseen on, kus kurjam X on tõstnud parajasti kirve neiu Y pea kohale ja kohe see langeb. Vaatajad tunglevad osa 1001 alguseks telekate ette, et näha, mis saab – aga see jutustab hoopis Z ja W omavahelisest tülist, kuna nende ämmad armastavad sama vanameest. Vaatajad ohkavad ja tunglevad ka osa 1002 alguseks teleka ette, sest et see kirves, X ja Y, mis neist ikkagi…?