Rubriik: whatever

okei, te nagunii ei usu, aga selle Rabarocki kõige kõvem elamus (kui mitte muusikalises, siis emotsionaalses mõttes igatahes) mu jaoks oli kuulda superstaari-Rivot hevikaraoket laulmas:P

festival pole milleski süüdi ja kui ma järele mõtlen, siis olid Clawfinger ja Pain ja Mr Lawrence ja Laibach kõik väga head… aga mul ei tekkinud hetkekski seda tunnet, et elada on ikka äge.

psühholoog ütles mulle hiljuti, et nii vana inimene nagu mina ei peagi enam vaimustust tundma.

see on ka ilmselt vanaduse märk, et Clawfingeri viimase lisaloo ajaks olin ma juba telgis ja magamiskotis, sest mul oli tunne, et muidu oleksin surnuks külmunud. ja see, et Laibachi ajal väsis selg ära ja hakkas valutama. muidu see nende hümnikava mulle meeldis väga.

kokkuvõttes tundub mulle, et Rabarockilt nii tagasi tulla, et ükski lihas ei valuta, päikesepõletust ega külmetust pole ja hääl on alles, on puhas piletiraha raiskamine. enam nii ei taha.

Värske Arvutimaailma vahelt (see on mul töö juurde tellitud) pudenes välja mingi Auto Leht (no just nii on siia peale kirjutatud, tutvumishind 9.90). Tunnen, et olen langenud räigete stereotüüpide ohvriks. Et kui arvutitest tahab lugeda, siis tahab autodest ka? Jama! Ma tahan hoopis tsiklilehte (ja kas ma juba ütlesin teile, et ma müün sügisel auto maha ja teen A-kategooria load saadud raha eest? Uku tuleb ka. kui keegi veel mu gängiga liituda tahab, andke teada).

edit: okei, AMi esikaanepoisil on tsikkel, see leevendab probleemi natuke:)

Teadlased (eriti sõltumatud) on ikka mu lemmikud. Sihuke avastus!

Teadlased jõudsid järeldusele, et teismelised ei mõtle enne tegutsemist eriti.

Hommikul vara läksin kontorilähedasse kohvikusse plaaniga üks latte hankida ja sinna kõrvale midagi süüa. Kohvikus tervitas mind tavapärase teenindajanäitsiku asemel aga üks häbelik jahuse põllega noormees, kes nentis nukralt, et pannkoogi oskab ta mulle küll küpsetada, aga lattet pole elus teinud ja ei pruugi hakkama saada. See tüdruk, kes lattet teha oskab, jäävat aga täna hommikul hiljaks.

Niisiis serveeriti mulle kõigepealt tavaline kohv piimaga, vabandustega ja maja kulul; siis ilmus hilinenud näitsik pannkoogiga ja pakkus, et latte võib ta mulle nüüd tagantjärele teha. Kah maja kulul.

Lõuna ajal läksin kontorilähedasse pubisse ja tellisin ühe kahest päevasupist. Hetke pärast tuli müüjatädi ja kurtis häbelikult, et see supp on otsas ja kas ma oleksin nõus teise supi võtma. Olin nõus küll ja täiesti valmis kahe supi hinnavahe kinni maksma, aga sellest keeldus tädi kiiresti.

35 krooni kokkuhoidu ja päev pole veel poole pealgi! Mõtlen juba, kuhu õhtul sööma minna:)

Seoses oma vana ea ja küünilise meelega ei vaevu ma tegelikult eriti tihti mõtlema sellele, mida teised inimesed minust küll arvata võivad. Vahel siiski tuleb ette – näiteks täna, kui ma sõitsin läbi linna kõigi liiklusummikute, auto kohutavalt mürisemas (summutiga on mingi jama), No-Big-Silence põhja keeratud ja rahvariided seljas.

Täitsin eile ühe oma elu suurematest unistustest – ostsin endale Hello Kitty pidžaama.

Jätkuks naisministrite raamatule ja selle kaudu lähiajaloos tuhnimisele leidsin Taskuteatri kaudu Jaan Kaplinski Riigikogu-päeviku aastatest 1992-1993. Vaimustav lugemisvara mu meelest. Ma isegi ei tahaks kommenteerida, lihtsalt tsiteerida:

23. XII 1992

Eile oli Tallinnas RK istungjärk ja pärast seda Akadeemia teel RKF pidu. Istunjärgul lõi kõige enam laineid Nugise-Kulboki konflikt. Tüli kahe mehe vahel on juba tükk aega kestnud, eile oli KK toonud oma lauale nugise topise, mille peale ÜN lubanud ta nina üles lüüa, teha nii, et K-st jääb ainult märg koht jne. Lugu lõppes sellega, et turvateenistus konfiskeeris nugise, mehed kraaklesid veel natuke ja ajakirjandus sai ühe skandaalikese. Rumessen protestis Kulboki ‘sündsusetu käitumise’ vastu. Tõeline algkool, kus koolmeistril napilt ka huumorimeelt.

või siis hoopis

25. XII 1992

Mõtlen palju meie klerikaalidele ja teistele fanaatikutele. Kurb on see, mida Leif D. oma artiklis märgib: Eestis ei tihata öelda täit tõtt. Me ei rääkind riigipöördekatsest, ei öeld, et Laigna on esinend kõige ehtsamalt fashistlike avaldustega, et Lauri Vahtre ja Tõnis Lukase kirjutistes on kõige ehtsamat rassismi, et rassistlikku hoiakut on selgesti meie massiteabes, et klerikaalid trügivad võimule ligemale jne.

või jälle

6. I 1993

“Argipäeva” saates olewat olnd minu intervjuujupike kurdidest ja Andres Kollisti üsna räige wastus, kus ta olewat leidnud, et sedamoodi mõtlemine on praegu luksus … Mul tuleb tunne, et ma ei saa enam RK-s olla. Usk ei luba. Nagu välguvalgel nägin, kui absoluutne on omariikluse taga olev egoism ja tunnen, et ei saa sellega kaasa minna. ei tohi aidata ehitada üht heaolusaarekest keset maailma hädade merd. Ei tohi ajada oma õigust ja unustada päriselt teised. Mida me saaksime nende heaks teha, kes on hädas nagu kurdid? Muuta suhtumist. Kõigepealt. Loobuda (mõistliku) egoismi põhimõttest. Egoism võib tunduda ratsionaalne, aga on riskantne, pikemas perspektiivis vist üsna lootusetu asi. Egoismil põhinevat maailma saab tasakaalus hoida ainult jõu ja väga keeruliste kontrollmehhanismide abil. Armastusel põhinevat maailma pole vaja hoida – ta püsib ise. Armastus on see, mis aitaks maailma tagasi tasakaalu poole. Gandhi sai sellest aru. Tema oli ka rahvusluse vastu, kui see kippus muutuma egoistlikuks, ahistama teisi.

Selle üle, kas ma ministriks ikka tahan hakata, mõtlen veel:)

Ma kahtlustasin kohe hommikul telekava lugedes, et see abipolitseinike koolitus on nagu filmis :P

(telekava puutub asjasse nii palju, et ma ei vaata peaaegu kunagi filme, aga loen alati huviga läbi kõik filmitutvustused kavades. Kas keegi julgeb öelda, et ma jään paljust ilma…?)

Sofie blogi austajatele: ajutiselt saab seda blogi lugeda aadressil sofiemaailm.blogspot.com.

Ammu enam ei tekita lennureisid minus mingit erilist elevust, niisama rutiin pigem, aga eile oli küll äge, sest
1) miskipärast paigutati mind premium-klassi ja anti süüa-juua, kuigi pileti peal oli teisiti kirjas;
2) kapteni nimi oli Juri Gagarin.

Täna leidsin kolmeteistkümne õielehega sireliõie. Ja hotelli ümber kalpsavad jänesed (küülikud?) ja musträstad laulavad briti aktsendiga.

Homme peaks Londoni peale hängima minema.