Rubriik: whatever

paar hooajalist tähelepanekut veel auto vs troll teemal:

– trolli pealt ei pea ise lund pühkima ja jääd kraapima
– troll on selleks ajaks juba soe, kui sa sinna sisse istud
– tõenäosus, et teel kodust/kontorist auto juurde mõni troll su lumelopa või poriveega üle pritsib, on väike (ehkki mitte null). tõenäosus teel trollipeatusesse või juba seal seistes mõnelt autolt see sahmakas kaela saada on SUUR (tänase ilmaga läheneb tõkestamatult sajale protsendile).

Ma teen aegajalt oma kolleegidele pisikesi arvutikoolitusi, natuke sellepärast, et parajasti ei leidu paremaid tegijaid, natuke sellepärast ka, et meeldib. Tavaliselt on tegu mingite ettevõttespetsiifiliste rakenduste kasutamisega ja see on täitsa okei, aga vat MS Outlooki koolitusi – eriti edasijõudnutele – ma väga teha ei armasta.

Kõik on päris okei, kuni me ettenähtud programmi juures püsime. Aga varem või hiljem jõuab igal koolitajal kätte hetk, mil on viisakas kuulajatelt küsida, kas küsimusi on. Edasine meenutab mulle alati multifilmi “Dexter’s Lab”, mida ma mingil oma põgusal kaabeltelevisioonivaatamise perioodil vahel nägin. Teate, see koht, kus Dexteri tobe beibest õde suudab end laborisse sisse häkkida ja mingit nuppu näeb. “Ooh! What does this button do?” No ja siis ta vajutab seda nuppu ja siis algab action. Koolitusel paraku asendub action tihti piinliku olukorraga, kus õnnetu koolitaja peab vastuse välja uurima. Ausalt, ma ei tea, mida Outlooki kõik funktsioonid teevad. Või Exceli omad. Või ükskõik millise polüfunktsionaalse rakenduse. Peaks teadma või? Ma oskan kasutada neid funktsioone,mida mul vaja on. Kui mul midagi uut vaja läheb, siis ma uurin välja, kas ja kuidas seda teha saab, mitte vastupidi, et “misasi see on, äkki mul läheb seda vaja?”

Või siis muud olukorrad, mida ma elus hämmeldunult kõrvalt vaatan: vaja on teostada veidi andmete analüüsi sisendtabeli kolme välja alusel. Aga tabelis on välju kolmkümmend! Huvitav, mis andmeid neis hoitakse? Äkki saab nendega ka midagi ägedat teha?

Või: koju tuuakse uus kaabelmodem. Üht kaablit pidi on modem seinas, teist kaablit pidi arvuti küljes, võrk töötab, failid liiguvad, spämm tuleb kolinal kohale, kõik oleks nagu hästi. Aga modemi karbis oli veel üks juhe. Mida see teeb? Paneks kuhugi, vaataks, mis juhtub!

Ühesõnaga, täpselt see Dee Dee lähenemine.

Ma olen ikka arvanud, et ma olen mõistlik inimene ja jõuan veel kaugele sellega, et ma lasen end juhtida vajadustel, mitte võimalustel… aga vahel tekib ikka kahtlus, et suuri avastusi elus teevad pigem vist seda tüüpi inimesed, kes Outlooki menüüsid mööda surfavad ja sealt elamusi otsivad.

Ma arvasin tegelikult, et see, kuidas ma ükspäev erootikapoes käisin, pole eriti blogging matter – aga erinevates eravestlustes selgus, et teema vastu valitseb ootamatult suur huvi, võiks isegi öelda, et nõudlus.

aga tegelikult ütleb see link (mis, nagu isegi arvata võite, ei ole just päris office-safe) kõik ära. Jah, see pood asub Maardus keset apokalüptilist tööstusmaastikku. Jah, see on 570 ruutmeetrit suur; jah, seal võib veeta tunni või enam, sest valik on lihtsalt nii suur. Jah, see on igal õhtul kella üheksani lahti. Tõeline kaubamaja.

Kaardiga saab maksta, teenindus on meeldiv ja patareid antakse tasuta kaasa:)

Lähme sinna kontserdile, eksju onju? Agent M on normaalne ja kassid on normaalsed ja ma arvan, et kõik muu ei saa ka paha olla.

See häda on minuga tõesti, et vanainimestele ma trollis istet pakkuma ei kipu (vt eelmise sissekande esimest kommentaari). Ükspäev sain selle eest vanainimestelt noomidagi. “Devuška, tšitatj nada doma,” õpetas üks tädike, ja seletas siis edasi, et hoopis vat sellele baabuškale siin tuleb istet pakkuda. Aga kõnealune baabuška oli just hetk varem minu kõrvalt istumast püsti tõusnud ja ütles sellele õpetama kippunud tädikesele, et las laps loeb. Vat seda olukorda võib küll juba iseloomustada sõnaga “kämp” :)

Märgid sellest, et ma olen jälle üliõpilane:

* mul on ISIC-kaart
* ma söön ainult makarone, seejuures eelistan kiirnuudleid
* ma tean oma kaalutud keskhinnet peast
* ma magasin JÄLLE punase joone päeva maha:)

Ei pääse me selgi aastal autovabaduse mõttekuse üle arutlemisest. Vahutan sealt edasi, kus Mareki juures pooleli jäin…

minu kapriis näiteks on see, et ma eelistan sõita ühistranspordiga. kusjuures ma ei ole kunagi vist eriti põhjalikult mõelnud selle üle, kas see mulle meeldib või mitte. kui ma nüüd järele mõtlen, siis:
– autoga saan ma tööle ja tagasi kiiremini kui trolliga, põhiliselt trollipeatusest kontorisse jalutamise arvelt
– trolliga(/trammiga/bussiga, nii siin kui edaspidi) sõita on odavam
– trollis saab raamatut lugeda
– autos saab mugavamalt muusikat kuulata (oma muusikat valida, kaasa laulda jne)
– autoga saab mugavamalt vedada trenniasju, läpakat jm suuremat kama, mida vahel tuleb kaasas kanda
– autos on talvel soojem (vähemalt pikemal sõidul)
– auto juhtimiseks peab kaine olema
– trollis võib kohata inimesi, kes on autojuhtimiseks liiga ebakained, vaesed, noored või rumalad (no mida iganes see Jüri Mõis ütles selle kohta, et kellel üldse ühistransporti vaja on – kõiki neid inimesi)
– auto on nagu kaasaskantav pesa, seal on igasuguseid asju, mida võib suvalisel hetkel vaja minna
– trolli ei pea ise juhtima (ummikutes jäävad närvid alles)
– autos saab olla üksi või ise seltskonda valida
– trollil võivad sarved maha tulla
– bussi võib kinni pidada kontroll
– trolli tuleb peatuses oodata
– auto saab parkida koduukse ette. tasuta.
– auto parkimine kontoriukse ette maksab ilgelt palju

auto kasuks on rohkem argumente, ilmneb. ja siiski sõidan ma trolliga, lihtsalt sellepärast, et minu meelest on see õige. sellepärast, et minu meelest ei ole vaja neid bensiiniliitreid põletada. see argument on mulle kordades olulisem kui kõik eelpool äratoodud. ja ilmselgelt me ei saa vaielda, kui minu jaoks on sel ühel argumendil nii suur kaal ja vastaspoole jaoks omakorda on sama suur kaal argumendil “a mul on autos mõnus ja mugav tra rsk”.

jaa, mul on auto olemas. jaa, ma sõidan sellega vahel:
– kui on vaja vedada palju suuri ja raskeid asju
– kui on vaja vedada autotäit inimesi või kedagi niisugust, kes ühistransporti kasutada ei SAA – näiteks mu vanaema on praegu nii haige, et bussipeatusesse minek on talle liigne pingutus. loomulikult ma sõidutan teda vajadusel poodi ja arsti juurde.
– kui on vaja jõuda kuhugi, kuhu ühistransport ei vii
– kui on öö ja/või ilgelt külm ja/või ilgelt kiire (viimast muidugi juhul, kui autoga ikka saab kiiremini)

üldse, auto ostsin ma endale selleks, et sõita kaks korda nädalas pimedatel külmadel talveõhtutel kell üheksa või pool kümme Mustamäelt Mõiku. aga nüüd elan ma Lillekülas ja troll on jälle sõber:)

Hea küll, tutvusin siis ka eesti toidu visuaalse identiteediga… ei, ma ei ütle identiteedi kui sellise kohta midagi, aga kes pagan on see Eesti Toit, kelle nimi kirjutatakse T-särkide ja taldrikute peale ja kirjapäistesse jne?

Septembri esimesed päevad veetsin ma pidevas hämmingus kõigi nende “õpetajad, kes muutsid mu elu” blogikannete üle*, nii et täitsa meelest läks üks isiklik ümmargune tähtpäev – 20 aastat tagasi läksin ma esimesse klassi.

Omamoodi selle tähtpäeva tähistusena kukkus välja mu eilne impulssotsus – lasin endale tuka ette lõigata ja näen nüüd välja umbes selline, nagu oma esimese õpilaspileti fotol. Just, 20 aastat noorem. Lisaks on viimastel päevadel kuueaastase tasemele langenud ka mu sotsiaalne võimekus ja emotsionaalne intelligentsus. Pole viga, homme saan seitse.

* – Ma ei mäleta oma kooliajast, et mulle oleksid õpetajad väga olulised olnud. Kui teised räägivad hardalt sellest, kuidas nad õppisid muidu ebameeldivat ainet hoolega, sest õpetaja oli nii hea, siis mul oli pigem vastupidi – ma sain päris hästi läbi igasuguste ebameeldivate õpetajatega, kui mulle nende ained meeldisid. Tundub, et see oli vastastikune – inimesena poleks enamus mu õpetajaid mind vist väga talunud, aga asjast huvitatud õpilasega on ikka tore asju ajada, nii et ma meeldisin neile päris hästi.

Suurepärane näide õpetajate sarmi nullmõjust mulle on põhikooli ajalugu – kes teab, see teab, kui lahe õpetaja meil oli. Ja millal mina õpiku esimest korda lahti tegin – sel suvel:)

Aga tõsistest asjadest rääkides:

ei tea, kuidas see kõik niiviisi läks, aga olen oma elus jõudnud sellisesse, ütleme otse, et minu jaoks ääretult ebameeldivasse olukorda, kus NELI inimest minu kõige lähedasemast tutvusringist on suitsetajad. Vist isegi peaks ütlema, et tegu on mu parimate või vähemalt väga heade sõpradega. Kui püüaks kokku arvutada, kui suure osa oma vabast ajast ma veedan koos mõne või mitmega neist, jõuaks ilmselt mingi hirmuäratava arvuni, näiteks 90%. Sellepärast ma igaks juhuks ei arvuta.

Ise nad ilmselt oleksid rahul, kui ma rõhutaksin siinkohal, et vähemalt kolm neljast plaanivad tegelikult maha jätta. (Selle plaani tõsisus varieerub skaalal “ükskord jätan maha, praegu küll ei saa” – “ma teengi ainult ühe suitsu päevas” – “ma ei suitsetagi enam, aga peol võib”.) Seetõttu paistavad nad end pisut puudutatuna tundvat, kui ma nad teiste, “päris” suitsetajatega ühte patta panen. Minu jaoks paraku pole vahet:(

Millega ma siis tegelen suure osa oma sõpradega koos veedetavast “kvaliteetajast”?
– istun mingi kõrtsi suitsetajate lauas ja hingan sisse maeiteamitme inimese suitsuvingu, samal ajal, kui mu kaaslane demonstratiivselt käega oma suitsupilves vehib;
– lõpetan lõunasöögi mittesuitsetajate lauas ja siirdun suitsetajate piirkonda “ühte kohvi jooma” ja tegema seda, mida kirjeldab eelmine punkt;
– istun vabaõhukohvikus ja vahetan iga paari minuti tagant kaaslasega kohti, sest “Murphy seadus ütleb, et tuul on alati mittesuitsetajate poole”;
– lähen kaaslasega kaasa rõdule või õue (nb! sõltumata ilmast või sellest, kas ma tahan õue minna!) ja püüan temast piisavalt kaugel istuda/seista või pidevalt kohti vahetada (vt. eelmine punkt);
– istun oma kodus, sõbra elutoas, kõrtsi mittesuitsetajate lauas vm suhteliselt suitsuvabas kohas üksinda, kuni mu kaaslane on kusagil sobivas kohas suitsu tegemas.

Nüüd tuleb üllatus. Minu meelest ei ole ükski neist olukordadest sugugi teistest parem ega halvem, kõik on ühtmoodi ilged. Osad, jah, ei sisalda nii palju suitsuhaisu, kui teised. Aga suitsuhais on minu jaoks probleem nr. 1 ainult võõraste puhul.

Sõprade puhul on kõigis neis olukordades valdavaks emotsiooniks alandustunne. Ilmselgelt on sigaret igaühele neist olulisem kui mina. Oma nikotiiniannuse nimel pole nende jaoks mingi probleem mind igasuguseid ilgusi sisse hingama sundida, hüpiknuku kombel võimlema panna või lihtsalt üksi jätta.

Ma ei pretendeeri absoluutsele esikohale mitte ühegi inimese elus, isegi mitte oma poiss-sõbra. Kui minule eelistatakse teisi inimesi, tööd, hobisid, minu poolest kasvõi spordiuudiste vaatamist – palun väga, taandun väärikalt. Aga sigaret on kuidagi eriti hale asi, millele alla jääda:(