Aga tõsistest asjadest rääkides:
ei tea, kuidas see kõik niiviisi läks, aga olen oma elus jõudnud sellisesse, ütleme otse, et minu jaoks ääretult ebameeldivasse olukorda, kus NELI inimest minu kõige lähedasemast tutvusringist on suitsetajad. Vist isegi peaks ütlema, et tegu on mu parimate või vähemalt väga heade sõpradega. Kui püüaks kokku arvutada, kui suure osa oma vabast ajast ma veedan koos mõne või mitmega neist, jõuaks ilmselt mingi hirmuäratava arvuni, näiteks 90%. Sellepärast ma igaks juhuks ei arvuta.
Ise nad ilmselt oleksid rahul, kui ma rõhutaksin siinkohal, et vähemalt kolm neljast plaanivad tegelikult maha jätta. (Selle plaani tõsisus varieerub skaalal “ükskord jätan maha, praegu küll ei saa” – “ma teengi ainult ühe suitsu päevas” – “ma ei suitsetagi enam, aga peol võib”.) Seetõttu paistavad nad end pisut puudutatuna tundvat, kui ma nad teiste, “päris” suitsetajatega ühte patta panen. Minu jaoks paraku pole vahet:(
Millega ma siis tegelen suure osa oma sõpradega koos veedetavast “kvaliteetajast”?
– istun mingi kõrtsi suitsetajate lauas ja hingan sisse maeiteamitme inimese suitsuvingu, samal ajal, kui mu kaaslane demonstratiivselt käega oma suitsupilves vehib;
– lõpetan lõunasöögi mittesuitsetajate lauas ja siirdun suitsetajate piirkonda “ühte kohvi jooma” ja tegema seda, mida kirjeldab eelmine punkt;
– istun vabaõhukohvikus ja vahetan iga paari minuti tagant kaaslasega kohti, sest “Murphy seadus ütleb, et tuul on alati mittesuitsetajate poole”;
– lähen kaaslasega kaasa rõdule või õue (nb! sõltumata ilmast või sellest, kas ma tahan õue minna!) ja püüan temast piisavalt kaugel istuda/seista või pidevalt kohti vahetada (vt. eelmine punkt);
– istun oma kodus, sõbra elutoas, kõrtsi mittesuitsetajate lauas vm suhteliselt suitsuvabas kohas üksinda, kuni mu kaaslane on kusagil sobivas kohas suitsu tegemas.
Nüüd tuleb üllatus. Minu meelest ei ole ükski neist olukordadest sugugi teistest parem ega halvem, kõik on ühtmoodi ilged. Osad, jah, ei sisalda nii palju suitsuhaisu, kui teised. Aga suitsuhais on minu jaoks probleem nr. 1 ainult võõraste puhul.
Sõprade puhul on kõigis neis olukordades valdavaks emotsiooniks alandustunne. Ilmselgelt on sigaret igaühele neist olulisem kui mina. Oma nikotiiniannuse nimel pole nende jaoks mingi probleem mind igasuguseid ilgusi sisse hingama sundida, hüpiknuku kombel võimlema panna või lihtsalt üksi jätta.
Ma ei pretendeeri absoluutsele esikohale mitte ühegi inimese elus, isegi mitte oma poiss-sõbra. Kui minule eelistatakse teisi inimesi, tööd, hobisid, minu poolest kasvõi spordiuudiste vaatamist – palun väga, taandun väärikalt. Aga sigaret on kuidagi eriti hale asi, millele alla jääda:(
