Rubriik: whatever

Tahaks nii hirmsasti viriseda, et jääb vist virisemata, sest kuidagi ei suuda otsustada, kust otsast alata.

Kas sealt, et ülikooli riigieelarvelisele kohale ei pääsenud (no mitte et ma tegelikult oleks julenud loota, neid kohti oligi täpselt ÜKS ju), või sealt, et autot ei tunnistatud ülevaatusel sõidukõlbulikuks (jaa, ma olen oma mõlkis tagastangega metsikult liiklusohtlik, vaadake ette!) või sealt, et Lotte-film ei olnud pooltki nii äge kui haip lasi arvata (äkki oleks olnud, kui poleks elus enne ühtegi lottekat näinud, aga me ju kõik oleme)… või äkki hoopis mõnest olulisest asjast?

ma vist ei ütle tõesti lihtsalt mitte midagi.

Oma järjest harvemaks jäävaid sõnavõtte siin üle lugedes tahaksin kinnitada, et seda “nagu mismõttes”-parasiitväljendit ma suulises kõnes tegelikult juba ammu enam ei kasuta, ainult kirjalikus suhtluses lipsab sisse. Eks ta natuke ebaeakohane ole küll.

Üks suveks seatud eesmärk on igatahes täidetud ja projekt “õpetame kassi õues käima” edukalt läbi viidud. Sügisene projekt on ilmselt “õpetame kassi kella tundma”. Nagu, mismõttes on vaja igal hommikul kell SEITSE hakata õue nõudma? Kaheksa, palun väga. Aga mitte seitse!

Lihtsalt et oleks ära öeldud:

mina ei mäleta sellest krdi taasiseseivumisest MITTE MIDAGI.

Ma olin maal vanaema juures. Kogu aeg. Augustiputši ajal ja laulva revolutsiooni ajal ja Balti keti ajal ja üldse alati, kui midagi juhtus, olin ikka mina maal vanaema juures. Vanaema rääkis meie Moskva suvitajatega päevad otsa vene keeles ärevalt juttu ja aegajalt riidles minuga, et ma ei tea, mis toimub. Mismõttes nagu? Keegi ei rääkinud mulle midagi ju.

Tegelikult tundub mulle nüüd tagantjärele mõeldes, et ma olin üldse kogu lapsepõlve maal vanaema juures. Ja ma vihkasin seda täiega ja seega pole midagi imestada, et mul oma lapsepõlvest eriti mingeid positiivseid mälestusi ei ole.

Tankid olevat mööda Piibe maanteed sõitnud ja mul on silme ees see pilt, kuidas nad sõitsid, aga ma absoluutselt ei tea, kas ma tõesti nägin neid vanaema majast mööda sõitmas (sest Piibe maantee on seal küll) või nägin ma neid telekast või kujutasin ma seda lihtsalt ette, kuidas see oleks, kui tankid sõidaksid vanaema majast mööda Nikerjärve poole.

Ma ei olnud tol ajal enam üldse väike ja mul on paha meel selle pärast, et mind oleks nagu kõigest olulisest ja huvitavast ilma jäetud.

Muidu läheb nii:

* pärast esimeste bikiinide valmisheegeldamist tean juba päris hästi, kuidas EI ole mõtet teha; varsti saab valmis ver. 2, mida ehk kannatab isegi märjana kanda;
* uusaeg oli talumatult igav, umbes kaheksanda inglise filosoofi juures loobusin. Selle asemel hankisin üldajaloo (1938-1991) õpiku, mille kaanepilt mu enda keskkooliajast tuttav ette tuli. Väga põnev raamat, täitsa kahju, et ma omal ajal ainult sisukorda viitsisin lugeda (no et teaks, kust leheküljelt seekord maha kirjutada);
* samas, kui ma oleks kõik ajalooõpikud juba lapsena läbi lugenud, siis oleks nüüd lugemisvaraga ilmselt kitsas käes – kogu eesti keeles ilmunud Rosamunde Pilcheri looming on mul ka hoolikalt läbi töötatud. Vastukaaluks veidi Hesset ja Tolstoid ka, aga need pakkusid, tunnistan ausalt, oluliselt vähem rõõmu ja naudingut.

muud uudist polegi, aga selline diskleimer ka veel siia otsa, et kui te näete linna peal plakateid, kus on väikeses kirjas ühe ametlikult minu liikmelisust nautiva muusikakollektiivi nimi ja väga suures kirjas ühe minu poolt äärmiselt taunitava muusikakollektiivi nimi ja tillukeses kirjas viimatimainitud (tegelt meelega mainimata jäetud, eks ole) kollektiivi lahkumistuuri kuupäevad, siis ärge MIND selle projektiga seostage, sest ma boikoteerin seda – ilma ühegi muu vabanduseta kui “no aga see on ju nõme”. Mitte areenilt lahkumine ise muidugi, aga tuur ja sellel osalemine.

Kass on kodust ära – no sõna otseses mõttes, kosutab maal närve – ja minu harvad kojusattumishetked on kujunenud tõeliseks hiirte peoks. Ei mäletagi, millal ma viimati sain endale lubada kapiuste ja sahtlite irvakilejätmist. Või üldse seda, et kõiki asju ei pea enne kodust lahkumist korralikult ÄRA panema ja nad on tagasituleku ajaks ikka veel sama koha peal ja pole tükkideks rebitud, ümber lükatud, üles harutatud, ära söödud või mida iganes veel tavaliste tarbeesemetega teha annab.

Ja ma sain soolise võrdõiguslikkuse volinikult kirja ja mul on tunne, et see riik natuke ikka toimib ka. Kuigi aeglaselt.

Kuna Keskraamatukogu on oma ilge kassinäoga turvamehe kas lahti (oleks ju tore) või puhkusele (tõenäolisem, kuigi mitte nii tore) lasknud ja asemele mingi tuima tädi pannud, katkestasin vähemalt ajutiselt oma boikoti nimetatud asutusele ja tegin teoks ammuse plaani – laenutasin põhikooli ajalooõpiku “Keskaeg” ja lugesin selle läbi. See avardas mu maailmavaadet oluliselt.

Ajalooga on umbes seesama asi, mis käsitööga – kuna see aine mulle kooli ajal ei meeldinud, siis vedasin end sellest läbi alatu pettuse, bluffimise ja lühiajalise mälu osava rakendamise abil. Alles nüüd, vanas eas, tunnen, et tegelikult võiks neid asju ju teada. Nii et… vahetult enne keskajaga alustamist õmblesin valmis oma elu esimese seeliku; järgmiseks tulevad uusaeg ja heegeldatud bikiinid. Või no eks näeb, kuidas sellega läheb.

Keeldun palavuse üle kurtmast. Mine tea, kas meie eluajal enam suve tulebki.

Hmm. Seda, mida ajakirjanikuks õppinud Kaja arvab IT kohta, olen mina oma IT-haridusega alati arvanud ehitusala kohta. Umbes siis nii, et “ei no mul on tore töö küll, aga tegelt oleks vahel ikkagi tore mingit reaalset väärtust luua, mitte niisama mulli ajada”.

Huvitav, millest ehitajad tüdimushetkedel unistavad?

Vaatasin eile seda Prantsuse-Portugali mängu ja mõtlesin, et portugallastest on ikka inetu sundida väeteid vanu inimesi sellist karmi sporti tegema. Koordinatsioon ja tasakaal pole neil enam see, kukuvad tihti ja saavad väga haiget… ühtegi luud pole nad veel murdnud, aga pea seegi ei või juhtuda. Näiteks reieluud on vanainimestel väga haprad, kujutage ette, kui Luis Figo murrab kolmanda koha mängus reieluu! Ma arvan, et ta võiks igaks juhuks minna platsile käimisraamiga, sellisega, millisega mõned tädikesed vahel tänaval käivad.

Teine äärmus on jälle see, et mängu on võetud lapsi, kes suurte poiste mänguga teinekord toime ei tule. Ma tõesti loodan, et Cristiano Ronaldo emme on kuskil platsi ääres ja puhub peale, kui pojake jälle haiget saab ja nutma hakkab.

Tegelt arvasin ma seda kõike juba eelmisel suvel, kui ma Portugali koondist elusast peast staadionil nägin. Praegu tuli lihtsalt uuesti meelde.

Muud jalkaasjad panime Katuga ka paika.