Rubriik: whatever

amatöörpiltnik: ah, mis linnupilte ma siin Londoni detsembris ikka teha saan.

Londoni detsember: hoia mu õlut.

loodusfotograafi jaoks (olen ma jee mingi loodusfotograaf. ma olen inimene, kes veedab palju aega õues, sest tööle on nii pikk maa, ja kes laenas peikalt kaamera) ei ole detsember ülemäära viljakas kuu, nii et võtan endale vabaduse välja kuulutada oma selle aasta parimad teosed vähemalt looma- ja linnufotode kategoorias*.

kuna surnud rotid käivad natüürmortide alla, siis on loomadega lihtne, ega ma siin peale rebaste kedagi eriti ei kohta ju. rebane on samas suurepärane modell – julge, ilus ja ükskõikne. palun, siin teile aasta kõige ükskõiksem:

lindudega on asjad huvitavamad – mul on siin valida haigruid ja kormorane, taitu ja lauke, parte ja laglesid, mõned erakordselt numpsikud punarinnad ja isegi üks musträstas. kui ma kõiki neid pilte vaatan, siis tekib suur tahtmine hakata välja andma igasuguseid hõbemedaleid ja lohutusahindu ja debüüdipreemiaid ja mida kõike. õnneks tegin otsuse ära enne, kui pilte üldse üle vaatama hakkasin – juba aprillikuus, kui selle pildi tegin, mõtlesin kohe, et raudselt aasta linnufoto. see on see:

*arvasin, et maastikufoto kategoorias ma sel aastal üldse ei osale, aga praegu tuli meelde, et ma käisin ju suvel Ameerikas. nii et ma millalgi vaatan, äkki on mõni kenam mägi või järv ka pildile jäänud.

kui Ukrainas sõda algas, siis mõtlesid küllap paljud kuhugimaale läbi selle mõtte, et… mida ma teeks, kui see juhtuks siin meie juures. tean rohkem kui üht või kaht inimest, kelle puhul see päädis naiskodukaitsja baasväljaõppe läbimisega, ja mul on selle otsuse ja teo suhtes tohutu respekt, sest isegi kaugele paistab ära, et kerget pole selles midagi.

ise jõudsin oma mõtlemisega eelkõige selleni, et pidin nentima: ei oleks minust ilmselt ei head relvakandjat ega ka suuremat asja haavasidujat. muidugi kui tõeline häda käes, teeksin oma parima, aga kui ikka inimeste elud mängus, ei ole mõtet lihtsalt osavõtudiplomi nimel oskajatele jalgu minna.

ma arvan, et see oli Mart Kase, kes ütles Twitteris välja mõtte, mis mind tõeliselt kõnetas: Eesti kaitsevõimele on vaja inimesi, kes suudavad suuri sõidukeid juhtida. tõepoolest, viimasel ajal on Ukraina traktoristidest vähem kuulda olnud, aga mäletate, kuidas nad esimesel sõjakevadel endale vene tanke koju lohistasid? nii et kuskil selle koha peal mul klikkis ära, et see on see, mida ma oleksin valmis tegema. juhtima traktorit, rekkat, soomukit, bussi, mida iganes vaja on, et asjad ja inimesed saaksid sinna, kuhu tarvis.

(lisaks ukrainlastele inspireeris mind ka üks raamat, mille esimesel sõjasuvel mäluvärskenduseks uuesti üle lugesin – austraallase John Marsdeni “Tomorrow, When the War Began”. see on tegelikult terve sari ja ma lugesin kunagi kõik seitse osa läbi, aga teist korda enam ei jaksa, sest see oli päris jube kõik tegelikult – lugu räägib kambast teismelistest, kes lähevad nädalavahetuseks metsa telkima, aga vahepeal tungib riiki vaenlane, kõigi pered võetakse vangi ja lapsed on sunnitud käigupealt sissisõda alustama. kuna nad on kõik üles kasvanud kas farmides või väikelinnas, siis püsib üllatavalt suur hulk neist üllatavalt kaua elus, sest neil on olemas hulk ellujäämisoskusi, hea piirkonnatundmine ja võimekus käia ümber levinumate masinate ja kemikaalidega. minajutustaja Ellie erioskus on praktiliselt iga sõiduki juhtimine, ja on üsna muljetavaldav, mida suudavad vaenlase, ütleme, lennuvälja vastu ära teha inimesed, kellel on paar ärandatud kütuserekkat, toos tikke ja lõpuni väljaarenemata otsmikusagar.)

ühesõnaga, elaks ma Eestis, oleks ma läinud pigem autokooli C-kategooria koolitusele kui naiskodukaitsesse. ja vb poleks sedagi viitsinud. siin Londonis… korra ikka vaatasin, mis see maksaks ja kus seda teha saaks, aga logistika ei oleks kuidagi klappinud ja ausalt öeldes ei tundu see sõjavärk siit mere tagant vaadates nii kriitiline, et oleks kohe vaja valmistuma hakata.

pealegi, kust ma tean, kas ma tegelikult ka suudaks ja tahaks traktorit või rekkat juhtida? kõrvalt vaadates tundub jah lahe, aga kuidas kabiinist?

selgub, et sellele küsimusele vastuse pakkujaid leidub Inglismaal küll, nad tegutsevad lihtsalt pigem elamuskingituste kui sõiduõppe sektoris. igatahes selle aasta jaanuaris veetsin tunnikese ühe Nottinghamshire’i talumehe maisipõldu äestades (vt ka: Tom Sawyer, plank, õun) ja novembris teise tunni kuskil Surrey lennuväljal paduvihmas haagisega rekkat boksi tagurdades.

mingi sissiväljaõppena see muidugi ei loe ja vaevalt, et ma nüüd 11 kuud hiljem enam suudaks sellesama traktorigi uuesti liikuma saada, tanki vedamisest rääkimata (seal oli kolm käigukangi ja see oli veel enne, kui me nende nuppude ja lülititeni jõudsime, millega lisaseadmeid hallatakse). rekka vist saaks, see oli automaatkäigukastiga ja üldse üsna lihtne elukas, v.a. muidugi tagurdades, aga äkki sõjaolukorras saab tagurdamata ka hakkama? pöörderaadius see-eest oli väiksem, kui ma arvanud oleks.

aga… ma jään selle juurde, et ma võiks seda teha, nii põhimõtteliselt. ja C-kategooria mõtet to-do listist maha ei tõmba esialgu. sõda sõjaks, aga sõidukite juhtimine on ju suhteliselt praktiline oskus ka kõigi muude maailmalõpustsenaariumide puhuks :) näiteks kui tuleb hakata ise endale toitu kasvatama. või zombiede eest põgeneda.

aga mis põhiline, väga toredad olid mõlemad need tunnid! hästi veedetud aeg meeldivas seltskonnas (talumehel oli koer ka kaasas, see lesis kõik aeg mu jalge ees. minu meelest peaks rohkem sõiduõpet toimuma teraapiakoera juuresolekul, väga stressimaandav) ja, noh, päris äge tunne on ka nii suuri ja mürisevaid asju kontrollida.

eile oli üks selline hetk, kus mõtlesin korraks, et olen gaidijuhina vb ikkagi läbi kukkunud: kui üks muidu väga terane, tore ja päris kindlasti inglise keelt emakeelena rääkiv üheteistaastane, olles vaadanud saega puurondi kallal toimetavat sõbrannat, küsis mult: “kas sul on veel mõni selline hästi suur nuga, millega saab puid lõigata?” mina: “sa mõtled… saagi?” tema: “just täpselt.”

aga siis mõtlesin, et esiteks on laagri kolmas päev ja ka mul endal hakkavad aju ülekoormuse tõttu ingliskeelsed sõnad ununema; ja teiseks, absoluutselt iga korra, kui mõni tüdruk tuleb mult küsima, et kas nuge, saage või haamreid on veel, sest hullult oleks vaja midagi kas lõhkuda või valmistada… loen enda (ja nende ja gaidluse ja üldse maailma) võiduks.

varem olid selles nimekirjas ka tikud, sest, tsiteerides üht tuttavat eesti/rootsi skaudipoissi, “kogu skautluse MÕTE on ju asju põlema panna” – aga möödunud nädalavahetusel selgus, et olime juhtidena ikkagi valesti hinnanud motivatsiooni ja tegelike oskuste vajalikke osakaale asjade põlemapanemisel, ja meil said tikud – mingi… kümme toosi – otsa enne, kui ükski salk oma lõkke süüdata suutis. õnneks oli laagriplatsi kõrval pood ja saime juurde tuua, aga tolle söögikorra kartulid jäidki pooltel laagrilistel tooreks ja pidime need priimusel üle praadima. pärast seda võtsin kõik tikud enda kätte ja ei andnud neid enam kellelegi, kes ei suutnud mulle enne ette näidata, et tal on päriselt ka lõkkematerjal olemas ja plaan paigas. siis andsin kahe tiku kaupa, sest kui mina noor olin, pidi gaid lõkke kahe tikuga põlema saama.

aga ühesõnaga jah, ambitsiooni puudumises ei saa meid süüdistada – viisime 21 teismelist tüdrukut kaheks ööks laagrisse plaaniga, et nad teevad kogu oma toidu ise, lõkkel ja ilma nõudeta (see viimane selleks, et saaksime neile ausalt välja anda “Backwoods cooking” badge’id, mille saamise tingimuseks on, et tuleb teha kolme erinevat ja enda jaoks uut toitu sütel, orgi otsas ja plekkpurgis – kindlasti oleks elu olnud lihtsam, kui oleks saanud lihtsalt tule kohal makarone keeta).

plaani B… ei olnud. ma arvan, et nad ei uskunud meid, kui me ütlesime, et kui lõkked põlema ei lähe, siis süüa ei saa, aga no päriselt ka, ma tegelt ei tea, mis oleks juhtunud, kui oleks näiteks sadanud nädalavahetus otsa paduvihma. ilmateate järgi tegelt pidigi sadama. no vb me oleks takeaway tellinud.

igatahes. kõik jäid ellu, keegi ei nälginud, lõkkesse ei kukkunud keegi, saag oli kogu aeg käigus ja nugade järel oli pidev järjekord (kuna selgub, et siin riigis on pussnoa kaasaskandmine keelatud, siis neid poodides ei müüda ka ja ostsin ükskord Matkaspordist endale peotäie kõige tavalisemaid Moraknivi skaudinuge varuks – need on hullult popid, ma pean juurde tooma). olin arvanud, et sellised igavad tööd nagu köögiviljade hakkimine jäävad täiskasvanute hooleks, aga oo ei, mõned asjad hakiti mitu korda üle, et kõik soovijad saaksid kaasa lüüa.

lihtsalt ajaloo huvides ütlen, et valmistasime selliseid toite:
– sütel fooliumpakis küpsetatud kartulid peekonikuubikute, veidikese rohelise sibula ja ohtra võiga;
– dampers e. maailma kõige lihtsam saiatainas (isekerkiv jahu, sool, vesi) toki otsas, soovijad kastsid selle enne küpsetamist ka suhkru ja kaneeli segusse, mõned panid valmistootele moosi sisse;
– pitsa – tortillawrapi peal pitsakaste, sink/pepperoni, paprika/ananass, ohtralt riivjuustu, pitsamaitseaine. küpsetasime lõkkesüte kohal resti ja fooliumi peal kuni juust sulama hakkas. pitsaahjuks võtsime pappkarbi, mis vooderdati seest ja väljast üleni fooliumiga ja pandi siis küpsemise ajaks tagurpidi resti peale pitsa kohale sooja hoidma;
– banaan, mille koorde lõigati lõhe ja sinna sisse torgati šokolaaditükid. küpsetada lõkkesütel, kuni šoks sulab;
– kiirnuudlid – plekkpurk täideti poole ulatuses peeneks hakitud (vt ülal) köögiviljadega (meil oli valikus paprika, porgand, porru, brokoli, suvikõrvits), peale pool pakki kiirnuudleid ja siis nii palju kuuma puljongit, kui purki veel mahtus. kaaneks peale tükk fooliumi ja sinna peale markeriga nimetähed, et igaüks oma topsi lõkkest üles leiaks. kuna see oli viimane lõunasöök, siis soovijad said oma topsi lisada ka eelmiste söögikordade jääke ehk sinki, pepperonit, juustu ja peekonit. kahtlustan, et mõni pani ananassi ka. siis läksid topsid ca 10 minutiks lõkkesütele, aga ma kahtlustan, et enamuse tööst tegi ikka see kuum puljong ära;
– last but not least, lõkkepontšikud (campfire doughnuts) – määrida saiaviil ühelt poolt võiga ja katta suhkru-kaneeli seguga, teisele poole panna moosi, murda saiaviil pooleks nii, et moos jääb sisse ja suhkur välja, keerata fooliumi (protip – see pitsaahju foolium tasub alles hoida, sest selleks ajaks on kõik viis kaasaostetud rulli otsas) ja küpsetada sütel või restil mõned minutid. kinnitan, et nii saab söödud kogu kaasavõetud sai ja moos ja suurem osa suhkrut ka;
– hommikusöögiks olid magusad krõbinad piimaga ja puuviljad, sest kuskil peab sellel pideval lõkkesussutamisel piir ka olema ja putru nad raudselt ei oleks söönud nagunii.

kesse ikka koera saba kergitab. ise mõtlesin välja kogu selle menüü (inspiratsiooni leidsin omaenda elukogemusest, sõpradelt ja gaidijuhtide Facebooki-grupist), aga mis veel olulisem, ise planeerisin ka kõik kogused ja poenimekirja ja eelarve (alla 8 naela inimese kohta läks see nali maksma, et te teaks). ja see oli raudselt kõige raskem asi kõigest, mida ma olen pidanud tegema, et saada kvalifitseeritud gaidijuhiks, aga see oli ka viimane ja see on nüüd tehtud ja mul on jube hea meel, et algas suvevaheaeg ja et kuni augusti lõpuni ei pea ma kellelegi meenutama, et nuga peos püsti ei joosta ringi ja et kelle banaanikoor siin vedeleb ja et seo oma kingapaelad kinni, muidu kukud. jei.

ma arvan, et nägin eilse päeva jooksul rohkem lumikellukesi, kui seni oma elus kokku olen näinud.

ei tea, kas on hea lumikellukeseaasta või lihtsalt pole enne õiges kandis otsimas käinud, aga järele mõeldes isegi mu oma aias õitseb neid tänavu rohkem kui kunagi varem.

kogu selle lilleilu keskel avasin lõppeval nädalavahetusel tänavuse telkimishooaja. mis läks hästi: päevad olid päikselised ja ööd täherohked (kuna pimedat aega jagub õhtul endiselt üsna pikalt, õppisin päris mitu uut tähtkuju selgeks vastavate äppide abiga). mis läks kehvemini: selgub, et mu magamiskott ikkagi miinuskraadide jaoks päris sobiv pole (selles “comfort +3C” jutus võib olla tõetera), aga täna hommikuks oli telk härmas.

kempsud ja naabrid olid ka toredad selles kämpingus.

asjad, mille kohta briti kodakondsustestis ei küsita, aga… vol 3: sisenemine metroorongi.

okei, selle kohta tegelikult ei pea kodakondustestis küsima, sest see on loodetavasti Londoni-spetsiifiline ja kindlasti on elu Walesis, Šotimaal või kasvõi Sheffieldis selles osas kenam. alustuseks kindasti ei taha neis kohtades kunagi nii palju inimesi ühe ja sama rongiga sõita.

aga lugesin ükspäev Twitteris ühe eestlase kurtmist selle üle, kuidas kasvatamatud inimesed trügivad bussi enne, kui mahaminejad on jõudnud väljuda, ja mõtlesin: kui te vaid teaks, kuidas lähenevad sellele probleemile (üldiselt ju väga viisakad) britid.

nimelt on Londoni metroo (aga ka overgroundi) kirjutamata reegliks: kes sees, see sees, kes väljas, see ees. okei, ma sõnastasin selle reegli just praegu käigupealt, aga see kirjeldab valitsevat reaalsust täpselt.

kui rong, olgu siis maa all või peal, tuleb ette ja avab uksed, siis oskavad kõik ju tegelikult arvata, et ilmselt soovivad mõned inimesed maha tulla. me isegi loodame, et seda tahavad võimalikult paljud (et meil endil sees rohkem ruumi oleks). kas me teeme midagi selleks, et see protsess neile lihtsaks ja meie kõigi jaoks kiireks teha? EI.

juba rongis seesolijad, kellel ei olnud plaanis maha minna, seisavad edasi sealsamas, kus enne – ja suure tõenäosusega on see koht täpselt ukse ees. mahaminejad peavad ise vaatama, kuidas mööda saavad. kui mingi manööverdamine aset leiab – eks ta alati veidi leiab, seejuures ohtrate vabanduste ja tänamiste saatel – siis toimub see eranditult rongis sees, olemasoleva vaba pinna peal (mida on enamasti väga vähe). ükski londonlane ei astu mitte kunagi rongist välja perroonile, et teisel inimesel oleks ruumi väljuda! (kui te näete kedagi seda tegemas, siis tegu on naiivse turistiga ja täitsa võimalik on, et vaeseke jääb selle tulemusena sellest rongist sinnasamma perroonile maha.)

samuti… ei astu rongi ukse eest eemale ükski neist inimestest, kes perroonil ootel on, et sinna rongi siseneda. mingi ühe inimese laiune kitsas pilu üldiselt ikka jäetakse täpselt keskele, aga nii vasakul kui paremal seisavad kõik ootajad otse ukseava ees ja ei liigu sealt sammugi tagasi või kõrvale. nende liikumise ainus võimalik suund on uksele lähemale ja sellest sisse.

aga ega neilgi lihtne pole, sest seal sees, otse ukse ees… juba tihtipeale ju keegi seisab. ja kui ta end väljujate pärast nihutama ei hakka, siis sisenejate pärast ammugi mitte (kui just väljujatest mõnd vaba istekohta ei tekkinud, selle nimel tasub paar kiiremat sammu teha).

see kõik meenutab vana head viieteistkümnemängu – teate, see, kus 4*4 ruudustikus tuleb 15 klotsi õigesse järjekorda nihutada, kasutades selleks seda ühte vaba ruutu, kuhu siis mõne kõrvalruudu klotsi saab nihutada. rongis on vabu ruute küll rohkem kui üks, aga klotse väga palju rohkem kui 15, ja see kõik võtab minu meelest nii mõttetult palju aega ja energiat.

ja kõige müstilisem on siinjuures see, et need inimesed ei ole vähemalt nii kollektiivselt ei rumalad ega ebaviisakad. oskavad muidu oma elus kenasti järjekorras seista, tere ja tänan ja vabandust öelda, eskalaatoril õigesse serva hoida ja teiste inimeste isiklikust ruumist lugu pidada. lihtsalt millegipärast on puudu see ühiskondlik kokkulepe, mis need rongipeatused paremini ära haldaks.

pühendan käesoleva postituse Londoni metroo 160. aastapäevale, mis mõne nädala eest just oli.

ükspäev Alice palus, et ma kirjutaksin postituse sellest, kuidas ma raamatuid loen. jäin selle küsimuse üle kohe mõneks ajaks mõtlema, sest tõesti, kuidas? seda, mida ma täpselt loen ja mida sellest arvan, jagan ma Goodreadsis nagunii, nii et kes sellest osast huvitatud on, teab juba. aga jaa, ma võin seletada küll, kuidas see käib.

niisiis alustan tänasest lugemispäeviku pidamist ja püüan seda teha vähemalt aasta lõpuni, aga võibolla isegi puhkuse lõpuni (lubada midagi ei saa, sest eelmisel aastal sain jõulupühade käigus lugemise üledoosi ja 2022. esimese raamatu võtsin kätte alles 3. jaanuari õhtul). kirjutan oma lugemise logistikast siin (paremas tulbas lugude all on ka link), siis ja nii, nagu mingit raamatulugemist või sellega seonduvat ette tuleb, nii et täiendusi võite oodata pigem mitu korda päevas.

ma ei suuda enam taastada seda mõttekäiku, mis viis mind maarjablogisse ässitama, et kirjutagu rahast. tähendab, ma olin ise plaaninud midagi kirjutada ja siis kõhklema löönud – aga mida täpselt ma kartsin, ei mäletagi nüüd.

sest tegelikult ma arvan, et raha ei peaks olema tabuteema ja et me kõik oleksime rõõmsamad, jõukamad ja ilmselt ka võrdsemad, kui sellest rohkem ja avameelsemalt räägitaks.

igatahes olen ma viimased paar nädalat rahast jube palju mõelnud. üks küsimus hakkas mu peas keerutama ja olen seda nüüd küsinud kõigilt, kellega vestlema olen sattunud – emalt ja peikalt ja mitmelt sõbralt ja oma mentorilt ja oma ülemuse ülemuselt ja isegi Kristi Saarelt (kellega ma vestelnud kahjuks pole, aga talle saab Instagramis küsimusi esitada ja ma olen päris paljudele enda omadele vastused ka saanud). see küsimus on: aga mis siis juhtuks, kui ma kõigile ütleksin, palju ma palka saan?

sest noh, abstraktselt ja/või anonüümselt rahast rääkijaid ju siin-seal ikka leidub, on finantsblogisid (minu viimase aja lemmik on Pinsi Põlv) ja on Refinery29 rahapäevikud ja on seesama Kristi Saare Instagram (nb, põhiline action käib storydes); on Statistikaameti palgarakendus ja vahel tehakse ühes või teises kohas anonüümseid küsitlusi (Kristil oli ükskord see, et kui saad üle 3000 euro kuus palka, siis kirjuta, mis tööd sa selle raha eest teed. selle tulemused on kuskil väljas ka, aga ma ei leidnud, see-eest leidsin aastatetaguse blogipostituse just sellest, millest ma ise siin praegu mõtlen: Rikkus ei anna häbeneda? ja nüüd ma vaatan, et ma võiks siinkohal punkti panna, sest seal on kõik, mis ma seni olen välja mõelnud, ammu juba kirjas). aga sellist asja, et nime ja näoga inimene jagaks konkreetseid numbreid, olgu siis avalikult või oma tuttavatega… ma ei tea, pole nagu näinud. aga miks?

ma sain oma küsimusele laias laastus kolme sorti vastuseid.

üks vaade on selgelt tööandja vaade (mida minu üllatuseks kaitsesid ka mõned palgatöötajad) – kui palgad oleksid avaliku(ma)lt teada, siis hakkaksid need, kes vähem saavad, ka rohkem nõudma, ja sellest tuleks tööandjale ainult jama ja peavalu. seda rääkis mulle mu ülemuse ülemus, kes on juhtumisi ka meie firma finantsjuht (st selles, et ta on finantsjuht, pole ilmselt midagi juhuslikku, ilmselgelt on ta selle nimel palju tööd teinud ja vaeva näinud :) aga minu meelest on veits suvaline see, et ma raporteerin CFO, mitte CTO suunas. see, et ma talt seda küsimust küsisin, oli ka juhuslik – sattusime lihtsalt koos lõunalauas istuma just sel hetkel, kui ma olin küsimuse enda jaoks sõnastanud). samal ajal ta väitis, et meie palgad on kõik väga õiglased ja kellelegi ei tehta liiga, nii et ma täpselt ei saanudki aru, miks ta siis töötajatega sel teemal vestlemist kardab. igatahes sellest vestlusest oli mu järeldus see, et KUI ma oma palga suurust teiste inimestega jagaksin, siis oleks mõistlik hoida madalat profiili ja teha seda nii, et tööandja ei tea/ei saa tõestada. mis on ausalt öeldes natuke… masendav, sest ma ei ole eriti hea valetaja ja varjaja ja ei taha hakata ka.

teine sort vastuseid oli sellised, kus leiti mingi konkreetne miinus – et kui suvalised inimesed su jõukusest teaks, võiks see olla turvaprobleem, või et kui uus tööandja/klient teab täpselt, palju eelmine sulle maksis, siis oled palga- või hinnaläbirääkimistel kehvemas olukorras. (siia alla käib vast ka see tähelepanek, et mõni tööandja võib olla lepingusse sisse kirjutanud, et palk on konfidentsiaalne. aga teate, sellist asja ei luba seadus, ei ei Ühendkuningriigis ega minu teada ka Eestis. tööandjal jah ei ole lubatud su palka teistele avaldada, aga sul endal ei saa seda keegi keelata.) okei. see veenab mind vast selles, et mu palk ei peaks olema päris avalikult kõigile teada ja alati leitav, vaid kuidagi… piiratud seltskonnale.

aga siis kolmas oli kõige huvitavam ja see läheb samasse väravasse, mis ülalpool viidatud Kristi blogipostitus – üldiselt eeldavad kõik, et teised inimesed hakkaksid neist halvemini arvama, kui teada saavad, palju raha tegelikult sisse tuleb. nagu et… rikkus on häbiasi, aga vaesus on ka häbiasi, ja keegi pole mulle veel osanud öelda, kus need lävendid on, millest üles- ja allapoole tuleb häbenema hakata, ja kas vahepeal üldse on mingi turvaline ala ka, mis kelleski emotsioone ei tekita :)

noh, ja siinkohal olengi täitsa nõutu. päriselt ka – ma ise nagu ei tulnud üldse selle peale, et ühe inimese arvamus teisest inimesest saab muutuda selle info põhjal, palju see teine inimene teenib. ma ise hindan oma sõpru ja lähedasi muude kriteeriumide põhjal ja ma olen arvanud, et nemad mind ka. nii et nüüd vaevab mind lausa uudishimu – kes täpselt on need inimesed, kes minust lahti ütleksid, kui nad teaksid kogu tõde mu finantsasjadest (sest noh, palganumber on justkui see kõige suurem tabu, sinna juurde edasi jagada, kuhu see kõik kulub, tundub puha pisiasjana)? kahtlusaluste nimekiri on seni täiesti tühi, ausalt!

ja tühi on ka see nimekiri, keda ma kahtlustaksin selles, et nad hakkaksid mu tohutuid rikkusi (hahaa) endale nõudma või eeldaksid, et ma pean edaspidi nende kohvikuarveid maksma. ma nagu lihtsalt… ei tunne selliseid inimesi, või tunnen?

ahjaa. selle eest hoiatati mind ka, et suure palganumbri väljaütlemine on oma rikkusega edvistamine ja väikse ütlemine on oma vaesuse üle halamine. jällegi, kui saaks kuskilt teada täpsed suure ja väikse definitsioonid, oleks jube abiks! soovitavalt niisugusel kujul, mis värskemaid inflatsiooninumbreid ka arvesse võtaks.

ühesõnaga, ma vähemalt esialgu ei pane siia oma palka kirja. aga… mis teie arvate, mis saaks, kui ma paneks? kas mul tuleks sellest mingi jama? kas ma kaotaksin lugejaid? sõpru? kas kedagi üldse huvitaks? kas teie mulle oma palga ütleksite? kas keegi teab neid piire, kust alates on inimene liiga rikas/vaene, et rahast rääkida?

asjad, mille kohta briti kodakondsustestis ei küsita, aga peaks, vol2: tee

kui on üks asi, mida kogu maailm brittide kohta teab, siis see on muidugi see, kui hirmsasti neile meeldib teed juua. ja see teadmine ei ole vale – aga enamasti tehakse sellest kiire järeldus, et sellises teegurmaanide riigis on kindlasti palju erinevat ja väga head teed, mida valmistatakse mingil kindlal ja õigel moel, ja et joodava tee kvaliteet on inimestele hästi oluline.

noh. tegelikult on brittide jaoks tee puhul olulised sellised asjad:

1. kas piima on. kui piima ei oleks, siis poleks ka mingit teejoomist, sest sellist asja nagu ilma piimata tee… jõid vanasti võibolla laktoositalumatud ja veganid, aga nüüd on igasugused lehmavabad piimad nii levinud, et ainsaks küsimuseks jääb, kellele millist piima.
   
   üks kindlamaid viise inglise teenindajal juhe kokku ajada on tellida ilma piimata teed. kõige paremal juhul küsitakse paar korda üle, kas ikka kuuldi õigesti ja kas ma äkki mõtlen seda, et ma tahan vähem piima või piima eraldi topsis, et see ise tee peale valada. aga olen sattunud ka olukorda, kus küsiti vastu, kuidas ma seda siis juua kavatsen, mis omakorda ajas juhtme kokku minul, sest… mis mõttes kuidas? üle tassi serva plaanisin? lõpuks selgus, et ilma piimata teed loetakse joomise jaoks liiga kuumaks ja seega saime kokkuleppele, et piima asemel pannakse mu topsi sorts külma vett.
   
   aga täiesti tavalised lood nii ilukirjanduses kui, ütleme, seltskondlikus vestluses, on ikkagi sellised, kus keegi tahtis hirmsasti teed juua, aga see projekt tuli pooleli jätta, sest piima ei olnud. üks mu lemmiknäiteid ses osas on imeline inglise vanaaegne lasteraamat “Swallows and Amazons” (miks oh miks pole sellist klassikat eesti keelde tõlgitud?!), kus kamp lapsi telgib omaette Lake Districtis ühel saarel ja purjetab mööda järve ringi ja elab üle igasuguseid seiklusi ja vanemlik järelvalve seisneb kokkuleppes, et igal hommikul tuleb lastel minna lähimasse farmi piima järele ja päeva peale siis ema farmerilt kuuleb, et kõik on ikka veel elus. muidugi tabab ühel hetkel mingi ootamatu olukord, kus selle farmini ei jõuta ja ema osas on üsna pingeline olukord, aga veel pingelisem on ikkagi asjaolu, et… sel päeval teed ei jooda.
   
   (natuke teemast välja, aga kohvijoojatele teadmiseks: kui on soov inglastelt saada ilma piimata kohvi, siis tuleb tellida “black americano, no milk please” ja jah, ma tean, et puristid lähevad tagajalgadele juba musta americano mainimise peale, sest americano on definitsiooni kohaselt must kohv. aga kui siin nii küsida, siis järgneb 99% küsimus “do you want milk with it?”, nii et parem on ennetada.)
   
   
2. eelmisest punktist tulenevalt, põhiline asi, mille üle tee osas vaielda, on: kas tassi läheb esimesena piim või keev vesi. ma arvan, et siin saarel ei leidu inimest, kes oleks selles küsimuses neutraalne. isegi mina, kes ma joon teed ilma piimata, tean täpselt, kumb variant minu meelest õige on.
   
   
3. nüüd te küsite, et mis piim või vesi, kus see tee siis on. tee, sõbrad, on juba tassi põhjas – teekotikeses! sest kui on miski, mille üle siin EI vaielda, siis see on see, kas kotikestes tee on piisavalt hea või peaks ostma teepuru.
   
   tähendab, teepuru ka poes põhimõtteliselt müüakse. aga kui just ei lähe spetsiaalsesse teele spetsialiseerunud kohvikusse (millesuguseid on siin umbes sama palju kui ülejäänud maailmas, ehk siis on ka, aga noh… mõned üksikud), siis ei viitsi keegi puruga solgutada. kodud, kontorid, kohvikud, restoranid… ükskõik, kas tee tuuakse lauale tassides või kannus, igal juhul hulbib seal sees teekott. või mitu.
   
   
4. pigem mitu, sest suurim kuritegu on see, kui tee pole piisavalt kange. meenub ühe kunagise trennikaaslase jutustatud õuduslugu sellest, kuidas ta kord üritas Prantsusmaal (või oli see äkki Saksamaal) teed tellida ja kuidas esiteks toodi see ilma piimata ja teiseks oli nii lahja, et paistis peaaegu läbi! ja kui lõpuks õnnestus piim hankida ja tee peale valada, siis polnud tee maitset üldse tunda! kõik kuulajad võdistasid jubedusega õlgu ja nentisid, et mandrieurooplased ei saa sellest teevärgist ikka üldse aru.
   
   
5. ja muidugi on tegu maitsestamata musta teega. unustage igasugused rohelised teed ja rooibosed, ja mis tähendab Assam või Darjeeling? kui sa tõesti PEAD peenutsema, võid ju Earl Greyd küsida, selle puhul vähemalt saadakse aru, et see on ikkagi tee, mida sa tahad (aga ei pruugi saada). üldiselt tuleb see teekotike ikkagi mingist vähemalt 160-sest, aga tihti 400-sest pakist, mille peal on kirjas lakooniliselt PG Tips või Yorkshire Tea.
   
   
6. nüüd ma lähen juba oma kompetentsi piiridest välja, sest, noh, õpikus seda jällegi polnud ja oleks võinud, aga: kontori teering. ma olin sellest enne ka kuulnud, elusast peast nägin alles siis ära, kui esimest korda päris briti firmasse tööle läksin. see näeb välja nii, et mõned inimesed ei tee kunagi lihtsalt endale tassitäit teed. neil on mingid sõbrad, kelle laudade juurest nad enne läbi jalutavad ja tassid kokku korjavad, ja siis lähevad kööginurka ja teevad tee kõigile sõpradele. muidugi teavad nad peast, kellele kui palju suhkrut ja mitu teekotti ja kas piim enne või pärast. ja mingi isereguleeruv rotatsioon toimub seal, järgmine kord läheb keegi teine. üsna sarnane sellele, kuidas pubis on kombeks osta kordamööda “ringe”, mitte et igaüks sabatab ja maksab enda eest. väga solidaarne. ma pole aru saanud, kuidas sinna teekonsortsiumi sisse saab, aga paistab, et selleks peab olema keskealine või vanem valge inglise mees ikkagi.
   
   
7. kontorioludest rääkides, iga inglane on veidi mossis, kui tänapäevased turvanõuded on viinud tööandja selleni, et kööginurgas on veekeedukannu asemel tulise vee kraan. sest igaüks teab, et teevesi peab keema, ja see, mis sealt kraanist tuleb, ikkagi päriselt ei kee. praegu meil on mingi boilerilaadne asi, millega ollakse nõus enamvähem elama. aga kui kunagi Skype’i Londoni kontor uude asukohta koliti, siis tõusis praktiliselt mäss, sest vesi teeveekraanis ei olnud piisavalt kuum.
   

muidugi on Londonis olemas kõik, mida inimese hing ihata võib – leiab ka spetsialiseerunud teepoode ja -kohvikuid, leiab inimesi, kes ostavad ja joovad rohelist teed või puruteed või taimeteesid ja teavad kõiki neid tähti, mida teesordi nime järele võib laduda (FTGFOP jne). saab minna ja mõnes hotellis tellida “afternoon tea”, mis on muidugi terve söögikord, aga mille juurde saab kannus ilmselt tõesti pigem puruteed ja lastakse isegi teesort valida. on teestartuppe ja uusi hipsteriteebrände ja veebipoode, kust teegurmaan leiab endale sobiva. ma tean, sest ma ise olen üsna teegurmaan ja PG Tips on mul kodus varuks ainult matkale kaasavõtmiseks ja kontoris või kohvikus joon ma lihtsalt kohvi, sest mu meelest see teekotileotis ei ole väärt seda raha, mis ta eest küsitakse (praegusel ajal ikkagi üle 2 naela tass juba igal pool).

nii et kui külla tulete ja soovite juua või koju kaasa osta ehtsat inglise teed, siis täpsustage, kas tahate head teed või autentset teed :) siis ma tean, kuhu teid juhatada!

asjad, mille kohta briti kodakondustestis ei küsita, aga peaks, vol 1: kartulikrõpsuvõileib

mul on kogunenud väike nimekiri teemadest, mis minu meelest peaksid olema “Life in the UK” õpikus ja testis sees – erinevalt ajaloost ja kohtusüsteemist on neid asju eluks siin riigis päriselt vaja teada. okei, saab ilma ka, ma sain kartulikrõpsuvõileivata hakkama peaaegu 10 aastat.

aga sel suvel avastasin end Inglismaa kõrgeima mäe, Scafell Pike’i tipust, veidi väsinu ja näljasena, ja selgus, et mul oli kotis täpselt saia, võid ja kartulikrõpse. mis mul üle jäi.

View this post on Instagram

A post shared by Kitty (@kittymamers)

võileib polnud paha – selgub, et pehme kukkel ja krõbe kartulikrõps tekitavad päris nauditava tekstuuride kontrasti, ja süsivesikud pluss rasv pluss sool on ka üsna lollikindel kombinatsioon, kui oled just 978 m kõrgusele roninud.

tulin mäe otsast alla ja sõin jälle normaalseid asju edasi, kuni möödunud nädalavahetusel sattusin üle pika aja olukorda, kus ei saanud oma sööki ise valida, vaid langesin briti organiseeritud toitlustuse ohvriks. käisin nimelt mitmesaja osalejaga gaidilaagris ja sellistes olukordades taandub siin riigis lõunasöök alati kombinatsioonile “võileib pluss pakk kartulikrõpse pluss šokolaad/puuvili”. ja siis ma alles nägin, kuidas päriselt käib!

ega siin midagi seletada polegi. tuleb välja, et kui sulle antakse võileib ja krõpsud, siis sa paned krõpsud võileiva vahele ja sööd nii, ja ainus, mille üle siin arutada annab, on see, mis maitsega krõpsud millise võileivaga kõige paremini sobivad – aga seda annab jällegi päris pikalt arutada :) selgub, et mu kolleegid ei olnud mu mäetipuvõileivast kuuldes isegi iroonilised, kui nad küsisid “what flavour crisps?”

minu lemmikuks osutusid juustu- ja sibulamaitselised krõpsud singivõileiva vahel. ja tõesti oli krõpsuvõileib palju parem kui võileib ja krõpsud eraldi.

NB! kartulikrõpsuvõileiba (crisp sandwich) ei tohi mingil juhul segi ajada friikartulivõileivaga (chip butty), mis on ka täiesti eksisteeriv ja kõrgelt hinnatud toit, aga mille söömisest mul on seni õnnestunud hoiduda.