Rubriik: whatever

Ma olengi vahelduse mõttes teinud asju, mida ma lubasin teha. Lugenud Silver Ükssilmast (jah, järge ka. Admiral oli nii nunnu, eksju?) ja kudunud (salli, sest ma pole veel leidnud kusagilt ühtegi kampsunit, mida ma suudaks kududa JA tahaks pärast selga ka panna. See-eest sall läheb kiiresti, 60 cm on juba valmis. Ta tuleb oranžži-hallikirju, et sobida mu jope, helkuri, telefoni ja botastega. Ja siis ma vist koon sinna juurde kindad ka, ehkki seda pöidlavärki ma natuke pelgan.) ja ma käisin isegi Naislaulu seltsi aastapäevakontserdil (see ei olnudki nii halb kontsert, aga ta oleks mulle rohkem meeldinud, kui sinnaminek poleks olnud kohustuslik).

Kudumine ja koorilaul, ma olen teile ju kogu aeg rääkinud, et muud mu elus suurt ei ole. Aga järgmisel nädalavahetusel läheme me kümnenda klassiga koos matkale, ma ootan seda põnevusega, aga natuke kardan ka.

Silma tekkinud odraiva käis jubedalt närvidele kuni tänaseni, mil ma ootamatult avastasin, et tegu on hea ettekäändega lõuna kõrvale õlut juua (emme ütles, et õlu aitab).

Pealegi meenus mulle hommikul lasteraamat Silver Ükssilmast, hirmsast Felslandi mereröövlist (autoriks Heino Väli). Silver oli raamatu alguses täitsa ontlik pereisa, aga siis tuli odraiva ja ta pidi oma silma kinni siduma ja läkski mereröövlilooks kätte ära… kuni odraiva jälle läinud oli. Lahe raamat, ma loen selle nädalavahetusel üle vist.

Kommentaarid peaksid nüüd jälle enamvähem töötama. Kuna te ise ei arva ära, mida selleks tegema pidi, siis ma ütlen teile. MT-Blacklisti eelmine versioon tuli serverist maha kustutada… Seda, kas uus hakkas tööle, võite ise mõistada:P

Peaks selle arvutijama üldse ära lõpetama ja hoopis näiteks midagi kuduma. Tahaks mõnda ilusat kampsunilõiget, mul on mustriidee olemas.

Rumal lugu on see, et lollakad arvutiprobleemid varjutavad kõik toreda, mis muidu mu päevades juhtub. Tegelikult tahaksin ma hoopis jutustada pikki liigutavaid lugusid sellest, kuidas ma

* käisin keset päist päeva Politseipargis Jensi reklaamitud purskkaevu vaatamas. See oli vahva. (Mulle meeldivad purskkaevud üldse üle mõistuse suurel määral. Näiteks Budapestis on palju lahedaid purskkaeve, nende nimel võiks ma seal linnas lausa elada. Ja Zagrebis otse meie firma Horvaatia kontori ees on ka väga edev purskkaev igasuguste mõnusate eriefektidega, mille kohta sealsed kolleegid küll väidavad, et need olevat dirty.) Park oli muidu ka väga… park. Igasuguste pargilike asjadega nagu laste mänguväljak, koerte jalutusväljak, kehalise kasvatuse tundi pidavad gümnaasiumitüdrukud, purskkaevus end märjaks tegevad algkoolipoisid, kastanid. Ma hoidusin kastanimune korjamast, sest see oleks olnud nii kohutavalt meinstriim, aga

* ostsin endale Kastani-nimelisi komme Viru keskuse Kalevi kommipoest, kus on maailmakõigeägedam müüja. Teda lihtsalt ei saa kirjeldada, teda peab nägema. Ma arvan, et ma hakkan lähemal ajal üsna palju kommi sööma:P

* käisin psühholoogia loengukursuse raames videotreeningul, mis oli igav, sest ma olin seda grupitööd varem teinud, mis meile anti; seetõttu hoidusin liidrirolli võtmast ja ei vaielnud ka kuigi pikalt vene poistega selle üle, kas magnetkompassist on Kuul midagi kasu või ei, olin lihtsalt üsna vait. Hiljem asja videost vaadates avastasin, et ma olen täitsa armas, kui ma suu kinni hoian või väga vaikselt räägin. Ma vist hakkan seda omadust endas kultiveerima nüüd.

Ma tahaks maha minna, palun.

Alates sellest hetkest, kui ma uuele opsüsteemile üle läksin, olen ma, tundub, vahetpidamata mingeid asju installinud, upgrade’inud ja mida kõike veel. Lõppu ei paista, sest iga uus asi toob kaasa mõne vana mittetöötamise. Nüüd on mul uus MT, äge küll, aga sellest kommentaarimajandusest ei suuda ma end läbi närida:( no MIDA ma pean tegema, et ma ei peaks iga viimast kui kommentaari käsitsi aktsepteerima? (TypeKey accoundi tegin juba.)

Tegelikult teil ei oleks vaja teada, et ma oma arvutiprobleemidega ise toime ei tule, eks. Aga elu blogosfääris on selline – me kõik teame liiga palju üksteise suhtetragöödiatest ja tehnoloogilistest platvormidest. Ärge lugege, kui ei meeldi. Ja ärge kommenteerige, kui te ei kannata oma kommentaari lugemisega oodata, kuni ma koolist tagasi jõuan:P

Erinevatel põhjustel sõitsin ma täna üle mõne aja taas ühistranspordiga kooriproovi ja tagasi. See vaev tasus end täiega ära – esiteks pakkusid Hispaaniast tagasi jõudnud lauluõed kodusoodanutele kangeid alkohoolseid jooke (no okei, ainult ühte jooki, aga nii kõlas ju ägedamalt, eks?), mida ma üldse poleks saanud juua, kui ma oleks autoga olnud. Ja pärast sõitsin ma trollis koos ühe uue esimese aldiga, kes jäi mulle juba esimest korda proovi tulles silma, sest ta on hariduselt rootsi filoloog. Meil oli temaga tore juttu rääkida, aga mis põhiline, mõneks ajaks on jälle lahendatud pidev probleem, kust saada lugemiseks rootsikeelseid raamatuid:) Oh, see on nii lahe, et seda ei anna kohe kirjeldadagi.

Aga te Firefoxi ja ID-kaarti omavahel suhtlema olete proovinud panna? Ei no ma sain hakkama, aga ärge tulge mulle seletama, et siin ei ole midagi konfida. Huhh, vanas eas pean veel süsteemifailides sorima:P Ja see pole ka aus, et ID-kaardi veebis olev õpetus ei ole täielik ja et tegelikult asja töölesaamiseks tuleb kommentaarides sobrada…

Kui ma juba virisema hakkasin, siis Download Manager ei käitu nii, nagu ta lubab, ja mu MovableType’i kasutajaliideses ei ole Bold, Italic, Underline ja URL nuppe. IE-ga on.

No ikkagi mulle meeldib see rebane, aga miks ta ei võiks siis juba ideaalne olla?:P Ja… miks on alati nii lühike see armumise esimene periood, kus armumisobjekt tundubki täiesti ideaalne?

Piraaja väidab, et blogijad ei käi teatris (või kui käivad, siis ei räägi sellest), ja tõestab seda sellise päringuga. Mina tegin natuke teistsuguse päringu ja sain, noh, natuke teistsuguse tulemuse:) Tühja sellest teatrist kui niisugusest, aga ma leian viimasel ajal tihti, et eestlased võiksid Google’isse (ja teistesse otsingumootoritesse) suhtuda veidi suuremate reservatsioonidega kui nad seda tihtipeale teevad. Keele eripära tõttu.

Muidugi, meil on Yammy, otsingumootor, mis käänab – aga see pole jälle muus osas nii nutikas kui Google…

Muide, mis puutub teatrisse, siis seal ma käisin küll ükspäev – “Et keegi mind valvaks”. Aga ma ei räägi sellest;) (ja muide, kas keegi teab, kas “Aida” pileteid on veel võimalik saada?)

No ta ei tapnud, järelikult peaks ma nüüd olema kõvasti tugevam kui enne. Aga kardetavasti ei saa ma homme trepistki alla, rääkimata muudest jõunumbritest:) ma ei olnud varem kunagi 8 tundi järjest kõndinud, te olete või?

Kõige vastikum oli, teadagi, hetk, kui jalad esimest korda täiesti märjaks said. Edasi oli juba üsna soe ja mõnus.

Kõige toredam oli see, kui ma sain oma ülearuse pudelitäie Eviani kurnatud koerale anda. Ühed olid nimelt kutsika rogainile kaasa võtnud. Me kohtusime nendega enne esimest punkti, kus loom parajasti rihma otsast lahti päästeti ja ta hullunult ringi sebima hakkas… ja siis seitse tundi hiljem, enne eelviimast punkti, kus loom oli väga taltsaks muutunud ja loomaomanikud kurtsid, et ta oksendavat, ei jaksavat enam käia ja ei olevat üldse nõus gaseeritud vett jooma. Häh, ma ka ei oleks. Gaseerimata vesi lükkas ta igatahes uuesti liikvele.

Muidu see koer mulle meeldis, aga tal oli roosa nina, mis andis talle põrsa välimuse.

Ma unustasin oma autoelamusi kokku võttes kõige olulisema täiesti – meie kahekesiolemise hetked, mis, olgem ausad, on täiesti minu üksiolemise hetked, auto ei puutu üldse asjasse:P Need õhtud, kui ma sõidan üksi koju, väljas on pime ja külm ja märg, aga minul on soe, ma kuulan seda muusikat, mida ma tegelikult tahan kuulata ja millest keegi teine ei taha midagi kuulda, ma laulan kaasa või siis ei laula, vaid mõtlen asja üle järele, ma valin sellise tee ja tempo, nagu parajasti mõnusam tundub, ma olen maailma kunn.

Kui homme ka selline ilm on nagu täna, siis rogain küll pigem tapab kui teeb tugevaks:(