Rubriik: whatever

Kitty says:
mul on särk, kus on suurelt kirjas 1979
Kitty says:
ja millal siis sellist kanda, kui mitte sünnipäeval. juubelil veel eriti
Elen says:
praegu oled jah uhke selle yle, aga paari aasta pärast vaatad, et kust saaks m6ne, millel kirjas 1982 vms :P

1982, tõepoolest. Ma kohtusin täna mitme inimesega, kes on tol aastal sündinud, ja nad olid vahvad. Nad meenutasid mulle mind ennast mu esimestel tööintervjuudel (sest just selline oli meie tänase kohtumise kontekst) – ühtaegu agarad ja ebakindlad, täis tahtmist ja usku (endasse, maailmasse, suurkorporatsioonidesse ja infotehnoloogiasse), treenimata kehakeele ja sõnavalikuga, minust üldse mitte nii palju nooremad, aga ikkagi mingis mõttes nii palju vähem kogenud. Hea oli mõelda nende peale, kes nad mõndagi andeks saavad lihtsalt selle eest, et nende CV on veel nii lühike. Aga veel parem oli mõelda nende paari aasta peale, mis mind ja neid lahutab – selle peale, kui huvitav aeg mul on olnud, kui palju ma olen õppinud, kuidas muutunud, mida kaotanud ja mida leidnud.

Mulle meeldib mu elu:)

Kuna mul ei ole juba tükk aega midagi öelda maailma asjade kohta, siis ma parem jagan teiega Horvaatia-reisi pilte.

Kuigi ma endiselt arvan, et ka pildid ei ütle maailma asjade kohta eriti palju. Või ütlevad valesid asju või ma ei teagi.

Võtkem näiteks see õnnetu Plitvice jezera rahvuspark – nii palju nii ilusaid postkaardipilte, et võtab hingetuks, eks? Aga see oli kõige igavam koht üleüldse, kuhu me selle reisi jooksul sattusime. Mulle ei meeldinud seal sugugi.

Mulle meeldis üle kõige Rovinjis, millest pole vist ühtegi pilti peale restoranikassi (see on muide MINU tehtud pilt!), ja Hvari saarel, mis lõhnas üleni lavendli järele ja kus ma miljon korda ujumas käisin ja otsustasin, et ma pean sukelduma õppima – seda piltidel ei ole, sest kuidas saakski.

Mulle meeldis Krki saarel, kus ei olnud suurt midagi pildistada, aga oli paduvihm ja tervet saart hõlmav tunnipikkune liiklusummik, mille ajal kohalikust raadiost tuli Tšaikovski esimene klaverikontsert Neeme Järvi juhatusel.

Pula oma hiigelsuure Vana-Rooma-aegse amfiteatriga polnud suurem asi. Rijeka oma naftatööstusega oli mõnus.

Sõnaga, olulised asjad on ikka kusagil väljaspool fotosid. Ma küll ei tea, kust võetakse neid pilte, mis ütlevad rohkem kui tuhat sõna.

Järgneb informatsiooniline teadaanne:

(oot, misasi? informatsiooniline teadaanne, see on ka hea värdjas väljend. Kas siis teadaanne saab olla mitteinformatsiooniline? Kui jah, siis pole tal igatahes erilist mõtet:)

ühesõnaga, see teadanne siis: kirsid on valmis. Reede õhtu ja laupäeva veedan ma neid korjates, mahlastades ja võibolla ka moosistades. Palun tulge mulle seltsiks. Võtke kaasa ämbrid, lapsed, soovi korral saed… sööge kirsse, palju sisse mahub, viige koju, keetke, küpsetage, külmutage, TEHKE ometi midagi! Mina ei jaksa eriti palju.

Mustsõstraid, punaseid sõstraid ja tikreid on ka. Kehtib enamvähem sama.

Helistage või saatke iimeil, kui te aadressi ei tea või tee meelest läinud on.

Eile seisid toidupoe kassasabas minu ees noormees ja neiu. Nad vist pigem polnud sinna koos tulnud, aga olid lihtsalt poes kokku saanud – tuttavad, võibolla sõbradki. Maksid kumbki oma kauba eest eraldi ja hakkasid seda ka eraldi ära pakkima, neiu ladus asjad niisama käekotti, aga noormees võttis kassalindi otsast rullist kilekoti (sellise pisikese läbipaistva krabiseva, milliseid ma üle kõige vihkan, teate küll:), pani kraami kõigepealt sellesse ja siis seljakotti. Tüdruk ütles talle, et ärgu võtku kilekotti, poiss ühmas vastu “Tahan jah, et seljakott pärast haiseks.” Tüdruk söandas veel kommenteerida midagi selle kohta, et see kilekott visatakse ju kohe ära ja et see on raiskamine, mille peale poiss ütles talle üleoleval toonil “Kuule sina, roheline,” irvitas natuke ja kõndis head aega ütlemata minema.

Täitsa selline tavaline lugu. Aga miks see mulle meelde jäi – sest sellel poisil oli seljas UNICEFi särk ja ma tabasin end mõttelt, et kuidas saab sellise särgiga inimene niiviisi suhtuda ja, mis olulisem, nii vastikult käituda.

Inimesi vaadata on huvitav, aga enda eelarvamusi märgata veel palju põnevam. Ega ma polegi suutnud välja mõelda, miks ma arvan, et kui inimene lapsi armastab, siis peab ta loodusest ka hoolima ja teiste inimeste vastu viisakas olema. (Või miks ma üldse eeldan, et UNICEFi särgiga poisil on UNICEFi enda või selle ideoloogiaga mingit pistmist.)

Kuna nagunii keegi hakkab mulle nüüd seletama, et seljakott ju hakkabki haisema, kui sinna toitu panna, siis täpsustan, et noormees ostis põhiliselt saia. Kilepakendis, nagu meil vist kogu sai poes on. Aga see polnud üldse loo point, eks ole.

Jää-äär on salaja uue plaadi välja andnud. Postimehe kuulutusteküljel oli esitluskontsertide ajakava ükspäev. Naljatilgad.

Ja vihma sajab õues.

Mis ma täna õppisin: kui keegi, kellesse ma kunagi armunud olin, sõidab minust maanteel mööda kiirusega 110 km/h ja ma tunnen ta ära ainult autonumbri järgi, siis ei saa ma väita, et oleksin teda kohanud või isegi näinud. Ma olen teda kõigest spottinud.

Kust ma seda õppisin: Jane õpetas:P

If there’s an etiquette to being the only XX at a traditionally XY party, it’s this: don’t complain, don’t be the first or last to go home, and don’t flirt outrageously (except with the strippers).

In fact, these rules could probably be expanded to life in general.

Mitte et me varem poleks teadnud. Belle de Jour lihtsalt oskab öelda.

Nüüd järsku tuli meelde, mis on see asi, mis mind suvi otsa on vaikselt närinud. Nimelt: mul on kohe kurb vaadata neid töötavaid lapsi igal pool.

No okei, jäätise- või postkaardimüümine ei murra kellegi konti, aga isegi selle puhul ma mõtlen, et miks siis nüüd need neljateistaastased ei võiks hoopis puhata ja mängida. (Mis neljateist-. Ma olen kakskümmend neli ja ma ei saa ikka veel aru, miks ma pean suvel tööl käima:P)

Tartu maantee teeremondil kusagil on üks pisike rohelise helkurvestiga poiss, kes peab päevad otsa palava päikese käes seisma ja näitama, millise suuna autod tohivad sõita ja millised peavad seisma. Mina mõtlen iga kord, et vaene laps. Ja et peaks talle järgmine kord jäätise viima. Aga alati unustan.

Kõige jubedamad süümekad tabasid mind Ungaris hotellis, kus üks kõige rohkem kaheteistaastane noorhärra mu kohvri haaras, et see pakihoiuruumi viia. Ei no ma tean, et ta ise on kindlasti hullult rahul sellega, et ta sügisel saab näiteks jalgratta osta omateenitud raha eest, aga ikkagi tundsin ma end… valge plantaatorina:P

Pole olemas! Ma ei olnudki ainus, kes end lapsena marju korjates Mamlakatiks kujutles, et talutavam ja põnevam oleks! Seda, et kõigist inimestest just Polaarkaru nii tegi, oleks muidugi võinud aimata:) “Neljas kõrgus” oli mu lemmikraamat igatahes. Gulja oli nii lahedalt mittekorralik ja sattus kogu aeg igasugustesse jamadesse.

Millegipärast tahaks ma praegu väga, et tuleks juba minu sünnipäev.

Ja misasja, täna on neljas august? Siis ongi sünnipäev. Minu blogi oma. Andke talle andeks, kui ta end vahel veidi nõmedalt ülal peab – alles aastane teine ju, selliselt pole suurt aru loota. Aga see-eest on ta armas;)

Ei tahaks ilmast rääkida, seda teevad nagunii kõik ja liiga palju… aga iga kord, kui see troopiline õhk jälle vastu lööb kusagilt, meenub millegipärast “Sada aastat üksildust”.

Eilne Keila teisipäevak meenutas rohkem allveeorienteerumist kui maagilist realismi (või tavalist orienteerumist). Mu lemmikkoht oli see, kus kaardi peal oli pinnastee, aga maastikul konkreetne jõgi, peaaegu meeter sügav, puhta läbipaistva veega ja üldse mitte nii külm, kui meri Pirita rannas varem samal päeval või Pirita jõgi Jüri kandis hiljem samal päeval. Kas ma olen jube lõunamaa hellik või pole vesi tõesti ujumise jagu soe?