doesn’t seem to be a shadow in the city

Ei tahaks ilmast rääkida, seda teevad nagunii kõik ja liiga palju… aga iga kord, kui see troopiline õhk jälle vastu lööb kusagilt, meenub millegipärast “Sada aastat üksildust”.

Eilne Keila teisipäevak meenutas rohkem allveeorienteerumist kui maagilist realismi (või tavalist orienteerumist). Mu lemmikkoht oli see, kus kaardi peal oli pinnastee, aga maastikul konkreetne jõgi, peaaegu meeter sügav, puhta läbipaistva veega ja üldse mitte nii külm, kui meri Pirita rannas varem samal päeval või Pirita jõgi Jüri kandis hiljem samal päeval. Kas ma olen jube lõunamaa hellik või pole vesi tõesti ujumise jagu soe?

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: