doesn’t seem to be a shadow in the city

Ei tahaks ilmast rääkida, seda teevad nagunii kõik ja liiga palju… aga iga kord, kui see troopiline õhk jälle vastu lööb kusagilt, meenub millegipärast “Sada aastat üksildust”.

Eilne Keila teisipäevak meenutas rohkem allveeorienteerumist kui maagilist realismi (või tavalist orienteerumist). Mu lemmikkoht oli see, kus kaardi peal oli pinnastee, aga maastikul konkreetne jõgi, peaaegu meeter sügav, puhta läbipaistva veega ja üldse mitte nii külm, kui meri Pirita rannas varem samal päeval või Pirita jõgi Jüri kandis hiljem samal päeval. Kas ma olen jube lõunamaa hellik või pole vesi tõesti ujumise jagu soe?

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: