Rubriik: whatever

Kas Citymarketi müüjad saavad tulemuspalka selle järgi, kui palju tasuta pisikesi krabisevaid kilekotte nad suudavad ostjatele kaasa anda? Mujal suhtutakse mu kilekotimittetahtmisse kas ükskõikselt või siis lausa ignoreeritakse seda ja topitakse ikka mingil ebaviisakal moel kott kaasa. Citymarketis on neil kilekoti vajalikkuse ja paratamatuse kohta välja töötatud lausa mingid argumendid, mille abil mind siis viisakalt ja naeratades püütakse mõjutada. Tänane hitt salatiletist: “Aga teile antakse kassast nagunii kott.” Möh? Kogusin end hetkega ja pareerisin osavalt: “Ma ütlen kassas ka, et ma ei taha.” Kujutan juba ette lõunapausil tagaruumis järgnenud ajurünnakut – mida selliste hulludega teha?

No mida iganes, peaasi, et nad mu peale ei karju.

Alati, kui ma käin hommikul enne tööd Novellist läbi ja ostan kohvi kaasa, tuleb mul teenindajaneiut vaadates mõte, et ma tahaks ka töötada hoopis kohvipoes. Tegelikult ei taha üldse, aga see on lihtsalt see emotsioon, mida Novell minus tekitab.

Õnneks ma ostan sealt kohvi üsna harva. Muidu, ma kardan, annaksin ühel hetkel kiusatusele järele:)

Mul oli t2iesti meelest l2inud, et who, last ja finger ei ole tegelikult McDonaldsis h2ngimisest kuigi erinevad. V2hem friikartuleid lihtsalt. Aga mitte tingimata v2hem Coca-Colat.

T2hendab. Viimase kolme p2eva jooksul olen ma p6hiliselt
1. n2inud vaeva win2k auditeerimise ja turvamise nyanssidega, millest umbes kolmandik ei tundunud mulle kuigi j6ukohased
2. lugenud Jacqueline Wilsoni raamatuid (briti tydrukuteraamatud. Peategelased vanuses 13-15. Rohkem kommentaare pole vist vaja?)
3. arutlenud pinginaabriga, milliseid alternatiivseid karj22re me v6iksime katsetada (ok, mitte nii v2ga t6siselt. Tema lubas hakata televisioonikokaks ja mina humanitaarabi jaotama, aga ainult helikopterilt pakke alla visates, nii et l6puks taandus see helikopteripiloodi t88le)
4. arutlenud pinginaabriga, kuidas me yldse oma eluga sellisesse punkti oleme j6udnud (vahel rohkem, vahel v2hem t6siselt; “sellise punkti” all m6tlesime me punkte 1 ja 3 k2esolevas nimekirjas).

Jacqueline Wilson on m6nus ja l6bustav lugemine, aga aegajalt taban ma end m6tlemast, miks minu elu kunagi selline polnud, kui mina 14 olin. Mitte et ma p6eks… neil tuleb seal kohutavalt piinlikke momente ette. Kui nad kohtama mines rinnahoidjasse tualettpaberit on toppinud n2iteks. Aga lihtsalt et miks mina ei h2nginud poistega McDonaldsis k6ik aeg?

Siis sai 6htu ja sai hommik, neljas p2ev, ja j2rsku sain ma puzzle kokku. Hetkel, mil lektor kuvas ekraanile mingi login prompti ja kysis, kes on enne Unixit puutuda saanud. T6stsin k2e nagu korralik koolilaps. “Millal, ylikoolis?” kysiti. Eeei, see oli varem. T2psemalt, jah, just sel ajal, mil ma oleks pidanud h2ngima McDonaldsis. Poisid mu elus muidugi olid. Systeemiadministraatorid p6hiliselt. Neile mulje avaldamiseks polnud vaja tualettpaberit… piisas, kui teadsid, mille jaoks on gopher ja mida ls –la teeb.

Minu siiraks yllatuseks annab nende asjadega siin ja praegu ka muljet avaldada.

Nii et kes tahab teada, kuhu v6ivad viia hukutavad m6jud 6rnas eas, loeb uuesti punkt 1.

Budapestis on pilvine, udune, vihmane. Täielik asjalikolemise ilm. Eriti kuna väga soe on ikkagi ja kontoris on märksa mõnusam kui õues:P

Koolitus ise meenutab Juure ja Kivirähu eurovisioonikommentaare… seltsimehele Serbiast anti täiesti süütu case lahendada ja esimese asjana lisas ta sellele eelduse, et tegu on massihävitusrelvi tootva firmaga. Laulu kitsekesest pole siiski veel lauldud.

Eri Klas oli minuga samal lennul ja mul oli kogu aeg tunne, et ma peaksin talle tere ütlema. Kuidas ma siis ei ütle tere dirigendile, kelle käe all ma laulnud olen? Samas, kuidas ma öelnud oleks? “”Tere, ma laulsin ühendkooris””? Võibolla koguni “”ma olen teie talendi suur austaja””?:P Tunne oli sama, nagu põhikooli ja keskkooli vahel suvel, kui ma bensiini müüsin ja Lennart Jõela seda ostmas käis. Lennart Jõela oli 1990. aasta laulupeol lastekooride hulgas kõige popim dirigent.

Õhtulehe kaanel oli Marko Matvere, kes oli juuksed lühikeseks lõiganud ja seeläbi talutava välimuse saavutanud. Mitte et ta nüüd ilus oleks, aga vähemalt pole enam hirmus:P (andke andeks, aga ma pole kunagi aru saanud, kust otsast see mees ilus on. Andekas kindlasti ja seksikas vist ka, aga mitte ilus.) Üldse, viimasel ajal on nii mitmed tuttavad mehed oma pikad juuksed maha lõiganud ja see on teinud nad veel palju kenamaks, kui nad enne olid, kusjuures nad olid ju ennegi väga kenad. Ja ma tean veel mõnesid, kellele see ära kuluks, aga ma ei lähe neile seda ütlema, sest ma kahtlustan, et pikad juuksed on mingi oluline arenguetapp, ee, meheks saamisel:) Neid lõigatakse üsna ilmselt siis, kui õige aeg käes, või natuke hiljem… kõrvalttorkimine ei saa head teha.

Samas ei poolda ma kohe päris kindlasti mõõdutundetut nudimist. Sellega on mingi selline nipp ka, et pikkadest juustest annab lõigata väga palju parema lühikese soengu kui lühikestest kasvatada. Pikema:P

Tegelikult on mu puhkus läbi. Kui see nädal koolitust Budapestis juhtub tulema mõnus tššillimine Kesk-Euroopas (soojad pimedad ööd, vein, hea seltskond), siis see on juba mingi boonus. Ma ainult ei tea, et ma oleks teinud midagi, et sellist boonust välja teenida, nii et parem on mitte loota.

Enamus pesu on veel pesemata, kuivamata või vähemalt triikimata. Kohver muidugi pakkimata. Kõht valutab vanaema imeheast maasikatoormoosist (sõin terve liitri, sest pole sel suvel üldse veel maasikaid saanud ja maasikaaeg on vist läbi). Anton arvab ilmselt, et olen ikka veel kusagil Poolas, sest ma pole saatnud talle maili, mille lubasin kohe koju jõudes saata. Lennuk läheb hommikul jumalavallatult vara (kes üleüldse viitsib kell kuus kakskümmend viis lennukit juhtida?). Ma vist peaks liigutama hakkama:P

Mm. Ma tegin siin ümberringi natuke eestikeelsemaks, sest mul on tunne, et ma lugesin kusagilt mingit õigustatud kriitikat selle kohta, et blogid pole piisavalt emakeelsed. Või eestimeelsed või mis see oli. Või võibolla ma ei lugenud, vaid kujutasin seda ette või nägin unes või oli see mingi kiirteedeliiriumi vili. Igatahes ma otsustasin, et kui ma koju jõuan, siis ma kohendan veits, ja ma kohendasin siis nüüd. Ärge pärige, miks whatever alles jäi. Ta lihtsalt pidi.

Mul on tunne, et ma sain nüüd ühe reisiga käidud läbi kõik need kohad, kus ma kõigi varasemate reiside jooksul kokku olen olnud. Olgu, mitte otseselt linnad ja nii… aga kõik bensiinijaamad, parklad, piiripunktid, kohvikud, kus ma olen hääletanud, öösiti ärkvel istunud, rekkajuhtidega viina joonud, bensiinipaagi taga magada püüdnud, piirivalvuritega jagelenud. Kohad, mis tollal tegelikult lugesid ja mis meelde jäid, erinevalt linnadest. Ma ei teadnud enne, et Euroopas on nii palju kohti, mis on mulle sama tuttavad kui Mäo rist. Ma olen sellest maailmajaost väsinud nüüd mõneks ajaks.

Vahtralehed, mis ma Saksas maha võtsin ja kindlasse kohta ära panin, olid Iklasse jõudmise ajaks jäljetult kadunud. 90-se piirkiirusega taasharjumine võttis aega terve tee Valge tanklast (kust ma uued vahtralehed sain) Tallinnani.

Spidokas jäi koduhoovis pidama 6120 km peal. Kas keegi julgeb mind veel algajaks autojuhiks nimetada?:P

Üks minu hullematest salakirgedest briti tüdrukuteraamatute ja Terminaatori ballaadide kõrval on edetabelite koostamine. Ma tean, et sellest on mingi film ka, kuidas üks mees teeb palju edetabeleid ja mis siis saab, aga ma ei ole seda näinud. Kui ma aega saan, siis ma vaatan.

Edetabel filmidest, mida ma pole nänud, aga kavatsen vaadata, kui aega saan:

1. Printsessi päevikud
2. Elu edetabelid
3. Kapten Corelli mandoliin
4. Shrek II
5. Pulp Fiction

Siia pole ma oma edetabeleid nii väga palju kirjutanud, sest edetabelite päris oma koht on Madli juures. Sinna ma neid salamisi peidan aegajalt. Täna panin kirja hommikust peale meeles mõlkunud lapsepõlvesuvelõhnade top5, järge ootavad Euroopa linnade edetabel ja ilusaimate Eestimaast rääkivate laulude top midagi (mul on neli olemas, aga top4 kõlab jamalt, peab veel mõtlema). Stay tuned.

Mulle meeldivad konditsioneeritud bensiinijaamad ja laiad siledad kiirteed, mulle meeldib, kui igal pool saab kaardiga maksta ja kõik inimesed oskavad inglise keelt. Mulle meeldib, kui kõik teed ja tänavad on tähistatud selgete viitadega kohtadele, kuhu ma minna tahan. Mulle meeldib, kui poed on avatud kella üheteistkümneni ja kaupadel on kilohinnad juures.

Selliseks inimeseks ma ei tahtnud saada. Plaanisin jääda selleks seljakotiga tüdrukuks, kes hääletas mõnuga ringi Serbias ja Rumeenias, kirtsutas Austria peale nina ja pidas Lääne-Euroopast elamisväärseks kohaks ainult Hollandit. Mulle meeldis, et mulle meeldis Poola rohkem kui Saksamaa. Nüüd olen vastupidisest väga napilt pääsenud ja seda ka ainult selle tõttu, et Poola muutub järjest enam Saksamaa sarnaseks…

Võibolla on see ainult reisiväsimus. Aga äkki on eluväsimus? Ma saan septembris kakskümmend viis.