Mulle meeldivad konditsioneeritud bensiinijaamad ja laiad siledad kiirteed, mulle meeldib, kui igal pool saab kaardiga maksta ja kõik inimesed oskavad inglise keelt. Mulle meeldib, kui kõik teed ja tänavad on tähistatud selgete viitadega kohtadele, kuhu ma minna tahan. Mulle meeldib, kui poed on avatud kella üheteistkümneni ja kaupadel on kilohinnad juures.
Selliseks inimeseks ma ei tahtnud saada. Plaanisin jääda selleks seljakotiga tüdrukuks, kes hääletas mõnuga ringi Serbias ja Rumeenias, kirtsutas Austria peale nina ja pidas Lääne-Euroopast elamisväärseks kohaks ainult Hollandit. Mulle meeldis, et mulle meeldis Poola rohkem kui Saksamaa. Nüüd olen vastupidisest väga napilt pääsenud ja seda ka ainult selle tõttu, et Poola muutub järjest enam Saksamaa sarnaseks…
Võibolla on see ainult reisiväsimus. Aga äkki on eluväsimus? Ma saan septembris kakskümmend viis.
whatever 