about growing up and what a struggle it would be

Mulle meeldivad konditsioneeritud bensiinijaamad ja laiad siledad kiirteed, mulle meeldib, kui igal pool saab kaardiga maksta ja kõik inimesed oskavad inglise keelt. Mulle meeldib, kui kõik teed ja tänavad on tähistatud selgete viitadega kohtadele, kuhu ma minna tahan. Mulle meeldib, kui poed on avatud kella üheteistkümneni ja kaupadel on kilohinnad juures.

Selliseks inimeseks ma ei tahtnud saada. Plaanisin jääda selleks seljakotiga tüdrukuks, kes hääletas mõnuga ringi Serbias ja Rumeenias, kirtsutas Austria peale nina ja pidas Lääne-Euroopast elamisväärseks kohaks ainult Hollandit. Mulle meeldis, et mulle meeldis Poola rohkem kui Saksamaa. Nüüd olen vastupidisest väga napilt pääsenud ja seda ka ainult selle tõttu, et Poola muutub järjest enam Saksamaa sarnaseks…

Võibolla on see ainult reisiväsimus. Aga äkki on eluväsimus? Ma saan septembris kakskümmend viis.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: