sinu ilu vaja, sinu rahu vaja mul on

Ma mõtlesin Vastuse välja. Ei, see ei ole 42. Ja Küsimus on ka teada. Question of Life, The Universe and Everything: “Kuidas sul läheb?” Vastus: “Loe mu blogi.”. Just nii mul läheb, sõna kõige otsesemas mõttes. Jah, mu elus on asju, mis siia kirja ei saa, aga neid ma Küsimuse esitajale tõenäoliselt ei räägi kah. … Loe edasi “sinu ilu vaja, sinu rahu vaja mul on”

Ma mõtlesin Vastuse välja. Ei, see ei ole 42. Ja Küsimus on ka teada. Question of Life, The Universe and Everything: “Kuidas sul läheb?” Vastus: “Loe mu blogi.”.

Just nii mul läheb, sõna kõige otsesemas mõttes. Jah, mu elus on asju, mis siia kirja ei saa, aga neid ma Küsimuse esitajale tõenäoliselt ei räägi kah. Vähemalt mitte esimese kümne minuti jooksul. Ja tegelikult ei taha keegi Küsimusele kümneminutilist vastust ju. Enamasti tahetakse hinnangut. Well, selle võite ise anda. Ma ei ole nõus oma elu hindama “heaks”, “halvaks” või “käib kahiks”.

Täna läks nii, et leidsin ideaalsaapad. Ainus häda, et need ei olnud minu ideaal. Need olid 14-aastase minu ideaalsaapad. Just selliseid oleksin ma siis tahtnud! Ja siis olid sellised moes ka, aga mul ei olnud siis 1500 krooni, et neid osta. Nüüd on. Ma oleksin äärepealt ostnud. Aga järsku tekkis tunne, et ma vist ei ole enam see, kes ma 10 aasta eest olin, ja et äkki ma ikkagi tahan mingeid teistsuguseid saapaid nüüd. Kehtestasin endale kolmepäevase järelemõtlemisaja.

Ma teen nii mõndagi oma elus sellepärast, et ma oleksin neid asju tahtnud teha, kui ma olin 14. See oli lahe aeg, sest ma teadsin siis täpselt, mida ma tahan, ja ma tahtsin nii kohutavalt palju. Nii palju, et ma pole 10 aastaga jõudnud oma tollaseid soove ära täita:)

Ilmselt tahan ma praegu ka palju, aga nüüd on lihtsam oma tahtmisi ellu viia ja siis nad ei jõuagi kasvada nii suureks, et neid tähele paneks ja 10 aastat hiljem meenutada suudaks.

and it’s hard to hold a candle

Ja siis nad kõik kirjutavad, kuidas nad sügist armastavad… Sellega ma ei suuda kaasa minna. Kogu aeg on pime. Kogu aeg on külm. Enamasti on märg. Hommikuti on raske ärgata. Õhtuti on hirm magama jääda. Õunapuud tahavad akna taga lendu tõusta ja ma ei usalda neid. Kust mina tean, kuhu nad lennata kavatsevad ja mida … Loe edasi “and it’s hard to hold a candle”

Ja siis nad kõik kirjutavad, kuidas nad sügist armastavad… Sellega ma ei suuda kaasa minna. Kogu aeg on pime. Kogu aeg on külm. Enamasti on märg. Hommikuti on raske ärgata. Õhtuti on hirm magama jääda. Õunapuud tahavad akna taga lendu tõusta ja ma ei usalda neid. Kust mina tean, kuhu nad lennata kavatsevad ja mida seal teha? Parem on ärkvel püsida ja valvata.

See on nagu Liisi Ojamaa luuletuses. Kuigi temal oli talv.

Kylm on sinu sees & sinu ajas
päewad läbi linnas jooxed ringi
öösel käiwad kuused ymber maja
kägistawad ärganute hingi
Liikumatult waikselt lebad woodis
igas hingetõmbes aimub palwet
libade wõi miilitsate moodi
kuused peawad akna taga walwet
Räägitaxe keskööl nõrkuseni
hundid sööwad sydalinnas kasse…

Kui waid elax selle kewadeni
Kindla peale ära armux tasse

Õnneks on magamistuba üleni sooja värvi. Eriti kui lamp põleb. Aga mul on vaja kardinaid, et need koledad õunapuud sisse ei vaataks öösiti. Ja tänavalatern. Tahaks seda Harry Potteri stiilis tänavalaternakustutajat.

Punane sall. See on mu kõige soojem sall. Ja see ei sobi ühegi mu jopega. Sügis ja talv on need aastaajad, kus ei saa eriti palju hoolida sellest, kuidas välja näed. Kui hakata ilule ohvreid tooma, võib kogemata elu ohverdada.

hetke vaid mõni mälestus kestab

Mul on mure. Just praegu tekkis. Ma mäletan üht 24. veebruari varahommikut oma elus. See võis olla aastal 1995 või 1996 või 1997. Pigem mitte 97 siiski. Koht: Surra Elva-kodu köök (see on ainus asi, milles ma 100% kindel olen selle mälestuse juures). Jook: pudel Belõi Aisti (aga äkki siiski hoopis mingi muu brändi? Igatahes … Loe edasi “hetke vaid mõni mälestus kestab”

Mul on mure. Just praegu tekkis.

Ma mäletan üht 24. veebruari varahommikut oma elus. See võis olla aastal 1995 või 1996 või 1997. Pigem mitte 97 siiski. Koht: Surra Elva-kodu köök (see on ainus asi, milles ma 100% kindel olen selle mälestuse juures). Jook: pudel Belõi Aisti (aga äkki siiski hoopis mingi muu brändi? Igatahes oli brändi. Ja äkki see siiski polnud terve pudel, vaid mingi osa. Lõpuosa siis.) Jututeema: elust ja asjadest (pidi olema – millest siis muust?). Kellaaeg: varahommik, nii viie paiku (aga ma ei tea, kas me polnud veel magama läinud või olime juba üles tõusnud).

Ja minu mure: kes oli see inimene teisel pool lauda selles situatsioonis? Kui keegi end ära tunneb, palun vastake, eks:) Ma nii tahaks seda mäletada. sest ma mäletan palju muid vahvaid asju tollelt ürituselt – hilisemat suusatamist ja mingit telekavaatamist ja kassi jne. Aga vat inimesi ei mäleta sugugi. Ometi olen ma seda mälestust hoolega hoidnud ja aegajalt ta välja koristanud ja tema pealt tolmu pühkinud, et ta ikka alles oleks.

Ja muide. Ma mäletan ka üht teist 24. veebruari. Mis pidi ka olema kas ’95 või ’96, aga kindlasti mitte ’97. Mul oli pimekohting jutukast leitud poisiga ja ta viis mu metsa ja näitas mulle kopra pesa ja pärast me tegime ahjus juustusaiu ja meil oli ütlemata vahva. See oli pigem siiski ’95, mistap eelmine lugu pidi olema ’96. Klapib.

Peaks hakkama 24. veebruare koguma. 2003. aasta 24. veebruaril ma käisin paraadi vaatamas. 2002. aasta omal värvisin elutoa seina siniseks. 2001. aastal tegime Rootsis ühikas seapraadi ja ahjukartuleid ja Oleg kükitas ahju kõrval ja veenis kartuleid: “Bra potatis. Kokt potatis.” Kartulid saidki küpseks. Hiljem toimus pildistamine lipu taustal.