tahan lennata

Ma hakkasin taas kord McCaffrey’t lugema – Dragonquest seekord. Järjekorras peaks ta Perni-raamatutest teine olema ehk siis nende kahe vahepeal, mis eesti keeles välja on antud. Ei tea, miks nad seda asja niiviisi on ajanud, et tõlkisidki esimese ja kolmanda. Ju sattus nii kätte. Või ei osanud nad teise osa pealkirja tõlkida. Mina ei oskaks. … Loe edasi “tahan lennata”

Ma hakkasin taas kord McCaffrey’t lugema – Dragonquest seekord. Järjekorras peaks ta Perni-raamatutest teine olema ehk siis nende kahe vahepeal, mis eesti keeles välja on antud. Ei tea, miks nad seda asja niiviisi on ajanud, et tõlkisidki esimese ja kolmanda. Ju sattus nii kätte. Või ei osanud nad teise osa pealkirja tõlkida. Mina ei oskaks.

Aga nüüd tahan ma endale jälle kord lohet. Kuldset soovitavalt. Ma arvan, et ma kirjutan sellest jõuluvanale, kui aeg tuleb.

Täna hommikul jätkasin avastusretki Tartus ja sain teha hulka asju, mida polnud teinud kas üsna ammu või suisa mitte kunagi. Näiteks et kõndisin mööda varahommikust Kloostri ja Laia ja Rüütli tänavat (aga see oli nats isegi kurb, sest polnud ettekäänet ega aega HTG uksest sisse astuda… ega võimalustki, sest uks on nüüd ju teise koha peal ja pole seega enam see…). Kõhklesin Rüütli tänava ja Raekoja platsi nurgal, kas võtta Küütri tänav või jõeäärne tee, ja valisin viimase. Ja muidugi hommiku highlight – vaade härmatanud Tartule Plasku 10. korruselt. See viimane oli midagi täiesti uut, seda ma pole kunagi varem näinud.

Aegajalt ma ikka mõtlen, et peaks hoolitsema selle eest, et igas päevas oleks midagi sellist, mida kunagi varem ei ole olnud.

Bussisõit Tallinna tagasi oli kah nagu… elu bussisõit. Tüür ja Hanson ja loheraamat ja Artemis Fowl ja natuke tööd ja natuke elu üle järelemõtlemist. Ja päike tegi akna taga põldudega imelisi asju. Selliseid värve polnud vanasti üldse olemaski.

Ahjaa, hommikuse Plasku ja pärastlõunase bussisõidu vahele jäi veel suur hulk vanu asju uues kuues ehk siis Tartu Terminaal. Mina olin nemad ära unustanud, aga nemad mind ei olnud. See oli kuidagi armas. Palju asju tuli meelde. Mõned asjad maailmas ju muutuvad, aga alati istub mõni bensiiniveoauto juht ja ootab, et ta volitus faksiga tuleks – see on selline asi, mis ei muutu:)