Päev: 30. oktoober 2003

ka sisaliku tee kivil jätab jälje

Lõpetasin kehvavõitu päeva hea teoga. Päeva aitas see paremaks teha mitmel moel. Mitte ainult annetuste ja aitamise pärast, aga sellepärast ka, et mulle tundub, nagu oleks seekord asja kuidagi õigetpidi aetud. Kõigepealt vajadus ja siis lahendus. Kõigepealt oli vaja, et inimesed saaksid enda jaoks mugaval viisil annetusi teha, ja siis tuli kellelegi pähe, et oh, … Loe edasi “ka sisaliku tee kivil jätab jälje”

Lõpetasin kehvavõitu päeva hea teoga.

Päeva aitas see paremaks teha mitmel moel. Mitte ainult annetuste ja aitamise pärast, aga sellepärast ka, et mulle tundub, nagu oleks seekord asja kuidagi õigetpidi aetud. Kõigepealt vajadus ja siis lahendus. Kõigepealt oli vaja, et inimesed saaksid enda jaoks mugaval viisil annetusi teha, ja siis tuli kellelegi pähe, et oh, seda saab ju püsikorraldusega teha.

Ma olen täna mitmes kontekstis mõelnud selle peale, kuidas tavaliselt tehakse vastupidi – kõigepealt leiutatakse mingi eriti fancy lahendus (lahendus? mis sõna? lahendus millele?) ja siis hakatakse mõtlema, mis probleemi sellega lahendada (hahaa, tulin puhtalt välja, eks!) annaks. Paul Leis ütles selle kohta IT-juhtimise loengus, et IT drives business ja tema meelest oli see ülimalt hea ja tore. Minu meelest ei ole eriti. Ja ma lugesin päeval suht juhuslikult, aga väga konteksti sobivalt Henriku juttu, kus arvatakse ka, et pigem ikka jama.

Samas on see vist ikka inimloomuses, et me laseme võimalustel endas vajadusi tekitada. Mul oli täna selline hetk: olin kliendi juures ja nägin kastitäit paberit, kasti küljes oli post-it kirjaga SODIMISPABER. Arvake, kas minus tekkis tohutu tahtmine leida kusagilt üks jäme must marker ja sodida?:)

Teeme siis tänasest virisemise päeva.

Teeme siis tänasest virisemise päeva. Ma ei salli, jah, EI SALLI inimesi, kes söögikohtades suitsetavad. Keset päeva, lõunasöögi ajal! See on ju ilge. Ma istun kõrvallauas ja ma ei saa hingata ja ma ei saa süüa ja pärast tööle tagasi minnes haisen ma suitsu järele, nagu oleks õhtu otsa kõrtsis istunud. Ärge tulge mulle ütlema, … Loe edasi “Teeme siis tänasest virisemise päeva.”

Teeme siis tänasest virisemise päeva.

Ma ei salli, jah, EI SALLI inimesi, kes söögikohtades suitsetavad. Keset päeva, lõunasöögi ajal! See on ju ilge. Ma istun kõrvallauas ja ma ei saa hingata ja ma ei saa süüa ja pärast tööle tagasi minnes haisen ma suitsu järele, nagu oleks õhtu otsa kõrtsis istunud. Ärge tulge mulle ütlema, et ma pean mittesuitsetajate tsooni minema. Kõrvallaud ongi seal. Jah, ma võiksin käia ja otsida mööda linna mõnd kohta, kus oleks suitsetamine kas keelatud või oleks suitsetajate osa eraldi ruumis ja uks vahelt kinni, aga olgem ausad, selliseid kohti Tallinnas ju peaaegu ei ole? Mul jääkski lõuna söömata.

See suitsetajate terror igal pool on lihtsalt kohutav. Tänaval, bussipeatuses, bussis (no on ju vaja peatuses suitsu tehes viimane mahv sügavale kopsu tõmmata, kui buss tuleb, ja siis hinge pool peatusevahet kinni hoida ja siis see suits bussis välja hingata, eks ole), isegi kontoris (kas keegi arvab, et värskelt suitsuruumist väljunud isik ei haise suitsu järgi piisavalt, et kogu tuba oma aroomiga täita?). Ja siis igal pool, kus ma tahaks istuda ja süüa või tassi teed juua. Okei, kui ma lähen õhtul baari või pubisse, siis ma arvestan sellega, et alkoholi kõrvale peavad mõned saama suitsu teha ja et kui see mulle ei meeldi, siis ma võin mitte minna. See ei meeldi mulle, üldse ei meeldi, aga ma arvestan sellega. Aga ma ei saa paraku lõunat söömata või bussiga sõitmata jätta selleks, et suitsuhaisust pääseda.

Kõige lollim on see, et sallimatust ei sallita. Kui ma ütlen, et minu meelest on suitsuhais lihtsalt vastik, siis vaadatakse mind kui erilist rõõmurikkujat. Et “sa võiks ju suitsulõhna armastada, aga sa, raisk, kiusu pärast vihkad seda, eks?” Sellepärast ma vahel kohtades, kus mind ei tunta, olen valetanud, et mul on astma. Oi, kui hoolivaks siis muututakse! Ma peaaegu tahaks, et mul olekski astma… Kuigi, oleme reaalsed, siis oleks mul ikka ilgelt sitt elu. Ja tänane lõuna oleks söömata jäänudki. Haa, tegelikult ma ei tea, kas astma on hea vabandus, miks mitte suitsu käes olla. Aga see paistab veenvalt kõlavat.

Aargh. Mul oli praegu vaja

Aargh. Mul oli praegu vaja teha kaks koopiat ühes umbes 50-lehelisest dokumendist. Kõigepealt ma läksin paljundusmasina juurde ja valisin ÄÄRMISE hoolikusega, mis nuppe ma vajutan ja kuidas neid koopiaid teen. Sest et ma tean, et ma ei oska eriti ja alati unustan midagi ära ja miski tuleb valesti ja see raiskab minu aega ja tööandja … Loe edasi “Aargh. Mul oli praegu vaja”

Aargh.

Mul oli praegu vaja teha kaks koopiat ühes umbes 50-lehelisest dokumendist. Kõigepealt ma läksin paljundusmasina juurde ja valisin ÄÄRMISE hoolikusega, mis nuppe ma vajutan ja kuidas neid koopiaid teen. Sest et ma tean, et ma ei oska eriti ja alati unustan midagi ära ja miski tuleb valesti ja see raiskab minu aega ja tööandja raha ja vihmametsi. Niisiis kontrollisin ma kaks korda üle, et ma ikka teen kaks koopiat ja et need uued on ka A4-formaadis paberil ja ühepoolsed. Masin hakkas seda spetsiifilist paljundusmasinahäält tegema, mis ei ole urisemine ega sahisemine, vaid hoopis mingi muu asi, ja mina läksin lehte lugema.

Siis ta lõpetas hääletegemise ära ja ma läksin oma koopiatele järele ja ma juba kaugelt nägin, et mingi vale asi on, sest koopiad ei olnud kenasti kahes hunnikus seal, kus nad tavaliselt on, vaid olid ühes hunnikus kuskil teises kohas, kus ka vahel koopiad tohivad olla, aga mitte siis, kui neid on kaks eksemplari. Ja muidugi ta, raisk, oli teinud sellise 100-lehelise hunniku paberit mulle, kus kõigepealt oli esimest lehekülge kaks tükki ja siis teist lehekülge kaks tükki ja… nii edasi.

Ma hakkasin neid kahte hunnikusse sorteerima ja ma mõtlesin KAKS korda üle, mispidi ma peaks lehti laduma, et mul pärast oleks kaks hunnikut õigeid lehti õiges järjekorras. Ja arvake ära – muidugi oli mul lõpuks kaks hunnikut õigeid lehti VALES järjekorras ja ma pidin nad uuesti läbi lappama otsast lõpuni:(

See on nagu autokoolis platsisõitu tehes, kui ma vaatan, et auto sõidab tagurpidi vales suunas ja siis tuleb välja mõelda, kuhupoole ma rooli pean keerama, et õigeks saaks. Ma mõtlen alati hoolega ja mitu korda… aga täpselt pooltel juhtudel jõuan valele tulemusele. Viimasel ajal ma olen mõtlemise osa vahele ka jätnud. Tõenäosus jääb ju samaks, eks ole.

(Niikaua, kuni ma tohin sõita otse edasi, ei ole mul rooli keeramisega probleeme. Aga tagurdades vahetavad vasak ja parem pool oma kohad ära. Ja kui üle õla või peeglisse vaatad, siis vahetavad veel kord. Ja lõpuks ma ei jõua enam kokku lugeda, mitu korda nad vahetasid ja mispidi asjad on ja siis ongi jama… Ma olen ise ka väga õnnetu, et ma sellega hakkama ei saa ja muudkui lisan tugevust müüdile, et naised ei oska parkida.)