Oh, milline mõte mulle praegu

Oh, milline mõte mulle praegu tuli (ärge küsige, mis kontektsis) – üks väga oluline teemablog on vähemalt Eesti oludes täitsa puudu. Emablog. Ma tean vähemalt kolme naist, kes Perekoolis tuuleveskitega võitlemise asemel peaksid lihtsalt blogi kirjutama ja siis teistel oleks hea ja lõbus ja õpetlik lugeda. Ma peaaegu leian, et ma tahaks selle asja ise … Loe edasi “Oh, milline mõte mulle praegu”

Oh, milline mõte mulle praegu tuli (ärge küsige, mis kontektsis) – üks väga oluline teemablog on vähemalt Eesti oludes täitsa puudu. Emablog. Ma tean vähemalt kolme naist, kes Perekoolis tuuleveskitega võitlemise asemel peaksid lihtsalt blogi kirjutama ja siis teistel oleks hea ja lõbus ja õpetlik lugeda.

Ma peaaegu leian, et ma tahaks selle asja ise ära teha. Aga ma kardan, et keegi jõuab ette:)

Ahjaa, teemablogi kui niisuguse idee muidugi Tellerilt.

if only i could turn back time

Tegin jubeda vea – lugesin töömaili. Pühapäeva õhtul. Selle asemel, et oodata esmaspäeva hommikuni, kui seda enam nagunii poleks vältida saanud. Nüüd ma TEAN, mis jamad mulle viimase kahe nädala jooksul kaela on sadanud ja viivitamatut lahendamist ootavad. Ootamatul kombel on teadmine aimamisest oluliselt hullem. Ja ära teha ei saa enne hommikut midagi… Kuna ma … Loe edasi “if only i could turn back time”

Tegin jubeda vea – lugesin töömaili. Pühapäeva õhtul. Selle asemel, et oodata esmaspäeva hommikuni, kui seda enam nagunii poleks vältida saanud. Nüüd ma TEAN, mis jamad mulle viimase kahe nädala jooksul kaela on sadanud ja viivitamatut lahendamist ootavad. Ootamatul kombel on teadmine aimamisest oluliselt hullem. Ja ära teha ei saa enne hommikut midagi…

Kuna ma loen raamatuid LIFO süsteemiga ehk siis viimasena hangitul on alati kõrgeim prioriteet, siis sain täna läbi selle, mille eile Budapesti lennujaamast ostsin (jah, mu eilses päevas oli liiga palju lennujaamu…). Malorie Blackman, Noughts and Crosses. See oli ka The Big Readis ja ma ei olnud sellest iial kuulnud, aga ta oli lennujaama ajaleheputkas olemas ja talle oli peale kirjutatud, kui palju lasteraamatuauhindu ta võitnud on. Ma olin tol päeval juba neli raamatut ostnud, nii et tundus kuidagi väga normaalne viies ka võtta.

Ja oligi hea raamat. Mitte ainult sellepärast, et aitas lennukites aega mööda saata. Seal oli rassismist… ja armastusest… ja suurekssaamisest. Ilus ja kurb ja kõik. Nüüd on ta mu riiulis ja kes tahab, võib laenuks saada. Eesti keeles seda igatahes välja antud ei ole. Aga võiks. Vahelduseks skandinaavia noorsooraamatutele, mis ka antud probleeme käisitlevad, aga oma spetsiifilisel moel, mis mulle on hakanud närvidele käima.

Ahjaa, noughts (jah, see peabki väikese tähega olema) ja Crosses on nullid ja ristid ehk siis alam ja ülem klass. Valged ja mustad. Orjad ja isandad. Mustad valitsevd ühiskonda ja valged teevad musta tööd. Sihuke maailm.

aga veel, mis puutub skandinaavlastesse ja nende probleemikäsitlustesse, siis sain ma ungarlastelt teada, et eestlased olevat ka tüüpilised vastikud igavad skandinaavlased. Et miks? Sellepärast, et meie, erinevalt ungarlastest, üldiselt täidame seda seadust, et lapsed peavad autodes turvatoolis olema. Ja see on safe but boring ja seega taunitav. Mine võta siis kinni. Skandinaavlaste meelest oleme me jällegi jubedad seaduseeirajatest idaeurooplased…

Ungari kohta võiks veel paljugi rääkida, aga las jääb pärastiseks kah midagi.

heal the world

See on väga mõnus, et sel ajal, kui ma ära olin (tõepoolest kaks nädalat ilma internetita), on nn. Telleri blogikoolkond ka kilekotiteemani jõudnud. Muide, kõik kurdavad, et müüjad suruvad kilekotti ikkagi peale – et tasuta ja mis kõik veel. Huvitaval kombel pole minul ühtegi sarnast kogemust. Kõik on väga mõistvalt suhtunud ja koti andmata jätnud … Loe edasi “heal the world”

SanderSee on väga mõnus, et sel ajal, kui ma ära olin (tõepoolest kaks nädalat ilma internetita), on nn. Telleri blogikoolkond ka kilekotiteemani jõudnud.

Muide, kõik kurdavad, et müüjad suruvad kilekotti ikkagi peale – et tasuta ja mis kõik veel. Huvitaval kombel pole minul ühtegi sarnast kogemust. Kõik on väga mõistvalt suhtunud ja koti andmata jätnud ja pole vastu mölisenud. Ehkki eile Praha lennujaama duty-free poes üks müüja võttis küll mu palve peale kreemi kilekotist uuesti välja, aga sel ajal, kui me kaardimaksekviitungit ootasime, pani selle sinna jälle sisse tagasi. Hajameelsusest ilmselt. Siis tuli talle jälle meelde ja ma pääsesin ikkagi kotita. Armas.

Täna hommikul ärgates oli mu esimeseks mõtteks, et ma pean oma kodulehe ümber tegema ja blogi esilehele panema. See juhtub mingi aja jooksul. Varsti.