Ja siis nad kõik kirjutavad, kuidas nad sügist armastavad… Sellega ma ei suuda kaasa minna. Kogu aeg on pime. Kogu aeg on külm. Enamasti on märg. Hommikuti on raske ärgata. Õhtuti on hirm magama jääda. Õunapuud tahavad akna taga lendu tõusta ja ma ei usalda neid. Kust mina tean, kuhu nad lennata kavatsevad ja mida seal teha? Parem on ärkvel püsida ja valvata.
See on nagu Liisi Ojamaa luuletuses. Kuigi temal oli talv.
Kylm on sinu sees & sinu ajas
päewad läbi linnas jooxed ringi
öösel käiwad kuused ymber maja
kägistawad ärganute hingi
Liikumatult waikselt lebad woodis
igas hingetõmbes aimub palwet
libade wõi miilitsate moodi
kuused peawad akna taga walwet
Räägitaxe keskööl nõrkuseni
hundid sööwad sydalinnas kasse…
Kui waid elax selle kewadeni
Kindla peale ära armux tasse
Õnneks on magamistuba üleni sooja värvi. Eriti kui lamp põleb. Aga mul on vaja kardinaid, et need koledad õunapuud sisse ei vaataks öösiti. Ja tänavalatern. Tahaks seda Harry Potteri stiilis tänavalaternakustutajat.
Punane sall. See on mu kõige soojem sall. Ja see ei sobi ühegi mu jopega. Sügis ja talv on need aastaajad, kus ei saa eriti palju hoolida sellest, kuidas välja näed. Kui hakata ilule ohvreid tooma, võib kogemata elu ohverdada.
whatever 