Ma mõtlesin Vastuse välja. Ei, see ei ole 42. Ja Küsimus on ka teada. Question of Life, The Universe and Everything: “Kuidas sul läheb?” Vastus: “Loe mu blogi.”.
Just nii mul läheb, sõna kõige otsesemas mõttes. Jah, mu elus on asju, mis siia kirja ei saa, aga neid ma Küsimuse esitajale tõenäoliselt ei räägi kah. Vähemalt mitte esimese kümne minuti jooksul. Ja tegelikult ei taha keegi Küsimusele kümneminutilist vastust ju. Enamasti tahetakse hinnangut. Well, selle võite ise anda. Ma ei ole nõus oma elu hindama “heaks”, “halvaks” või “käib kahiks”.
Täna läks nii, et leidsin ideaalsaapad. Ainus häda, et need ei olnud minu ideaal. Need olid 14-aastase minu ideaalsaapad. Just selliseid oleksin ma siis tahtnud! Ja siis olid sellised moes ka, aga mul ei olnud siis 1500 krooni, et neid osta. Nüüd on. Ma oleksin äärepealt ostnud. Aga järsku tekkis tunne, et ma vist ei ole enam see, kes ma 10 aasta eest olin, ja et äkki ma ikkagi tahan mingeid teistsuguseid saapaid nüüd. Kehtestasin endale kolmepäevase järelemõtlemisaja.
Ma teen nii mõndagi oma elus sellepärast, et ma oleksin neid asju tahtnud teha, kui ma olin 14. See oli lahe aeg, sest ma teadsin siis täpselt, mida ma tahan, ja ma tahtsin nii kohutavalt palju. Nii palju, et ma pole 10 aastaga jõudnud oma tollaseid soove ära täita:)
Ilmselt tahan ma praegu ka palju, aga nüüd on lihtsam oma tahtmisi ellu viia ja siis nad ei jõuagi kasvada nii suureks, et neid tähele paneks ja 10 aastat hiljem meenutada suudaks.
whatever 