Ma saavutan õige varsti jälle kord selle seisu, et ma olen kõigi inimestega tülis. Vahel ikka juhtub. Siis mõne aja pärast nad unustavad ära, et me läksime tülli ja et ma karjusin nende peale, ja siis nad tulevad ja räägivad minuga jälle, nagu ei olekski midagi juhtunud. Ja mul on imelik ja ebamugav, sest tegelikult ju juhtus ja minu arust on veel vara ära unustada, aga päris nii ei saa ju öelda ka, et “kuule, ma arvan, et me peaks ikka veel mõnda aega tülis olema”.
Aga kui piisavalt kaua on mossitatud, siis on armas jälle ära leppida. Kahju ainult, et enamasti nad ei oota küllalt kaua.
Ja ei, sellel ka ei ole midagi pistmist TUJUDEGA.
whatever 
Ma arvan, et inimestel on erinevad tülisolemisepiisavuse skaalad (kui mitu sõna neist õigustatult kokku sai kirjutatud?). Igatahes usun ma, et kuna tülis on paha olla, siis erinevatel inimestel on erinevad skaalad, kuidas nad hindavad tülide tõsisust ja sellele vastavalt otsustavad, et millal oleks aeg lõpetada.
Ja siis ma arvan veel, et vahel on vaja inimestele öelda, et kuule, minu arvates me peaks ikka veel veidi tülis olema.
Aga võibolla tuleb selline arvamus minu vähesest tülisolemisepraktikast :-)