Ma üldiselt ebausklik ei ole – mis puutub kassidesse ja kolmeteistkümnetesse ja nii. Aga vat teekruusiebausk on mul küll. Või võibolla see ei ole ebausk, aga mul on väga kindlalt selge, mis juhul millisest kruusist juua võib ja mida see endaga kaasa toob. Näiteks ma ei joo kodus mitte kunagi töökruusist – noh, sellest firmalogoga … Loe edasi “annad mulle valgest kruusist juua põleb palavikus mu suu”
Ma üldiselt ebausklik ei ole – mis puutub kassidesse ja kolmeteistkümnetesse ja nii. Aga vat teekruusiebausk on mul küll. Või võibolla see ei ole ebausk, aga mul on väga kindlalt selge, mis juhul millisest kruusist juua võib ja mida see endaga kaasa toob.
Näiteks ma ei joo kodus mitte kunagi töökruusist – noh, sellest firmalogoga kruusist, mis on identne sellega, millest ma töö juures joon. See on väga ilus kruus ja hea suur ka ja puha, aga ma olen kindel, et kui ma sellest väljaspool tööaega joon, siis juhtub midagi hullu.
Kui mul õhtuti und ei tule ja ma joon mingit uneteed, siis see käib lammastega tassis. Ja mõjub alati. Ma tean kindlalt, et üheski teises tassis ei mõjuks ja ma oleksin hommikuni ärkvel. Praegu just sai lammastegaa tassi sisse roheline tee valmis. Varsti ma saan magama.
Kui ma Tarmole teed teen, siis ma valin tema jaoks alati selle kruusi, mis ma ise talle maalisin kunagi. See on oluline. Ise ta tavaliselt võtab mõne teise kruusi, aga sellest pole midagi, see ei loe, kui ta ise võtab. Mina lihtsalt ei saa talle muud anda.
Järele mõledes see polegi ehk ebausk, vaid hoopis sama asi, millest Mrl kirjutas vildikate ja kõnniteeplaadivahede näitel. Kompulsiivne tegu, nagu teadjamad kommenteerisid:) Ja muide, minul oli vildikatega täpselt sama lugu, mis Liisal – et pidid olema heledast tumedani ja kunagi ei saanud kindel olla, kumb on tumedam, sinine või roheline…
whatever 