Mulle meeldib, kuidas pisikesed lapsed mängivad teokarpide ja nätsupaberitega vanalinnade tänavatel ja treppidel ja väravesistel, mis on tegelikult nende elutoausteesised; kuidas nad lippavad paljajalu märja trikoo väel üle turuplatsi ja lipsavad kuhugi kangi alla; kuidas nad taovad jalgpalli linna keskväljakul otse kiriku ees läikimahõõrutud valgete kivide peal.
Mulle meeldib istuda sadamakail tintmustas pimeduses veiniga, mis on nii hapu ja mõrkjas, et seda ei jooks iial, kui see poleks tehtud siinsamas ülejärgmises külas, ja vaadata tähti ja üle lahe paistvaid mandrilinna tulesid.
Mulle meeldib, et kõht ei lähe kunagi tühjaks ja et söömise aega ja kohta võib valida tuju, mitte vajaduse järgi; et sööma ei pea kunagi toas ja et kohvikulaudade vahel jalutavad kõhnad kassid, keda keegi minema ei aja ja keda paitamast mind keegi ei keela.
Mulle meeldib, kui on keegi, kes tutvustab mulle üht Horvaatia linna läbi mõistete “minu kodu”, “minu algkool”, “minu gümnaasium”, “minu isa töökoht”, kes teab, kus kohvikus on linna parimad koogid ja kes seletab mulle nende kookide kõrvale ära maa ajaloo, poliitika ja heraldika varjatumad aspektid.
Mulle meeldib see, milliseid lauseid eesti keeles annab kirjutada:p
Mulle ei meeldi ainult see, et mul on köha, mis läheb aina tugevamaks ja mis sugugi ei sobi Aadria mere äärsesse südasuvesse.
whatever 