ja laulan kuid viisi ei pea

Täna olen ma teinud järgnevaid kõrgelthinnatud heategusid: * “leidnud üles” ühe “kadunud” Powerpointi tööriistariba * pannud ikoonid ühel teisel tööriistaribal “õigesse järjekorda” * nõustanud inimesi sõna “kandidaat” õigekirja alal * kirjutanud Excelis kaks valemit (summa ja aritmeetilise keskmise omad) * kopeerinud Excelis valemeid ühest lahtrist teise * nentinud, et .csv ei ole jah sama, mis … Loe edasi “ja laulan kuid viisi ei pea”

Täna olen ma teinud järgnevaid kõrgelthinnatud heategusid:

* “leidnud üles” ühe “kadunud” Powerpointi tööriistariba
* pannud ikoonid ühel teisel tööriistaribal “õigesse järjekorda”
* nõustanud inimesi sõna “kandidaat” õigekirja alal
* kirjutanud Excelis kaks valemit (summa ja aritmeetilise keskmise omad)
* kopeerinud Excelis valemeid ühest lahtrist teise
* nentinud, et .csv ei ole jah sama, mis .txt

Oleks nagu jah tühiasjad, aga kui palju karmapunkte selline päev kokkuvõttes sisse toob! Need lasevad teinekord süüdimatult mingite väärtusahelate kallal viriseda või majandusarvestusalast ebakompetentsust üles näidata. Sest “aga üks inimene ei saagi ju kõike teada ja vaata, kui tark ta arvutite alal on”. Ei no tõesti, mida ma teeks ilma oma IT-hariduseta:P

unusta kõik muu ja saame õnnelikuks

Me käisime Janega hommikul kell seitse Pirital rulluisutamas. Vihma siis veel ei sadanud, tee oli peaaegu tühi ja meil oli kohutavalt tore. Pärast sõime Petersonis hommikuputru (ehtne kaeralhelbepuder, mitte mingi kiirvariant – ja veel millise moosiga!), jõime lattet ja leidsime, et nii võib töönädalat alustada küll.

aga et miks peaks keegi hommikul enne tööd uisutamas käima? sest spordiklubid on alles suverežžiimil ja tehakse alles üheksast lahti, vat. Vähemalt meie oma küll.

Ja ma nägin eile vaskussi ka esimest korda elus ja oligi täitsa vase värvi.

here we are now entertain us

Mul on kael kange, sest ma, umm, kuulasin Nirvanat:P Minu eas veel, mõtleks. Hea oli. Aga Vanilla Ninja oli ka hea ja kolmest kitarrist üle kisades Smilersit laulda oli veel eriti hea. Üldse läheks minuga vist kiirelt väga kehvasti, kui ma ei veedaks aeg-ajalt aega koos inimestega, kes ei võta end nii kohutavalt tõsiselt. Noh, … Loe edasi “here we are now entertain us”

Mul on kael kange, sest ma, umm, kuulasin Nirvanat:P Minu eas veel, mõtleks. Hea oli. Aga Vanilla Ninja oli ka hea ja kolmest kitarrist üle kisades Smilersit laulda oli veel eriti hea.

Üldse läheks minuga vist kiirelt väga kehvasti, kui ma ei veedaks aeg-ajalt aega koos inimestega, kes ei võta end nii kohutavalt tõsiselt. Noh, järele mõeldes veedan ma selliste inimestega kogu oma töövälise aja, nii et väga suurt ohtu veel ei ole:)

Lahemaa rannakülad on ilusad ja üldse… kuigi ma Aadria mere ääres pidevalt vingusin, et meie meri pole pooltki nii lahe, on ta vist siiski. Teistsugune, aga nii armas ju.

millest sa unistad tüdruk

Rivol on eriti lahe “nädala küsimus” – esimene mõte, mis hommikul pähe tuleb? Minul on ärkamise hetkel enamasti selline raske ja isegi ängistav pinnalerabelemise tunne, unest välja ja pärismaailma sisse… mingi aja, ilmselt tegelikult mõne sekundi jooksul, aga tundub nagu terve igavik, üritan leida vastused küsimustele “kes ma olen?”, “kus ma olen?”, “kas ma tõesti … Loe edasi “millest sa unistad tüdruk”

Rivol on eriti lahe “nädala küsimus” – esimene mõte, mis hommikul pähe tuleb?

Minul on ärkamise hetkel enamasti selline raske ja isegi ängistav pinnalerabelemise tunne, unest välja ja pärismaailma sisse… mingi aja, ilmselt tegelikult mõne sekundi jooksul, aga tundub nagu terve igavik, üritan leida vastused küsimustele “kes ma olen?”, “kus ma olen?”, “kas ma tõesti pean?”. Just selles järjekorras. Ja väga rasked küsimused on need. See ei ole mitte mõtlemise, vaid pigem nagu meenutamise teema. Ma vist käin kuskil väga kaugel ära öösiti…

Päris mõtted tulevad siis, kui hakkab olema midagi, mille üle mõelda. Lehelugemise käigus enamasti – või raamatu või mida iganes ma bussis loen. Tee bussipeatusesse inspireerib ka vahel. Aga kui ma autoga tööle lähen, siis ei tule tihti enne töölejõudmist ühtegi mõtet, päriselt ka:P

bismillah no we will not let you go

Iraan lubas esimese Lääne rokkbändina müügile Queeni kasseti. Nii vara hommikul ei ole see isegi naljakas mitte. Ma veetsin mitu minutit mõtsikledes selle üle, mis ajast on Iraan _Lääne_ rokkbänd. Selles, et Iraan üldse rokkbänd on, ei tekkinud tükk aega kahtlust:P

Iraan lubas esimese Lääne rokkbändina müügile Queeni kasseti.

Nii vara hommikul ei ole see isegi naljakas mitte. Ma veetsin mitu minutit mõtsikledes selle üle, mis ajast on Iraan _Lääne_ rokkbänd. Selles, et Iraan üldse rokkbänd on, ei tekkinud tükk aega kahtlust:P

ühel hommikul kui ärkan taevas päikest jälle märkan

SUBJECT:CISA EXAM Thank you for your interest in the ISACA Certification program and sitting for the 2004 Exam. Per your request, listed below is your test result. Congratulations! You were successful in achieving a passing score on the 2004 exam. selline hommik siis:)

SUBJECT:CISA EXAM

Thank you for your interest in the ISACA Certification program and sitting
for the 2004 Exam. Per your request, listed below is your test result.

Congratulations! You were successful in achieving a passing score on the 2004 exam.

selline hommik siis:)

ma rääkisin sulle oma unedest ja sa jaksasid kuulata mind

Kuidas küpsetada maailma parimat kirsikooki: 1. Kutsu endale mõni päev varem külalised ja küpseta nendega koos keskpäraseid kohupiimasaiakesi. 2. Külaliste toodud kohupiimapastast enamus jäta suhkru (liiga suure koguse suhkru seejuures!) ja munadega segatuna külmkappi “järgmist korda ootama” (sest tainas saab nagunii varem otsa kui täidis). 3. Kui hakkab tunduma, et kohupiimasegu säilivusaeg hakkab läbi saama, … Loe edasi “ma rääkisin sulle oma unedest ja sa jaksasid kuulata mind”

Kuidas küpsetada maailma parimat kirsikooki:

1. Kutsu endale mõni päev varem külalised ja küpseta nendega koos keskpäraseid kohupiimasaiakesi.
2. Külaliste toodud kohupiimapastast enamus jäta suhkru (liiga suure koguse suhkru seejuures!) ja munadega segatuna külmkappi “järgmist korda ootama” (sest tainas saab nagunii varem otsa kui täidis).
3. Kui hakkab tunduma, et kohupiimasegu säilivusaeg hakkab läbi saama, kutsu mõneks õhtuks uued külalised.
4. Pärast tööpäeva lõppu tee tõhus lõunauinak. Ärka pool tundi enne külaliste saabumist.
5. Lippa läbi vihma kohalikku poodi mingi valmistaigna järele (sest kodus pole mune ja mis kooki sa munadeta ikka küpsetad).
6. Avasta, et poes ei ole valmistainast. Osta mune.
7. Pane ahi maksimumi peale sooja.
8. Sega kokku kolm muna, suvaline hulk suhkrut, suvaline hulk võid, suvaline hulk jahu ja kaks teelusikatäit küpsetuspulbrit.
9. Võta külmkapist kohupiimasegu, tee kindlaks, et see ikka kõlbab veel.
10. Sega kohupiimasegu hulka pakk vaniljekastmepulbrit ja hästi palju sidrunimahla.
11. Vaata aknast välja. Vihma sajab ikka veel? Too sügavkülmast karp üle-eelmise aasta kirsse, sest kes see sihukese ilmaga ikka puu otsa viitsib ronida:P
12. Pane kirsid mikrolaineahju sulama.
13. Lase külalised uksest sisse.
14. Pane tainas koogivormi põhja, kohupiimasodi taigna peale, poolsulanud kirsid koos kogu vedelikuga kõige peale ja kook ahju.
15. Sööda külaliste kõht täis nende endi toodud arbuusi, porgandeid ja grillribi.
16. Võta kook ahjust, lase veidi jahtuda, serveeri (väikeste tükkidena, sest kõigile jubedalt maitseb, aga keegi ei jaksa süüa enam).
17. Paki külalistele nende viisakast vastuvaidlemisest hoolimata umbes kaheksandik kooki kaasa ja saada nad kenasti uksest välja.
18. Söö maailma parimat kooki, palju jaksad:)

Disclaimer: mingit ratsionaalset põhjendust, miks keegi üldse peaks nii tegema, muidugi ei ole.

võta kasuta mind ära ära oota vastuseid

“See tüdruk kauaks ripakile ei jää,” ütles keegi mu kohta ühel neist viimastest õhtutest. Tegelikult kommenteeriti sellega fakti, et mul on endiselt kogu aeg šveitsi nuga taskus ja ilmub sealt vajalikul hetkel välja, et avada kellegi õlle- või veinipudel, halvaapakk või vaakumpakendis šašlõkk. Ja kuigi ma tegin eelmisel suuremal kooriüritusel kindla otsuse püüda olukorda vähem … Loe edasi “võta kasuta mind ära ära oota vastuseid”

“See tüdruk kauaks ripakile ei jää,” ütles keegi mu kohta ühel neist viimastest õhtutest. Tegelikult kommenteeriti sellega fakti, et mul on endiselt kogu aeg šveitsi nuga taskus ja ilmub sealt vajalikul hetkel välja, et avada kellegi õlle- või veinipudel, halvaapakk või vaakumpakendis šašlõkk. Ja kuigi ma tegin eelmisel suuremal kooriüritusel kindla otsuse püüda olukorda vähem kontrolli all hoida, olen see lõpuks siiski mina, kellel on peale noa, küüneviili ja kõikvõimalike avajate olemas ka number viisteist võti ja õiges suuruses kuuskant.

Me käisime rattamatkal. Tegelikult on viimased kolm päeva olnud üleni üks suur matk läbi mälestuste, alates Piibe maanteed mööda autoga Tartusse sõitmisest (mu lapsepõlve Aegviidu-suved, keskkooliaegne Kärkna bensiinimüüjatöö, Saadjärve ääres peetud peod), jätkates tegeliku rattasõiduga Tartust Nõuni ja Nõunist Käärikule ja siis jälle tagasi (meie Pangodi gaidilaagrid, minu teismeaastate üksiolemise-rattasõidud tüüpi “õhtul korraks Pangodisse ujuma”, see ainus, kuid mälestusväärne Pühajärve Beach Party, kus ma olen käinud, mu eelmise sügise Otepää-koolituse rulluisusõidud Kääriku vahet… oh, ja nii palju rohkem veel, kuidas üldse saab paarikümne lühikese kilomeetri peal olla nii palju olulist?) ja lõpetades tänaõhtuse saunaga Raadil (kõik need tänavad, mida mööda hulkumine oli paaril sügisel kogu elu sisu, tundub tagantjärele). Ma tõepoolest ei peaks nii palju nostalgitsema, ma ei ole ju veel NII vana. Aga see on lihtsalt nii läinud seekord.

Mis puutub rattasõitu endasse, siis jõudsime me järeldusele, et pole mõtet rapsida… lõpuks võidab alati sport. Ja meie kaotame:P Aga kui homme on ilus ilm, siis ma rendin endale Tartust uisud ja lähen sõidan selle Kääriku tee korra veel läbi, sest… hea on liikuda.

Ripakil ma justkui ei oleks, aga mingis mõttes on ikkagi tunne, nagu oleks.

kui tulin tagasi siis seisis seal üks lapsepõlveplika

Kitty says: mul on särk, kus on suurelt kirjas 1979 Kitty says: ja millal siis sellist kanda, kui mitte sünnipäeval. juubelil veel eriti Elen says: praegu oled jah uhke selle yle, aga paari aasta pärast vaatad, et kust saaks m6ne, millel kirjas 1982 vms :P 1982, tõepoolest. Ma kohtusin täna mitme inimesega, kes on tol … Loe edasi “kui tulin tagasi siis seisis seal üks lapsepõlveplika”

Kitty says:
mul on särk, kus on suurelt kirjas 1979
Kitty says:
ja millal siis sellist kanda, kui mitte sünnipäeval. juubelil veel eriti
Elen says:
praegu oled jah uhke selle yle, aga paari aasta pärast vaatad, et kust saaks m6ne, millel kirjas 1982 vms :P

1982, tõepoolest. Ma kohtusin täna mitme inimesega, kes on tol aastal sündinud, ja nad olid vahvad. Nad meenutasid mulle mind ennast mu esimestel tööintervjuudel (sest just selline oli meie tänase kohtumise kontekst) – ühtaegu agarad ja ebakindlad, täis tahtmist ja usku (endasse, maailmasse, suurkorporatsioonidesse ja infotehnoloogiasse), treenimata kehakeele ja sõnavalikuga, minust üldse mitte nii palju nooremad, aga ikkagi mingis mõttes nii palju vähem kogenud. Hea oli mõelda nende peale, kes nad mõndagi andeks saavad lihtsalt selle eest, et nende CV on veel nii lühike. Aga veel parem oli mõelda nende paari aasta peale, mis mind ja neid lahutab – selle peale, kui huvitav aeg mul on olnud, kui palju ma olen õppinud, kuidas muutunud, mida kaotanud ja mida leidnud.

Mulle meeldib mu elu:)

aga seda me teame et siniseks taevaks saame

Kuna mul ei ole juba tükk aega midagi öelda maailma asjade kohta, siis ma parem jagan teiega Horvaatia-reisi pilte. Kuigi ma endiselt arvan, et ka pildid ei ütle maailma asjade kohta eriti palju. Või ütlevad valesid asju või ma ei teagi. Võtkem näiteks see õnnetu Plitvice jezera rahvuspark – nii palju nii ilusaid postkaardipilte, et … Loe edasi “aga seda me teame et siniseks taevaks saame”

Kuna mul ei ole juba tükk aega midagi öelda maailma asjade kohta, siis ma parem jagan teiega Horvaatia-reisi pilte.

Kuigi ma endiselt arvan, et ka pildid ei ütle maailma asjade kohta eriti palju. Või ütlevad valesid asju või ma ei teagi.

Võtkem näiteks see õnnetu Plitvice jezera rahvuspark – nii palju nii ilusaid postkaardipilte, et võtab hingetuks, eks? Aga see oli kõige igavam koht üleüldse, kuhu me selle reisi jooksul sattusime. Mulle ei meeldinud seal sugugi.

Mulle meeldis üle kõige Rovinjis, millest pole vist ühtegi pilti peale restoranikassi (see on muide MINU tehtud pilt!), ja Hvari saarel, mis lõhnas üleni lavendli järele ja kus ma miljon korda ujumas käisin ja otsustasin, et ma pean sukelduma õppima – seda piltidel ei ole, sest kuidas saakski.

Mulle meeldis Krki saarel, kus ei olnud suurt midagi pildistada, aga oli paduvihm ja tervet saart hõlmav tunnipikkune liiklusummik, mille ajal kohalikust raadiost tuli Tšaikovski esimene klaverikontsert Neeme Järvi juhatusel.

Pula oma hiigelsuure Vana-Rooma-aegse amfiteatriga polnud suurem asi. Rijeka oma naftatööstusega oli mõnus.

Sõnaga, olulised asjad on ikka kusagil väljaspool fotosid. Ma küll ei tea, kust võetakse neid pilte, mis ütlevad rohkem kui tuhat sõna.

you’ll be so high you’ll be flying

Seis The Big Readiga (ma ei viitsi kogu aeg seda linki otsida, nii et ma nüüd panin ta sinna paremale kuskile, et kogu aeg silma all oleks) on pärast puhkuselugemisi selline: Top21 on nüüd 100% loetud – eelmine kord, kui ma kontrollisin, oli puudu “Birdsong” ja see oli ka ainus täiskasvanute raamat, mida ma sel … Loe edasi “you’ll be so high you’ll be flying”

Seis The Big Readiga (ma ei viitsi kogu aeg seda linki otsida, nii et ma nüüd panin ta sinna paremale kuskile, et kogu aeg silma all oleks) on pärast puhkuselugemisi selline:

Top21 on nüüd 100% loetud – eelmine kord, kui ma kontrollisin, oli puudu “Birdsong” ja see oli ka ainus täiskasvanute raamat, mida ma sel suvel lugenud olen:P Mulle meeldis. Ehkki oli üsna imelik, et keegi on suutnud kirjutada raamatu I maailmasõjast nii, nagu poleks II maailmasõda olnudki – kuigi tegevus ulatus aastast 1910 aastasse 1979. Lihtsalt, noh, tavaliselt tehakse vastupidi.

Top100st on lugemata 23 raamatut; neist vähemalt 3 on seejuures sellised, mida ma olen üritanud lugeda, aga pole suutnud/tahtnud jätkata – Dickens, Hardy, Seth… See Top100 on müstiline asi, minu meelest on mul kogu aeg sealt õige veidi üle 20 raamatu lugemata, ehkki ma vahetpidamata loen ja saan jälle nimekirjast mõne rea maha tõmmata. Seekordsed mahatõmbamised tulid lasteraamatute arvelt – kaks Jacqueline Wilsonit ja Louis Sachari “Holes”. Sachar oli tõeliselt hea. Üks neid raamatuid, mis on lihtsalt nii põnev, et ei raatsi käest panna. Praam sõidab Splitist Stari Gradi kaks tundi ja täpselt nii kauaks mul “Holesi” jätkuski. Üllatusi jagus veel viimasele leheküljele. Selle raamatu võiks keegi küll eesti laste jaoks ära tõlkida.

Top200 on liiga suur, et ma arvutada viitsiks, aga midagi sai igatahes sealt ka loetud. Veel Jacqueline Wilsonit, noh:P Teda on eesti laste jaoks tõlgitud küll, aga paraku ainult Tracy Beakeri lood, mis mulle üldse ei meeldi. Meeldib tema “Girls”-sari. Ja meeldib “Vicky Angel”, mis oli muide kohutavalt kurb raamat, sest Vicky sai kohe esimeses peatükis surma. Aga ingliks alles viimases.

Kohe tuleb sügis ja mu akadeemiline puhkus saab läbi ja ma lähen tagasi ülikooli ja hakkan magistritööd kirjutama ja teen osavalt näo, et ma ei ole kunagi ühtegi 12-aastastele mõeldud raamatut lugenudki. Võibolla.

käib läbi suve aedades üks küpsemise laul

Järgneb informatsiooniline teadaanne:

(oot, misasi? informatsiooniline teadaanne, see on ka hea värdjas väljend. Kas siis teadaanne saab olla mitteinformatsiooniline? Kui jah, siis pole tal igatahes erilist mõtet:)

ühesõnaga, see teadanne siis: kirsid on valmis. Reede õhtu ja laupäeva veedan ma neid korjates, mahlastades ja võibolla ka moosistades. Palun tulge mulle seltsiks. Võtke kaasa ämbrid, lapsed, soovi korral saed… sööge kirsse, palju sisse mahub, viige koju, keetke, küpsetage, külmutage, TEHKE ometi midagi! Mina ei jaksa eriti palju.

Mustsõstraid, punaseid sõstraid ja tikreid on ka. Kehtib enamvähem sama.

Helistage või saatke iimeil, kui te aadressi ei tea või tee meelest läinud on.

kaksteist kurja hoovikõutsi siiski liig mis liig

Eile seisid toidupoe kassasabas minu ees noormees ja neiu. Nad vist pigem polnud sinna koos tulnud, aga olid lihtsalt poes kokku saanud – tuttavad, võibolla sõbradki. Maksid kumbki oma kauba eest eraldi ja hakkasid seda ka eraldi ära pakkima, neiu ladus asjad niisama käekotti, aga noormees võttis kassalindi otsast rullist kilekoti (sellise pisikese läbipaistva krabiseva, … Loe edasi “kaksteist kurja hoovikõutsi siiski liig mis liig”

Eile seisid toidupoe kassasabas minu ees noormees ja neiu. Nad vist pigem polnud sinna koos tulnud, aga olid lihtsalt poes kokku saanud – tuttavad, võibolla sõbradki. Maksid kumbki oma kauba eest eraldi ja hakkasid seda ka eraldi ära pakkima, neiu ladus asjad niisama käekotti, aga noormees võttis kassalindi otsast rullist kilekoti (sellise pisikese läbipaistva krabiseva, milliseid ma üle kõige vihkan, teate küll:), pani kraami kõigepealt sellesse ja siis seljakotti. Tüdruk ütles talle, et ärgu võtku kilekotti, poiss ühmas vastu “Tahan jah, et seljakott pärast haiseks.” Tüdruk söandas veel kommenteerida midagi selle kohta, et see kilekott visatakse ju kohe ära ja et see on raiskamine, mille peale poiss ütles talle üleoleval toonil “Kuule sina, roheline,” irvitas natuke ja kõndis head aega ütlemata minema.

Täitsa selline tavaline lugu. Aga miks see mulle meelde jäi – sest sellel poisil oli seljas UNICEFi särk ja ma tabasin end mõttelt, et kuidas saab sellise särgiga inimene niiviisi suhtuda ja, mis olulisem, nii vastikult käituda.

Inimesi vaadata on huvitav, aga enda eelarvamusi märgata veel palju põnevam. Ega ma polegi suutnud välja mõelda, miks ma arvan, et kui inimene lapsi armastab, siis peab ta loodusest ka hoolima ja teiste inimeste vastu viisakas olema. (Või miks ma üldse eeldan, et UNICEFi särgiga poisil on UNICEFi enda või selle ideoloogiaga mingit pistmist.)

Kuna nagunii keegi hakkab mulle nüüd seletama, et seljakott ju hakkabki haisema, kui sinna toitu panna, siis täpsustan, et noormees ostis põhiliselt saia. Kilepakendis, nagu meil vist kogu sai poes on. Aga see polnud üldse loo point, eks ole.

sellest hommikust kui tulin alla sinu treppi mööda

Mis ma täna õppisin: kui keegi, kellesse ma kunagi armunud olin, sõidab minust maanteel mööda kiirusega 110 km/h ja ma tunnen ta ära ainult autonumbri järgi, siis ei saa ma väita, et oleksin teda kohanud või isegi näinud. Ma olen teda kõigest spottinud. Kust ma seda õppisin: Jane õpetas:P

Mis ma täna õppisin: kui keegi, kellesse ma kunagi armunud olin, sõidab minust maanteel mööda kiirusega 110 km/h ja ma tunnen ta ära ainult autonumbri järgi, siis ei saa ma väita, et oleksin teda kohanud või isegi näinud. Ma olen teda kõigest spottinud.

Kust ma seda õppisin: Jane õpetas:P

once upon a time i was falling in love now i’m only falling apart

If there’s an etiquette to being the only XX at a traditionally XY party, it’s this: don’t complain, don’t be the first or last to go home, and don’t flirt outrageously (except with the strippers). In fact, these rules could probably be expanded to life in general. Mitte et me varem poleks teadnud. Belle de … Loe edasi “once upon a time i was falling in love now i’m only falling apart”

If there’s an etiquette to being the only XX at a traditionally XY party, it’s this: don’t complain, don’t be the first or last to go home, and don’t flirt outrageously (except with the strippers).

In fact, these rules could probably be expanded to life in general.

Mitte et me varem poleks teadnud. Belle de Jour lihtsalt oskab öelda.

millest ilma oled jäänud see ei oota sind ka ees

Nüüd järsku tuli meelde, mis on see asi, mis mind suvi otsa on vaikselt närinud. Nimelt: mul on kohe kurb vaadata neid töötavaid lapsi igal pool. No okei, jäätise- või postkaardimüümine ei murra kellegi konti, aga isegi selle puhul ma mõtlen, et miks siis nüüd need neljateistaastased ei võiks hoopis puhata ja mängida. (Mis neljateist-. … Loe edasi “millest ilma oled jäänud see ei oota sind ka ees”

Nüüd järsku tuli meelde, mis on see asi, mis mind suvi otsa on vaikselt närinud. Nimelt: mul on kohe kurb vaadata neid töötavaid lapsi igal pool.

No okei, jäätise- või postkaardimüümine ei murra kellegi konti, aga isegi selle puhul ma mõtlen, et miks siis nüüd need neljateistaastased ei võiks hoopis puhata ja mängida. (Mis neljateist-. Ma olen kakskümmend neli ja ma ei saa ikka veel aru, miks ma pean suvel tööl käima:P)

Tartu maantee teeremondil kusagil on üks pisike rohelise helkurvestiga poiss, kes peab päevad otsa palava päikese käes seisma ja näitama, millise suuna autod tohivad sõita ja millised peavad seisma. Mina mõtlen iga kord, et vaene laps. Ja et peaks talle järgmine kord jäätise viima. Aga alati unustan.

Kõige jubedamad süümekad tabasid mind Ungaris hotellis, kus üks kõige rohkem kaheteistaastane noorhärra mu kohvri haaras, et see pakihoiuruumi viia. Ei no ma tean, et ta ise on kindlasti hullult rahul sellega, et ta sügisel saab näiteks jalgratta osta omateenitud raha eest, aga ikkagi tundsin ma end… valge plantaatorina:P

but the wine and the song like the seasons have all gone

Pole olemas! Ma ei olnudki ainus, kes end lapsena marju korjates Mamlakatiks kujutles, et talutavam ja põnevam oleks! Seda, et kõigist inimestest just Polaarkaru nii tegi, oleks muidugi võinud aimata:) “Neljas kõrgus” oli mu lemmikraamat igatahes. Gulja oli nii lahedalt mittekorralik ja sattus kogu aeg igasugustesse jamadesse. Millegipärast tahaks ma praegu väga, et tuleks juba … Loe edasi “but the wine and the song like the seasons have all gone”

Pole olemas! Ma ei olnudki ainus, kes end lapsena marju korjates Mamlakatiks kujutles, et talutavam ja põnevam oleks! Seda, et kõigist inimestest just Polaarkaru nii tegi, oleks muidugi võinud aimata:) “Neljas kõrgus” oli mu lemmikraamat igatahes. Gulja oli nii lahedalt mittekorralik ja sattus kogu aeg igasugustesse jamadesse.

Millegipärast tahaks ma praegu väga, et tuleks juba minu sünnipäev.

Ja misasja, täna on neljas august? Siis ongi sünnipäev. Minu blogi oma. Andke talle andeks, kui ta end vahel veidi nõmedalt ülal peab – alles aastane teine ju, selliselt pole suurt aru loota. Aga see-eest on ta armas;)

doesn’t seem to be a shadow in the city

Ei tahaks ilmast rääkida, seda teevad nagunii kõik ja liiga palju… aga iga kord, kui see troopiline õhk jälle vastu lööb kusagilt, meenub millegipärast “Sada aastat üksildust”. Eilne Keila teisipäevak meenutas rohkem allveeorienteerumist kui maagilist realismi (või tavalist orienteerumist). Mu lemmikkoht oli see, kus kaardi peal oli pinnastee, aga maastikul konkreetne jõgi, peaaegu meeter sügav, … Loe edasi “doesn’t seem to be a shadow in the city”

Ei tahaks ilmast rääkida, seda teevad nagunii kõik ja liiga palju… aga iga kord, kui see troopiline õhk jälle vastu lööb kusagilt, meenub millegipärast “Sada aastat üksildust”.

Eilne Keila teisipäevak meenutas rohkem allveeorienteerumist kui maagilist realismi (või tavalist orienteerumist). Mu lemmikkoht oli see, kus kaardi peal oli pinnastee, aga maastikul konkreetne jõgi, peaaegu meeter sügav, puhta läbipaistva veega ja üldse mitte nii külm, kui meri Pirita rannas varem samal päeval või Pirita jõgi Jüri kandis hiljem samal päeval. Kas ma olen jube lõunamaa hellik või pole vesi tõesti ujumise jagu soe?

confront your enemies avoid them when you can

Kas Citymarketi müüjad saavad tulemuspalka selle järgi, kui palju tasuta pisikesi krabisevaid kilekotte nad suudavad ostjatele kaasa anda? Mujal suhtutakse mu kilekotimittetahtmisse kas ükskõikselt või siis lausa ignoreeritakse seda ja topitakse ikka mingil ebaviisakal moel kott kaasa. Citymarketis on neil kilekoti vajalikkuse ja paratamatuse kohta välja töötatud lausa mingid argumendid, mille abil mind siis viisakalt … Loe edasi “confront your enemies avoid them when you can”

Kas Citymarketi müüjad saavad tulemuspalka selle järgi, kui palju tasuta pisikesi krabisevaid kilekotte nad suudavad ostjatele kaasa anda? Mujal suhtutakse mu kilekotimittetahtmisse kas ükskõikselt või siis lausa ignoreeritakse seda ja topitakse ikka mingil ebaviisakal moel kott kaasa. Citymarketis on neil kilekoti vajalikkuse ja paratamatuse kohta välja töötatud lausa mingid argumendid, mille abil mind siis viisakalt ja naeratades püütakse mõjutada. Tänane hitt salatiletist: “Aga teile antakse kassast nagunii kott.” Möh? Kogusin end hetkega ja pareerisin osavalt: “Ma ütlen kassas ka, et ma ei taha.” Kujutan juba ette lõunapausil tagaruumis järgnenud ajurünnakut – mida selliste hulludega teha?

No mida iganes, peaasi, et nad mu peale ei karju.

you can hear it in my accent when i talk

Alati, kui ma käin hommikul enne tööd Novellist läbi ja ostan kohvi kaasa, tuleb mul teenindajaneiut vaadates mõte, et ma tahaks ka töötada hoopis kohvipoes. Tegelikult ei taha üldse, aga see on lihtsalt see emotsioon, mida Novell minus tekitab. Õnneks ma ostan sealt kohvi üsna harva. Muidu, ma kardan, annaksin ühel hetkel kiusatusele järele:)

Alati, kui ma käin hommikul enne tööd Novellist läbi ja ostan kohvi kaasa, tuleb mul teenindajaneiut vaadates mõte, et ma tahaks ka töötada hoopis kohvipoes. Tegelikult ei taha üldse, aga see on lihtsalt see emotsioon, mida Novell minus tekitab.

Õnneks ma ostan sealt kohvi üsna harva. Muidu, ma kardan, annaksin ühel hetkel kiusatusele järele:)