Kuu: august 2004

Täna olen ma teinud järgnevaid kõrgelthinnatud heategusid:

* “leidnud üles” ühe “kadunud” Powerpointi tööriistariba
* pannud ikoonid ühel teisel tööriistaribal “õigesse järjekorda”
* nõustanud inimesi sõna “kandidaat” õigekirja alal
* kirjutanud Excelis kaks valemit (summa ja aritmeetilise keskmise omad)
* kopeerinud Excelis valemeid ühest lahtrist teise
* nentinud, et .csv ei ole jah sama, mis .txt

Oleks nagu jah tühiasjad, aga kui palju karmapunkte selline päev kokkuvõttes sisse toob! Need lasevad teinekord süüdimatult mingite väärtusahelate kallal viriseda või majandusarvestusalast ebakompetentsust üles näidata. Sest “aga üks inimene ei saagi ju kõike teada ja vaata, kui tark ta arvutite alal on”. Ei no tõesti, mida ma teeks ilma oma IT-hariduseta:P

Me käisime Janega hommikul kell seitse Pirital rulluisutamas. Vihma siis veel ei sadanud, tee oli peaaegu tühi ja meil oli kohutavalt tore. Pärast sõime Petersonis hommikuputru (ehtne kaeralhelbepuder, mitte mingi kiirvariant – ja veel millise moosiga!), jõime lattet ja leidsime, et nii võib töönädalat alustada küll.

aga et miks peaks keegi hommikul enne tööd uisutamas käima? sest spordiklubid on alles suverežžiimil ja tehakse alles üheksast lahti, vat. Vähemalt meie oma küll.

Ja ma nägin eile vaskussi ka esimest korda elus ja oligi täitsa vase värvi.

Mul on kael kange, sest ma, umm, kuulasin Nirvanat:P Minu eas veel, mõtleks. Hea oli. Aga Vanilla Ninja oli ka hea ja kolmest kitarrist üle kisades Smilersit laulda oli veel eriti hea.

Üldse läheks minuga vist kiirelt väga kehvasti, kui ma ei veedaks aeg-ajalt aega koos inimestega, kes ei võta end nii kohutavalt tõsiselt. Noh, järele mõeldes veedan ma selliste inimestega kogu oma töövälise aja, nii et väga suurt ohtu veel ei ole:)

Lahemaa rannakülad on ilusad ja üldse… kuigi ma Aadria mere ääres pidevalt vingusin, et meie meri pole pooltki nii lahe, on ta vist siiski. Teistsugune, aga nii armas ju.

Rivol on eriti lahe “nädala küsimus” – esimene mõte, mis hommikul pähe tuleb?

Minul on ärkamise hetkel enamasti selline raske ja isegi ängistav pinnalerabelemise tunne, unest välja ja pärismaailma sisse… mingi aja, ilmselt tegelikult mõne sekundi jooksul, aga tundub nagu terve igavik, üritan leida vastused küsimustele “kes ma olen?”, “kus ma olen?”, “kas ma tõesti pean?”. Just selles järjekorras. Ja väga rasked küsimused on need. See ei ole mitte mõtlemise, vaid pigem nagu meenutamise teema. Ma vist käin kuskil väga kaugel ära öösiti…

Päris mõtted tulevad siis, kui hakkab olema midagi, mille üle mõelda. Lehelugemise käigus enamasti – või raamatu või mida iganes ma bussis loen. Tee bussipeatusesse inspireerib ka vahel. Aga kui ma autoga tööle lähen, siis ei tule tihti enne töölejõudmist ühtegi mõtet, päriselt ka:P

Iraan lubas esimese Lääne rokkbändina müügile Queeni kasseti.

Nii vara hommikul ei ole see isegi naljakas mitte. Ma veetsin mitu minutit mõtsikledes selle üle, mis ajast on Iraan _Lääne_ rokkbänd. Selles, et Iraan üldse rokkbänd on, ei tekkinud tükk aega kahtlust:P

SUBJECT:CISA EXAM

Congratulations! You were successful in achieving a passing score on the 2004 exam.

selline hommik siis:)

Kuidas küpsetada maailma parimat kirsikooki:

1. Kutsu endale mõni päev varem külalised ja küpseta nendega koos keskpäraseid kohupiimasaiakesi.
2. Külaliste toodud kohupiimapastast enamus jäta suhkru (liiga suure koguse suhkru seejuures!) ja munadega segatuna külmkappi “järgmist korda ootama” (sest tainas saab nagunii varem otsa kui täidis).
3. Kui hakkab tunduma, et kohupiimasegu säilivusaeg hakkab läbi saama, kutsu mõneks õhtuks uued külalised.
4. Pärast tööpäeva lõppu tee tõhus lõunauinak. Ärka pool tundi enne külaliste saabumist.
5. Lippa läbi vihma kohalikku poodi mingi valmistaigna järele (sest kodus pole mune ja mis kooki sa munadeta ikka küpsetad).
6. Avasta, et poes ei ole valmistainast. Osta mune.
7. Pane ahi maksimumi peale sooja.
8. Sega kokku kolm muna, suvaline hulk suhkrut, suvaline hulk võid, suvaline hulk jahu ja kaks teelusikatäit küpsetuspulbrit.
9. Võta külmkapist kohupiimasegu, tee kindlaks, et see ikka kõlbab veel.
10. Sega kohupiimasegu hulka pakk vaniljekastmepulbrit ja hästi palju sidrunimahla.
11. Vaata aknast välja. Vihma sajab ikka veel? Too sügavkülmast karp üle-eelmise aasta kirsse, sest kes see sihukese ilmaga ikka puu otsa viitsib ronida:P
12. Pane kirsid mikrolaineahju sulama.
13. Lase külalised uksest sisse.
14. Pane tainas koogivormi põhja, kohupiimasodi taigna peale, poolsulanud kirsid koos kogu vedelikuga kõige peale ja kook ahju.
15. Sööda külaliste kõht täis nende endi toodud arbuusi, porgandeid ja grillribi.
16. Võta kook ahjust, lase veidi jahtuda, serveeri (väikeste tükkidena, sest kõigile jubedalt maitseb, aga keegi ei jaksa süüa enam).
17. Paki külalistele nende viisakast vastuvaidlemisest hoolimata umbes kaheksandik kooki kaasa ja saada nad kenasti uksest välja.
18. Söö maailma parimat kooki, palju jaksad:)

Disclaimer: mingit ratsionaalset põhjendust, miks keegi üldse peaks nii tegema, muidugi ei ole.

“See tüdruk kauaks ripakile ei jää,” ütles keegi mu kohta ühel neist viimastest õhtutest. Tegelikult kommenteeriti sellega fakti, et mul on endiselt kogu aeg šveitsi nuga taskus ja ilmub sealt vajalikul hetkel välja, et avada kellegi õlle- või veinipudel, halvaapakk või vaakumpakendis šašlõkk. Ja kuigi ma tegin eelmisel suuremal kooriüritusel kindla otsuse püüda olukorda vähem kontrolli all hoida, olen see lõpuks siiski mina, kellel on peale noa, küüneviili ja kõikvõimalike avajate olemas ka number viisteist võti ja õiges suuruses kuuskant.

Me käisime rattamatkal. Tegelikult on viimased kolm päeva olnud üleni üks suur matk läbi mälestuste, alates Piibe maanteed mööda autoga Tartusse sõitmisest (mu lapsepõlve Aegviidu-suved, keskkooliaegne Kärkna bensiinimüüjatöö, Saadjärve ääres peetud peod), jätkates tegeliku rattasõiduga Tartust Nõuni ja Nõunist Käärikule ja siis jälle tagasi (meie Pangodi gaidilaagrid, minu teismeaastate üksiolemise-rattasõidud tüüpi “õhtul korraks Pangodisse ujuma”, see ainus, kuid mälestusväärne Pühajärve Beach Party, kus ma olen käinud, mu eelmise sügise Otepää-koolituse rulluisusõidud Kääriku vahet… oh, ja nii palju rohkem veel, kuidas üldse saab paarikümne lühikese kilomeetri peal olla nii palju olulist?) ja lõpetades tänaõhtuse saunaga Raadil (kõik need tänavad, mida mööda hulkumine oli paaril sügisel kogu elu sisu, tundub tagantjärele). Ma tõepoolest ei peaks nii palju nostalgitsema, ma ei ole ju veel NII vana. Aga see on lihtsalt nii läinud seekord.

Mis puutub rattasõitu endasse, siis jõudsime me järeldusele, et pole mõtet rapsida… lõpuks võidab alati sport. Ja meie kaotame:P Aga kui homme on ilus ilm, siis ma rendin endale Tartust uisud ja lähen sõidan selle Kääriku tee korra veel läbi, sest… hea on liikuda.

Ripakil ma justkui ei oleks, aga mingis mõttes on ikkagi tunne, nagu oleks.

Kitty says:
mul on särk, kus on suurelt kirjas 1979
Kitty says:
ja millal siis sellist kanda, kui mitte sünnipäeval. juubelil veel eriti
Elen says:
praegu oled jah uhke selle yle, aga paari aasta pärast vaatad, et kust saaks m6ne, millel kirjas 1982 vms :P

1982, tõepoolest. Ma kohtusin täna mitme inimesega, kes on tol aastal sündinud, ja nad olid vahvad. Nad meenutasid mulle mind ennast mu esimestel tööintervjuudel (sest just selline oli meie tänase kohtumise kontekst) – ühtaegu agarad ja ebakindlad, täis tahtmist ja usku (endasse, maailmasse, suurkorporatsioonidesse ja infotehnoloogiasse), treenimata kehakeele ja sõnavalikuga, minust üldse mitte nii palju nooremad, aga ikkagi mingis mõttes nii palju vähem kogenud. Hea oli mõelda nende peale, kes nad mõndagi andeks saavad lihtsalt selle eest, et nende CV on veel nii lühike. Aga veel parem oli mõelda nende paari aasta peale, mis mind ja neid lahutab – selle peale, kui huvitav aeg mul on olnud, kui palju ma olen õppinud, kuidas muutunud, mida kaotanud ja mida leidnud.

Mulle meeldib mu elu:)

Kuna mul ei ole juba tükk aega midagi öelda maailma asjade kohta, siis ma parem jagan teiega Horvaatia-reisi pilte.

Kuigi ma endiselt arvan, et ka pildid ei ütle maailma asjade kohta eriti palju. Või ütlevad valesid asju või ma ei teagi.

Võtkem näiteks see õnnetu Plitvice jezera rahvuspark – nii palju nii ilusaid postkaardipilte, et võtab hingetuks, eks? Aga see oli kõige igavam koht üleüldse, kuhu me selle reisi jooksul sattusime. Mulle ei meeldinud seal sugugi.

Mulle meeldis üle kõige Rovinjis, millest pole vist ühtegi pilti peale restoranikassi (see on muide MINU tehtud pilt!), ja Hvari saarel, mis lõhnas üleni lavendli järele ja kus ma miljon korda ujumas käisin ja otsustasin, et ma pean sukelduma õppima – seda piltidel ei ole, sest kuidas saakski.

Mulle meeldis Krki saarel, kus ei olnud suurt midagi pildistada, aga oli paduvihm ja tervet saart hõlmav tunnipikkune liiklusummik, mille ajal kohalikust raadiost tuli Tšaikovski esimene klaverikontsert Neeme Järvi juhatusel.

Pula oma hiigelsuure Vana-Rooma-aegse amfiteatriga polnud suurem asi. Rijeka oma naftatööstusega oli mõnus.

Sõnaga, olulised asjad on ikka kusagil väljaspool fotosid. Ma küll ei tea, kust võetakse neid pilte, mis ütlevad rohkem kui tuhat sõna.