Kämpingud on selline omaette teema, millest peaks kas pikalt rääkima või hoopis rääkimata jätma, aga ma ei suuda otsustada, mispidi siis. Mõtlen veel. Aga mu lemmikinimesed kämpingutes on ilma kahtluseta prantsuse koolilapsed. Neid on viimastel õhtutel mitmes kohas olnud, kõik sellised neljateist-viieteistaastased (mis on just see kõige parem iga, hoolimata sellest, KUI talumatu võib mõni neljateistaastane vahel olla). Neil on koolivaheaeg ja mingi oma elu ja omad suhted. Nad on ilusad ja naeravad kogu aeg ja lobisevad prantsuse keeles ja ma ei saa aru peaaegu millestki peale selle, et pole paremat asja kui olla 15, koolist vaba ja Horvaatias klassiekskursioonil… ja et klassivennad on ikka tobedad küll:) “Les enfants, les enfants,” ütles üks ilus tõmmu tüdruk ja pööritas silmi. Siis andis poisile põse peale musi.
Tuletage mulle meelde, miks mu prantsuse keele õppimine pooleli jäi. Ei, las ma arvan ise… keeleõppimiseks ettenähtud neli ainepunkti said täis?
Nad ütlevad kõik “salut” nagu filmis. “La Boumis” siis. See on ikka veel mu lemmikfilm, ma kardan:)
whatever 