Eri Klas oli minuga samal lennul ja mul oli kogu aeg tunne, et ma peaksin talle tere ütlema. Kuidas ma siis ei ütle tere dirigendile, kelle käe all ma laulnud olen? Samas, kuidas ma öelnud oleks? ”Tere, ma laulsin ühendkooris”? Võibolla koguni ”ma olen teie talendi suur austaja”?:P Tunne oli sama, nagu põhikooli ja keskkooli vahel suvel, kui ma bensiini müüsin ja Lennart Jõela seda ostmas käis. Lennart Jõela oli 1990. aasta laulupeol lastekooride hulgas kõige popim dirigent.
Õhtulehe kaanel oli Marko Matvere, kes oli juuksed lühikeseks lõiganud ja seeläbi talutava välimuse saavutanud. Mitte et ta nüüd ilus oleks, aga vähemalt pole enam hirmus:P (andke andeks, aga ma pole kunagi aru saanud, kust otsast see mees ilus on. Andekas kindlasti ja seksikas vist ka, aga mitte ilus.) Üldse, viimasel ajal on nii mitmed tuttavad mehed oma pikad juuksed maha lõiganud ja see on teinud nad veel palju kenamaks, kui nad enne olid, kusjuures nad olid ju ennegi väga kenad. Ja ma tean veel mõnesid, kellele see ära kuluks, aga ma ei lähe neile seda ütlema, sest ma kahtlustan, et pikad juuksed on mingi oluline arenguetapp, ee, meheks saamisel:) Neid lõigatakse üsna ilmselt siis, kui õige aeg käes, või natuke hiljem… kõrvalttorkimine ei saa head teha.
Samas ei poolda ma kohe päris kindlasti mõõdutundetut nudimist. Sellega on mingi selline nipp ka, et pikkadest juustest annab lõigata väga palju parema lühikese soengu kui lühikestest kasvatada. Pikema:P
whatever 