las kallab nüüd vihma nii et pilgu eest kaob silmapiir

Pole olemas halba ilma, on valesti valitud riided. Ma hulkusin pea kaks tundi mööda linna ringi ja ma olen täitsa kuiv. Mu ilus oranž jope on pealispinnalt veidi niiske. Taas kord tõden, et ostma peaks pigem vähe, aga korralikke (ja võimalik, et kalleid) asju. Ja raamatuid:) Tänane ilm on kõige parem ilm antikvariaadis sobramiseks. Seekord … Loe edasi “las kallab nüüd vihma nii et pilgu eest kaob silmapiir”

Pole olemas halba ilma, on valesti valitud riided. Ma hulkusin pea kaks tundi mööda linna ringi ja ma olen täitsa kuiv. Mu ilus oranž jope on pealispinnalt veidi niiske. Taas kord tõden, et ostma peaks pigem vähe, aga korralikke (ja võimalik, et kalleid) asju.

Ja raamatuid:) Tänane ilm on kõige parem ilm antikvariaadis sobramiseks. Seekord siis 5 raamatut 155 krooni eest, sealhulgas Krossi “Mardileib”, mis mul juba tükk aega väga intensiivselt puudu oli olnud, ja natuke Arderi ja Runneli lasteluulet. Aga palun-palun-palun, kust ma saan “Koer poiss sõitis jänest” ja “Mõtelda on mõnus” ka nüüd?

Raamatukoi Viru tänava pood on Lennuki tänava omast etem, sest seal on aknad. Antikvariaat ei pea ju olema pime ja tolmune koht! Maali nõuab ka raamatukogudele aknaid; olen selle nõudmisega solidaarne.

seal olid väiksed roosad notsud

Kui mul oleks raudtee, millest enam raudteena asja ei saa, siis teeks mina ka sellest jalgrattatee. Nii ilus mõte. Rääkimata sellest, et rattaga Riisiperest Haapsallu saamise võimalust on hädasti vaja, sest kuidas muidu minna Vormsile ja Hiiumaale? Maanteed mööda on see vahemaa väga tüütu sõita ja bussi ju jalgrattaid ei mahu eriti. Rong oleks ikkagi … Loe edasi “seal olid väiksed roosad notsud”

Kui mul oleks raudtee, millest enam raudteena asja ei saa, siis teeks mina ka sellest jalgrattatee. Nii ilus mõte.

Rääkimata sellest, et rattaga Riisiperest Haapsallu saamise võimalust on hädasti vaja, sest kuidas muidu minna Vormsile ja Hiiumaale? Maanteed mööda on see vahemaa väga tüütu sõita ja bussi ju jalgrattaid ei mahu eriti.

Rong oleks ikkagi kõige mõnusam.

ma olen elu valmis vastu võtma varjukülje kaudu

Viimatise Rootsis-käigu raamatusaagis oli veel üks väga mõnus asi – Selma Lagerlöfi lapsepõlvemälestused (Ett barns memoarer). See oli kuidagi ilus ja helge raamat ja seda lugedes ma sain järsku aru, mis mure mul Lagerlöfiga alati olnud on. Mulle meeldib see, kuidas ta kirjutab, aga pole meeldinud see, mida ta kirjutas. Gösta Berlingi saaga ja Löwenskjöldi-triloogia … Loe edasi “ma olen elu valmis vastu võtma varjukülje kaudu”

Viimatise Rootsis-käigu raamatusaagis oli veel üks väga mõnus asi – Selma Lagerlöfi lapsepõlvemälestused (Ett barns memoarer). See oli kuidagi ilus ja helge raamat ja seda lugedes ma sain järsku aru, mis mure mul Lagerlöfiga alati olnud on. Mulle meeldib see, kuidas ta kirjutab, aga pole meeldinud see, mida ta kirjutas.

Gösta Berlingi saaga ja Löwenskjöldi-triloogia ja isegi Nils Holgersson – need on ju põnevad raamatud ja puha, aga minu jaoks lihtsalt liiga jubedad:) See sõrmuse needus ei lasknud mul lapsena ööde kaupa magada; kui sõrmus meelest läks, tuli Sintram või tänavaid mööda jooksev tigedaksaetud kuningakuju või lapsi tappev Heroodes. (Jah, isegi legendid Kristusest suutis ta jubedaks kirjutada. Või ei, need olid niisamagi jubedad, pärast piiblilugude lugemist ei saanud ma ka magada.)

Ma lugesin suviti vanaema juures palju Lagerlöfi, sest vanaema meelest oli see väga väärt kirjandus ja siis ta ei irisenud mu kallal nii palju. Eriti kiiduväärne oli tema arvates see, kui ma lugesin tema lapsepõlvest pärit väljaandeid, gooti tähtedega. Alguses ta sundis mind, aga siis läksid raamatud nii põnevaks, et ei saanud pooleli ka jätta. Ja ma muide loen sellepärast siiamaani gooti kirja vabalt…

Mälestused on südamlikud. Maa-aadli elu, mõisad ja vabrikud ja kaevandused… Lagerlöfi lapsepõlvekodu Mårbackat paistab tegelikult kõigist tema raamatutest päris palju välja, selgub. Ja ma kartsin, et teda on originaalis raske lugeda, aga üldse ei olnud. Kui ma sellest tigedast kuningast (ja maa alla vajunud linnast ja rottide sõjast ja needuse alla sattunud metsast) kunagi üle saan, siis loen Nils Holgerssoni ka rootsi keeles:)

all those dark and frantic transatlantic miles

Täna me käisime Sagadis õitsevaid magnooliaid vaatamas ja need lõhnavad tõesti hästi. Ma ei olnud magnooliat varem nägema juhtunud. Kui mul autot poleks, siis poleks ka seekord näinud ilmselt. Aga üldiselt ma ikka veel enne mõtlen, kui auto kodust välja sõidutan. Näiteks täna polnud mul üldse plaanis peale tööd kuhugi minna ja ma läksin linna … Loe edasi “all those dark and frantic transatlantic miles”

Täna me käisime Sagadis õitsevaid magnooliaid vaatamas ja need lõhnavad tõesti hästi. Ma ei olnud magnooliat varem nägema juhtunud. Kui mul autot poleks, siis poleks ka seekord näinud ilmselt.

Aga üldiselt ma ikka veel enne mõtlen, kui auto kodust välja sõidutan. Näiteks täna polnud mul üldse plaanis peale tööd kuhugi minna ja ma läksin linna bussiga – pärast hakkas muidugi Sagadisse jube kiire ja tuli koju auto järele minna:P ja alles siis tuli meelde, et ma ei ostnud ju uut kuukaarti, kui eelmine jaanilaupäeval läbi sai. Ja tunnipilet maksab 18 krooni, kui püüad mobiiliga osta! Õnneks oli mul viis krooni sularaha kaasas (haa, ma olen tudeng ju, me sõidamegi nii odavalt). Tavaliselt ei ole nii palju. Ma ei salli sularaha.

Oma tudeng-olemise peale mõtlen viimasel ajal lausa tihti, sest sügisel saab akadeemiline läbi ja tuleks hakata magistritööd kirjutama (arvake, kas mul on teema?); samas on tekkinud põnevaid ideid, milliseid loenguid peaks veel kuulamas käima, kuni lubatakse ja raha ei küsita. Eks me näe.

men jag stannar kvar ja jag stannar kvar

Koolitusega on see asi ka, et ülejäänud osalejad on Horvaatiast, Ungarist, Makedooniast, Rumeeniast, Serbiast ja Montenegrost, Ukrainast. Mis tähendab seda, et mind pannakse end jälle kohutava skandinaavlasena tundma (nagu eelmine kord oli)… samas niipea, kui ma satun kuhugi Eestist põhja poole või lihtsalt mingite pärisskandinaavlaste seltskonda, olen ma muidugi idaeurooplane. Teiste meelest ja enda meelest ka. Ahsoo, seda ma ka juba olen kurtnud.

Lääneeurooplaste arvates on eestlane enamvähem sama, mis venelane; venelaste arvates ka, aga vahe on selles, et kui lääneeurooplasele vastu vaielda, siis ta kehitab õlgu ja unustab su väite kohe ära, aga kui venelasele vastu vaielda, siis ta saab vihaseks ja ei unusta iial.

Ainult lätlastega on enamvähem lihtne olla. Aga mu lemmiklätlane ei tule sellele koolitusele.

jag borde åka härifrån jag borde resa någonstans

Nad ei teegi meie juulikuist koolitust selles jubedas külas, kus ma sügisel juba kaks nädalat kopitasin! Nad teevad selle Budapestis. Päris linnas. Kus on poed ja ööklubid ja ühistransport ja tivoli ja mis kõik. Ma nüüd ainult ei saa aru, kas tegu on firma koolituspoliitika jämeda rikkumisega või olen ma karjääriredelil järsult tõusnud:P Tõotab täitsa … Loe edasi “jag borde åka härifrån jag borde resa någonstans”

Nad ei teegi meie juulikuist koolitust selles jubedas külas, kus ma sügisel juba kaks nädalat kopitasin! Nad teevad selle Budapestis. Päris linnas. Kus on poed ja ööklubid ja ühistransport ja tivoli ja mis kõik. Ma nüüd ainult ei saa aru, kas tegu on firma koolituspoliitika jämeda rikkumisega või olen ma karjääriredelil järsult tõusnud:P

Tõotab täitsa head suve.

viisteist magamata ööd olen sõdind endaga

Hilisõhtused keeleminutid. Viimasel ajal ma muudkui loen igalt poolt selliseid sõnavärdjaid (või on need arvuvärdjad?) nagu 2he, 5t, 7me… ükspäev kohtusin isegi 10mnega! Just, kümnemnega. Või kümmemnega, ma ei teagi nüüd?:) Aga raamat ütleb: sõnaühendis selgub kääne nimisõnast ja arvsõna käänet ei ole vaja osutada. Põhiarvsõnade näiteid: Käsilehed tuleb paljundada 42 kuulaja jaoks (ehk 42 … Loe edasi “viisteist magamata ööd olen sõdind endaga”

Hilisõhtused keeleminutid.

Viimasel ajal ma muudkui loen igalt poolt selliseid sõnavärdjaid (või on need arvuvärdjad?) nagu 2he, 5t, 7me… ükspäev kohtusin isegi 10mnega! Just, kümnemnega. Või kümmemnega, ma ei teagi nüüd?:)

Aga raamat ütleb: sõnaühendis selgub kääne nimisõnast ja arvsõna käänet ei ole vaja osutada.

Põhiarvsõnade näiteid: Käsilehed tuleb paljundada 42 kuulaja jaoks (ehk 42 kuulajale). Kutsutud 210 inimesest tulid pooled. Murdesõnavara saadi 15 külast 20 inimeselt. Kodumajandite osatähtsus on kasvanud 6,5%st 10,9%ni. 70 cm-st seelikuks ei jätku.

Järgarvsõnade näiteid: 7. aprillil 1994. aastal, 8. kohale, Võru maantee 16. kilomeetril, enne 1. maid, V peatükist, 8.b ehk VIIIb klassis.

/…/

Kui numbritega kirjutatud arvsõna käändest võib valesti aru saada, siis on parem kirjutada see sõnadega: Kuutkümmend krooni ma ootama ei jää (vrd: 60 krooni ma ..). Kaht(e)teist(kümmend) vihast meest ei ole enam laua taha oodata (vrd: 12 vihast meest ei ole ..).

Sõnadega kirjutades on muidugi kohe teine tsirkus – et mis kokku, mis lahku. See on ka nii lihtne. -teist, -kümmend, -sada kirjutatakse eelneva arvsõnaga kokku, kõik muu käib lahku. Kolmsada kaksteist tuhat nelisada kolmkümmend viis.

See on lihtsalt õudne, milline iriseja ma olen.

sellel ööl tundsin end ma vaba ja õnnelikuna

Hullult ilus äike on praegu väljas, kogu taeva lööb valgeks. Vaikselt sabistab vihma ka. Mu ema magab õue peal telgis, loodetavasti ta ikka saab seal magada:) Aga see on hea telk, ma ise panin ta üles, vihma läbi ei hakka laskma. Lihtsalt mul on selline perekond, et kui nad korra juba külla tulevad, siis tulevad … Loe edasi “sellel ööl tundsin end ma vaba ja õnnelikuna”

Hullult ilus äike on praegu väljas, kogu taeva lööb valgeks. Vaikselt sabistab vihma ka. Mu ema magab õue peal telgis, loodetavasti ta ikka saab seal magada:) Aga see on hea telk, ma ise panin ta üles, vihma läbi ei hakka laskma. Lihtsalt mul on selline perekond, et kui nad korra juba külla tulevad, siis tulevad kõik korraga ja magamiskohti jääb puudu – aga see on tore, igatahes toredam, kui siis oleks, kui nad ükshaaval käiks. Ma loodan, et ema ka nii arvab hommikul:P

some are here and some are missing

Mul on ka see, mis Liisal, et jaanipäeva ja uusaastaga ei oska ma midagi peale hakata. Peaks nagu kellegagi kusagil olema ja midagi tegema, aga… Sel aastal läks hästi, sest me rattamatkasime Kõrvemaal ja tegime Paukjärve ääres lõket, mis võis olla jaanituli, aga võis ka mitte olla, nagu ise tahtis. Paukjärve on see koht, millele … Loe edasi “some are here and some are missing”

Mul on ka see, mis Liisal, et jaanipäeva ja uusaastaga ei oska ma midagi peale hakata. Peaks nagu kellegagi kusagil olema ja midagi tegema, aga…

Sel aastal läks hästi, sest me rattamatkasime Kõrvemaal ja tegime Paukjärve ääres lõket, mis võis olla jaanituli, aga võis ka mitte olla, nagu ise tahtis. Paukjärve on see koht, millele mõeldes Tammsaare kirjutas “Kõrboja peremehe”. Jaanituli Kõrboja järve ääres, mäletate? Mina väga ei mäletanud, aga ma võtsin raamatu täna uuesti ette – ja see on tõeliselt hea raamat, selgub! Kümme aastat tagasi ta mulle suuremat ei meeldinud. Praegu oleks nõus sel teemal kirjandeidki kirjutama.

Elu on ikka selles mõttes jabur, et neljandas klassis peab käima vanade eestlaste linnusemägedel ja kuuendas klassis kuulsate heliloojate haudadel ja kaheksandas klassis Vargamäel ja kümnendas lugema Tuglase sümbolistlikke novelle. “Vanamees ja meri” oli meil kohustuslik kaheksandas, “Jumalaema kirik Pariisis” vist üheksandas. Did we give a fuck? Nüüd võiks kõik need asjad rõõmu pakkuda, aga kui nad on su jaoks ebameeldivate mälestustega seotud, siis ju ei hakka otsast peale. Mulle näiteks tegelikult meeldib Hemingway, aga no põrgu, see vanameheraamat tegi mind ikka nii tigedaks, et läheb veel vähemalt kümme aastat, enne kui ma selle uuesti kätte võtan ja vaatan, mis värk tegelikult oli. Praegu ma mäletan nii palju, et oli vanamees ja oli kala ja mina olin raamatut lugenud ja Jane ei olnud ja ma jutustasin talle selle lugemiskontrolli ajal ümber ja tema sai viie ja mina nelja. Tempel mällu igaveseks:P

saadan tuule su juurde

Aga mulle “Trooja” meeldis. Ja üldse mitte _ainult_ sellepärast, et seal nii palju poolalasti Brad Pitti näidati:) Olid jah jumalad välja jäetud. Jumal tänatud:) Sest see oleks ikka tobe sõjafilm olnud, kus iga olulisem võitlus oleks lõppenud sellega, et üks osapooltest “mähitakse uduloori” ja teisaldatakse kuhugi ohutusse kohta, lihtsalt sellepärast, et ta juhtub olema mõne … Loe edasi “saadan tuule su juurde”

Aga mulle “Trooja” meeldis. Ja üldse mitte _ainult_ sellepärast, et seal nii palju poolalasti Brad Pitti näidati:)

Olid jah jumalad välja jäetud. Jumal tänatud:) Sest see oleks ikka tobe sõjafilm olnud, kus iga olulisem võitlus oleks lõppenud sellega, et üks osapooltest “mähitakse uduloori” ja teisaldatakse kuhugi ohutusse kohta, lihtsalt sellepärast, et ta juhtub olema mõne jumala(nna) järeltulija või muidu lemmik. Sinna juurde oleks kindlasti pidanud käima ka selline heliefekt nagu “Nukitsamehes” selle koha peal, kus rohitud peenar jälle umbrohtu täis kasvab. Tirilimps:P Ja eks katsu siis selliseid kangelasi tõsiselt võtta.

Muidugi said filmis surma teised inimesed ja teistmoodi kui Homerosel; ellujäänud pääsesid ka teisel moel. Mul igatahes oli hea meel, et ma ei pidanud nägema Hektori poja surnuksviskamist linnamüüri pealt. Ega Homeroski neid asju nii täpselt teadnud. Selle kohta on üks tore raamat, Alexander Krawczuki “Trooja sõda: müüt ja ajalugu”, kus räägitakse, mida kirjutas Homeros ja mida räägivad muud kirjapandud ja kirjapanemata legendid, kuidas üldse tol ajal suuline pärimus levis ja mida näitavad väljakaevamised. Emme, ma võtsin sinu oma endale. Küsi tagasi, kui sul vaja läheb:)

Üldiselt ma olen lapsest saadik troojalaste poolt olnud selles sõjas. Nad olid nats tobedad küll, aga neile tehti minu meelest kuidagi hullemini liiga. Odysseus ja Achilleus olid samas ka mu lemmikud.