las kallab nüüd vihma nii et pilgu eest kaob silmapiir

Pole olemas halba ilma, on valesti valitud riided. Ma hulkusin pea kaks tundi mööda linna ringi ja ma olen täitsa kuiv. Mu ilus oranž jope on pealispinnalt veidi niiske. Taas kord tõden, et ostma peaks pigem vähe, aga korralikke (ja võimalik, et kalleid) asju. Ja raamatuid:) Tänane ilm on kõige parem ilm antikvariaadis sobramiseks. Seekord … Loe edasi “las kallab nüüd vihma nii et pilgu eest kaob silmapiir”

Pole olemas halba ilma, on valesti valitud riided. Ma hulkusin pea kaks tundi mööda linna ringi ja ma olen täitsa kuiv. Mu ilus oranž jope on pealispinnalt veidi niiske. Taas kord tõden, et ostma peaks pigem vähe, aga korralikke (ja võimalik, et kalleid) asju.

Ja raamatuid:) Tänane ilm on kõige parem ilm antikvariaadis sobramiseks. Seekord siis 5 raamatut 155 krooni eest, sealhulgas Krossi “Mardileib”, mis mul juba tükk aega väga intensiivselt puudu oli olnud, ja natuke Arderi ja Runneli lasteluulet. Aga palun-palun-palun, kust ma saan “Koer poiss sõitis jänest” ja “Mõtelda on mõnus” ka nüüd?

Raamatukoi Viru tänava pood on Lennuki tänava omast etem, sest seal on aknad. Antikvariaat ei pea ju olema pime ja tolmune koht! Maali nõuab ka raamatukogudele aknaid; olen selle nõudmisega solidaarne.

seal olid väiksed roosad notsud

Kui mul oleks raudtee, millest enam raudteena asja ei saa, siis teeks mina ka sellest jalgrattatee. Nii ilus mõte. Rääkimata sellest, et rattaga Riisiperest Haapsallu saamise võimalust on hädasti vaja, sest kuidas muidu minna Vormsile ja Hiiumaale? Maanteed mööda on see vahemaa väga tüütu sõita ja bussi ju jalgrattaid ei mahu eriti. Rong oleks ikkagi … Loe edasi “seal olid väiksed roosad notsud”

Kui mul oleks raudtee, millest enam raudteena asja ei saa, siis teeks mina ka sellest jalgrattatee. Nii ilus mõte.

Rääkimata sellest, et rattaga Riisiperest Haapsallu saamise võimalust on hädasti vaja, sest kuidas muidu minna Vormsile ja Hiiumaale? Maanteed mööda on see vahemaa väga tüütu sõita ja bussi ju jalgrattaid ei mahu eriti.

Rong oleks ikkagi kõige mõnusam.

ma olen elu valmis vastu võtma varjukülje kaudu

Viimatise Rootsis-käigu raamatusaagis oli veel üks väga mõnus asi – Selma Lagerlöfi lapsepõlvemälestused (Ett barns memoarer). See oli kuidagi ilus ja helge raamat ja seda lugedes ma sain järsku aru, mis mure mul Lagerlöfiga alati olnud on. Mulle meeldib see, kuidas ta kirjutab, aga pole meeldinud see, mida ta kirjutas. Gösta Berlingi saaga ja Löwenskjöldi-triloogia … Loe edasi “ma olen elu valmis vastu võtma varjukülje kaudu”

Viimatise Rootsis-käigu raamatusaagis oli veel üks väga mõnus asi – Selma Lagerlöfi lapsepõlvemälestused (Ett barns memoarer). See oli kuidagi ilus ja helge raamat ja seda lugedes ma sain järsku aru, mis mure mul Lagerlöfiga alati olnud on. Mulle meeldib see, kuidas ta kirjutab, aga pole meeldinud see, mida ta kirjutas.

Gösta Berlingi saaga ja Löwenskjöldi-triloogia ja isegi Nils Holgersson – need on ju põnevad raamatud ja puha, aga minu jaoks lihtsalt liiga jubedad:) See sõrmuse needus ei lasknud mul lapsena ööde kaupa magada; kui sõrmus meelest läks, tuli Sintram või tänavaid mööda jooksev tigedaksaetud kuningakuju või lapsi tappev Heroodes. (Jah, isegi legendid Kristusest suutis ta jubedaks kirjutada. Või ei, need olid niisamagi jubedad, pärast piiblilugude lugemist ei saanud ma ka magada.)

Ma lugesin suviti vanaema juures palju Lagerlöfi, sest vanaema meelest oli see väga väärt kirjandus ja siis ta ei irisenud mu kallal nii palju. Eriti kiiduväärne oli tema arvates see, kui ma lugesin tema lapsepõlvest pärit väljaandeid, gooti tähtedega. Alguses ta sundis mind, aga siis läksid raamatud nii põnevaks, et ei saanud pooleli ka jätta. Ja ma muide loen sellepärast siiamaani gooti kirja vabalt…

Mälestused on südamlikud. Maa-aadli elu, mõisad ja vabrikud ja kaevandused… Lagerlöfi lapsepõlvekodu Mårbackat paistab tegelikult kõigist tema raamatutest päris palju välja, selgub. Ja ma kartsin, et teda on originaalis raske lugeda, aga üldse ei olnud. Kui ma sellest tigedast kuningast (ja maa alla vajunud linnast ja rottide sõjast ja needuse alla sattunud metsast) kunagi üle saan, siis loen Nils Holgerssoni ka rootsi keeles:)

all those dark and frantic transatlantic miles

Täna me käisime Sagadis õitsevaid magnooliaid vaatamas ja need lõhnavad tõesti hästi. Ma ei olnud magnooliat varem nägema juhtunud. Kui mul autot poleks, siis poleks ka seekord näinud ilmselt. Aga üldiselt ma ikka veel enne mõtlen, kui auto kodust välja sõidutan. Näiteks täna polnud mul üldse plaanis peale tööd kuhugi minna ja ma läksin linna … Loe edasi “all those dark and frantic transatlantic miles”

Täna me käisime Sagadis õitsevaid magnooliaid vaatamas ja need lõhnavad tõesti hästi. Ma ei olnud magnooliat varem nägema juhtunud. Kui mul autot poleks, siis poleks ka seekord näinud ilmselt.

Aga üldiselt ma ikka veel enne mõtlen, kui auto kodust välja sõidutan. Näiteks täna polnud mul üldse plaanis peale tööd kuhugi minna ja ma läksin linna bussiga – pärast hakkas muidugi Sagadisse jube kiire ja tuli koju auto järele minna:P ja alles siis tuli meelde, et ma ei ostnud ju uut kuukaarti, kui eelmine jaanilaupäeval läbi sai. Ja tunnipilet maksab 18 krooni, kui püüad mobiiliga osta! Õnneks oli mul viis krooni sularaha kaasas (haa, ma olen tudeng ju, me sõidamegi nii odavalt). Tavaliselt ei ole nii palju. Ma ei salli sularaha.

Oma tudeng-olemise peale mõtlen viimasel ajal lausa tihti, sest sügisel saab akadeemiline läbi ja tuleks hakata magistritööd kirjutama (arvake, kas mul on teema?); samas on tekkinud põnevaid ideid, milliseid loenguid peaks veel kuulamas käima, kuni lubatakse ja raha ei küsita. Eks me näe.

men jag stannar kvar ja jag stannar kvar

Koolitusega on see asi ka, et ülejäänud osalejad on Horvaatiast, Ungarist, Makedooniast, Rumeeniast, Serbiast ja Montenegrost, Ukrainast. Mis tähendab seda, et mind pannakse end jälle kohutava skandinaavlasena tundma (nagu eelmine kord oli)… samas niipea, kui ma satun kuhugi Eestist põhja poole või lihtsalt mingite pärisskandinaavlaste seltskonda, olen ma muidugi idaeurooplane. Teiste meelest ja enda meelest ka. Ahsoo, seda ma ka juba olen kurtnud.

Lääneeurooplaste arvates on eestlane enamvähem sama, mis venelane; venelaste arvates ka, aga vahe on selles, et kui lääneeurooplasele vastu vaielda, siis ta kehitab õlgu ja unustab su väite kohe ära, aga kui venelasele vastu vaielda, siis ta saab vihaseks ja ei unusta iial.

Ainult lätlastega on enamvähem lihtne olla. Aga mu lemmiklätlane ei tule sellele koolitusele.

jag borde åka härifrån jag borde resa någonstans

Nad ei teegi meie juulikuist koolitust selles jubedas külas, kus ma sügisel juba kaks nädalat kopitasin! Nad teevad selle Budapestis. Päris linnas. Kus on poed ja ööklubid ja ühistransport ja tivoli ja mis kõik. Ma nüüd ainult ei saa aru, kas tegu on firma koolituspoliitika jämeda rikkumisega või olen ma karjääriredelil järsult tõusnud:P Tõotab täitsa … Loe edasi “jag borde åka härifrån jag borde resa någonstans”

Nad ei teegi meie juulikuist koolitust selles jubedas külas, kus ma sügisel juba kaks nädalat kopitasin! Nad teevad selle Budapestis. Päris linnas. Kus on poed ja ööklubid ja ühistransport ja tivoli ja mis kõik. Ma nüüd ainult ei saa aru, kas tegu on firma koolituspoliitika jämeda rikkumisega või olen ma karjääriredelil järsult tõusnud:P

Tõotab täitsa head suve.

viisteist magamata ööd olen sõdind endaga

Hilisõhtused keeleminutid. Viimasel ajal ma muudkui loen igalt poolt selliseid sõnavärdjaid (või on need arvuvärdjad?) nagu 2he, 5t, 7me… ükspäev kohtusin isegi 10mnega! Just, kümnemnega. Või kümmemnega, ma ei teagi nüüd?:) Aga raamat ütleb: sõnaühendis selgub kääne nimisõnast ja arvsõna käänet ei ole vaja osutada. Põhiarvsõnade näiteid: Käsilehed tuleb paljundada 42 kuulaja jaoks (ehk 42 … Loe edasi “viisteist magamata ööd olen sõdind endaga”

Hilisõhtused keeleminutid.

Viimasel ajal ma muudkui loen igalt poolt selliseid sõnavärdjaid (või on need arvuvärdjad?) nagu 2he, 5t, 7me… ükspäev kohtusin isegi 10mnega! Just, kümnemnega. Või kümmemnega, ma ei teagi nüüd?:)

Aga raamat ütleb: sõnaühendis selgub kääne nimisõnast ja arvsõna käänet ei ole vaja osutada.

Põhiarvsõnade näiteid: Käsilehed tuleb paljundada 42 kuulaja jaoks (ehk 42 kuulajale). Kutsutud 210 inimesest tulid pooled. Murdesõnavara saadi 15 külast 20 inimeselt. Kodumajandite osatähtsus on kasvanud 6,5%st 10,9%ni. 70 cm-st seelikuks ei jätku.

Järgarvsõnade näiteid: 7. aprillil 1994. aastal, 8. kohale, Võru maantee 16. kilomeetril, enne 1. maid, V peatükist, 8.b ehk VIIIb klassis.

/…/

Kui numbritega kirjutatud arvsõna käändest võib valesti aru saada, siis on parem kirjutada see sõnadega: Kuutkümmend krooni ma ootama ei jää (vrd: 60 krooni ma ..). Kaht(e)teist(kümmend) vihast meest ei ole enam laua taha oodata (vrd: 12 vihast meest ei ole ..).

Sõnadega kirjutades on muidugi kohe teine tsirkus – et mis kokku, mis lahku. See on ka nii lihtne. -teist, -kümmend, -sada kirjutatakse eelneva arvsõnaga kokku, kõik muu käib lahku. Kolmsada kaksteist tuhat nelisada kolmkümmend viis.

See on lihtsalt õudne, milline iriseja ma olen.

sellel ööl tundsin end ma vaba ja õnnelikuna

Hullult ilus äike on praegu väljas, kogu taeva lööb valgeks. Vaikselt sabistab vihma ka. Mu ema magab õue peal telgis, loodetavasti ta ikka saab seal magada:) Aga see on hea telk, ma ise panin ta üles, vihma läbi ei hakka laskma. Lihtsalt mul on selline perekond, et kui nad korra juba külla tulevad, siis tulevad … Loe edasi “sellel ööl tundsin end ma vaba ja õnnelikuna”

Hullult ilus äike on praegu väljas, kogu taeva lööb valgeks. Vaikselt sabistab vihma ka. Mu ema magab õue peal telgis, loodetavasti ta ikka saab seal magada:) Aga see on hea telk, ma ise panin ta üles, vihma läbi ei hakka laskma. Lihtsalt mul on selline perekond, et kui nad korra juba külla tulevad, siis tulevad kõik korraga ja magamiskohti jääb puudu – aga see on tore, igatahes toredam, kui siis oleks, kui nad ükshaaval käiks. Ma loodan, et ema ka nii arvab hommikul:P

some are here and some are missing

Mul on ka see, mis Liisal, et jaanipäeva ja uusaastaga ei oska ma midagi peale hakata. Peaks nagu kellegagi kusagil olema ja midagi tegema, aga… Sel aastal läks hästi, sest me rattamatkasime Kõrvemaal ja tegime Paukjärve ääres lõket, mis võis olla jaanituli, aga võis ka mitte olla, nagu ise tahtis. Paukjärve on see koht, millele … Loe edasi “some are here and some are missing”

Mul on ka see, mis Liisal, et jaanipäeva ja uusaastaga ei oska ma midagi peale hakata. Peaks nagu kellegagi kusagil olema ja midagi tegema, aga…

Sel aastal läks hästi, sest me rattamatkasime Kõrvemaal ja tegime Paukjärve ääres lõket, mis võis olla jaanituli, aga võis ka mitte olla, nagu ise tahtis. Paukjärve on see koht, millele mõeldes Tammsaare kirjutas “Kõrboja peremehe”. Jaanituli Kõrboja järve ääres, mäletate? Mina väga ei mäletanud, aga ma võtsin raamatu täna uuesti ette – ja see on tõeliselt hea raamat, selgub! Kümme aastat tagasi ta mulle suuremat ei meeldinud. Praegu oleks nõus sel teemal kirjandeidki kirjutama.

Elu on ikka selles mõttes jabur, et neljandas klassis peab käima vanade eestlaste linnusemägedel ja kuuendas klassis kuulsate heliloojate haudadel ja kaheksandas klassis Vargamäel ja kümnendas lugema Tuglase sümbolistlikke novelle. “Vanamees ja meri” oli meil kohustuslik kaheksandas, “Jumalaema kirik Pariisis” vist üheksandas. Did we give a fuck? Nüüd võiks kõik need asjad rõõmu pakkuda, aga kui nad on su jaoks ebameeldivate mälestustega seotud, siis ju ei hakka otsast peale. Mulle näiteks tegelikult meeldib Hemingway, aga no põrgu, see vanameheraamat tegi mind ikka nii tigedaks, et läheb veel vähemalt kümme aastat, enne kui ma selle uuesti kätte võtan ja vaatan, mis värk tegelikult oli. Praegu ma mäletan nii palju, et oli vanamees ja oli kala ja mina olin raamatut lugenud ja Jane ei olnud ja ma jutustasin talle selle lugemiskontrolli ajal ümber ja tema sai viie ja mina nelja. Tempel mällu igaveseks:P

saadan tuule su juurde

Aga mulle “Trooja” meeldis. Ja üldse mitte _ainult_ sellepärast, et seal nii palju poolalasti Brad Pitti näidati:) Olid jah jumalad välja jäetud. Jumal tänatud:) Sest see oleks ikka tobe sõjafilm olnud, kus iga olulisem võitlus oleks lõppenud sellega, et üks osapooltest “mähitakse uduloori” ja teisaldatakse kuhugi ohutusse kohta, lihtsalt sellepärast, et ta juhtub olema mõne … Loe edasi “saadan tuule su juurde”

Aga mulle “Trooja” meeldis. Ja üldse mitte _ainult_ sellepärast, et seal nii palju poolalasti Brad Pitti näidati:)

Olid jah jumalad välja jäetud. Jumal tänatud:) Sest see oleks ikka tobe sõjafilm olnud, kus iga olulisem võitlus oleks lõppenud sellega, et üks osapooltest “mähitakse uduloori” ja teisaldatakse kuhugi ohutusse kohta, lihtsalt sellepärast, et ta juhtub olema mõne jumala(nna) järeltulija või muidu lemmik. Sinna juurde oleks kindlasti pidanud käima ka selline heliefekt nagu “Nukitsamehes” selle koha peal, kus rohitud peenar jälle umbrohtu täis kasvab. Tirilimps:P Ja eks katsu siis selliseid kangelasi tõsiselt võtta.

Muidugi said filmis surma teised inimesed ja teistmoodi kui Homerosel; ellujäänud pääsesid ka teisel moel. Mul igatahes oli hea meel, et ma ei pidanud nägema Hektori poja surnuksviskamist linnamüüri pealt. Ega Homeroski neid asju nii täpselt teadnud. Selle kohta on üks tore raamat, Alexander Krawczuki “Trooja sõda: müüt ja ajalugu”, kus räägitakse, mida kirjutas Homeros ja mida räägivad muud kirjapandud ja kirjapanemata legendid, kuidas üldse tol ajal suuline pärimus levis ja mida näitavad väljakaevamised. Emme, ma võtsin sinu oma endale. Küsi tagasi, kui sul vaja läheb:)

Üldiselt ma olen lapsest saadik troojalaste poolt olnud selles sõjas. Nad olid nats tobedad küll, aga neile tehti minu meelest kuidagi hullemini liiga. Odysseus ja Achilleus olid samas ka mu lemmikud.

my girlfriend my best friend

Täna on siis poistebändide päev, tundub. Aaron Carterit mäletate? Kuulus kategooriasse “mõne poistebändi liikme noorem vend” (Nick Carter oli, ee, Backstreet Boysis vist?) ja nägi välja nagu Dennis the Menace – imearmas seitsmeaastane blond pruunide silmadega poisike, teksatunked jalas. Ma olin juba päris vana naine, ülikoolis esimesel kursusel, kui ma andunult fännasin tema hitti “I’m … Loe edasi “my girlfriend my best friend”

Täna on siis poistebändide päev, tundub.

Aaron Carterit mäletate? Kuulus kategooriasse “mõne poistebändi liikme noorem vend” (Nick Carter oli, ee, Backstreet Boysis vist?) ja nägi välja nagu Dennis the Menace – imearmas seitsmeaastane blond pruunide silmadega poisike, teksatunked jalas. Ma olin juba päris vana naine, ülikoolis esimesel kursusel, kui ma andunult fännasin tema hitti “I’m gonna miss you forever” (sisu poolest oli see põhimõtteliselt “Living Next Door to Alice”, koos toetava videoga – kahele poole pori pritsides lahkuv kaubik, pisike tüdruk kaubiku aknal ja pisike poiss maja aknal teineteisele läbi vihmakardina lehvitamas. ja poisi aknaklaasi mööda niriseb alla vihmapiisk, mis võiks sama hästi olla… ah, junõu:).

Ja mis on temast nüüd saanud? Vastuse annab www.aaron-carter.com: At the matured age of fourteen, Aaron Carter still has all the innocence and excitement of a boy following a dream.

Matured age of fourteen… kas me tahame selliseid asju oma nooruspõlve iidolite kohta teada, küsin ma?

veel on aega lõigata ja mõõta

Kogu lõpetamisralli parim osa oli see, et pärast kõiki neid aastaid tuli Jane isa ja rehabiliteeris mind, teatades, et see EI olnud mina, kes esimeses klassis Janele pinaliga pähe lõi. (Seos lõpetamisega on ilmselge – issi tuli ju ka vaatama, kuidas laps magistriks saab.) Saite nüüd! Mul polnud sellist pinalitki mitte. On inimesi, kellele ei … Loe edasi “veel on aega lõigata ja mõõta”

Kogu lõpetamisralli parim osa oli see, et pärast kõiki neid aastaid tuli Jane isa ja rehabiliteeris mind, teatades, et see EI olnud mina, kes esimeses klassis Janele pinaliga pähe lõi. (Seos lõpetamisega on ilmselge – issi tuli ju ka vaatama, kuidas laps magistriks saab.) Saite nüüd! Mul polnud sellist pinalitki mitte.

On inimesi, kellele ei meeldi Eesti hümni laulda, sest “su üle Jumal valvaku”. Ma pole sellest kunagi suuremat aru saanud. Ise ma Jumala olemasolu ja olemuse suhtes seisukohta pole võtnud, aga las ta siis valvab pealegi, ega see halba ei saa teha? Mõistmine on saabunud viimase nädala jooksul Gaudeamuse kolmandat salmi lauldes. Suud ma just kinni ei pane, aga torge käib südamest läbi küll selle “vivat et respublica” koha peal:P

Ja kui nüüd kõik viimseni välja öelda, siis EMA aktus oli ikka eriti hale (no pliis! rektoril polnud ametirahagi kaelas! mis tal ei olegi seda või?), aga sellele eelnev kontsertosa täiesti super.

vivat membrum quodlibet vivant membra quaelibet

Ma üritasin meelde tuletada kõiki inimesi, kes sel kevadel mingit kooli või muud olulist eluetappi lõpetavad, aga nagunii kõik ei meenunud ja kõiki ma ei teagi. Igatahes Kristi ja Masa lõpetasid eile üheksanda klassi; Liis lõpetab gümnaasiumi; Preet (mu tänavune lemmiklõpetaja!), Aavo, Reigo, Gans, Mitt, Mihkel ja no kindlasti veel mingid olulised inimesed said TTÜst … Loe edasi “vivat membrum quodlibet vivant membra quaelibet”

Ma üritasin meelde tuletada kõiki inimesi, kes sel kevadel mingit kooli või muud olulist eluetappi lõpetavad, aga nagunii kõik ei meenunud ja kõiki ma ei teagi. Igatahes Kristi ja Masa lõpetasid eile üheksanda klassi; Liis lõpetab gümnaasiumi; Preet (mu tänavune lemmiklõpetaja!), Aavo, Reigo, Gans, Mitt, Mihkel ja no kindlasti veel mingid olulised inimesed said TTÜst bakalaureusekraadid mu enda silma all; Janele antakse nädalavahetusel magistrikraad EMAst ja Triinule EBSist; Helen, Redi ja Paula lõpetasid/lõpetavad CEUs magistri, Madli ja Hanna TÜs bakalaureuse. Sai nüüd kõik või unustasin ikka kellegi olulise ära või ajasin midagi segi?

Palju õnne kõigile, kel täna tähtpäev. Ma ei jaksa(nud) teile kõigile lilli tooma tulla ja no ausalt, seal on piir ka, kui mitu aktust võib üks inimene ühe kevade jooksul ära kannatada. Kui ma täna (no see täna, mis kalendri järgi eile oli) kolmandat korda kahe päeva sees TTÜ aulas “Gaudeamust” laulsin, hakkas mul rektorist täitsa kahju.

Tublid olete ikkagi:*

sa oled mu südame suvi ja põue palavaim püüd

Ahjaa. Filmi kõige helgem hetk oli see, kus rüütlibuss sõitis tagant sisse Londonis tänaval parkivale autole ja signalisatsioon hakkas karjuma. Ma ei suuda enam iial ühtegi töötava signaga autot tänaval sama pilguga vaadata kui enne:) Kaks aktust järjest kooriga sisustatud täna. See tähendab kaht hümni, kaht “Eesti lippu”, kaht “Gaudeamust” (sh teist salmi neli korda)… … Loe edasi “sa oled mu südame suvi ja põue palavaim püüd”

Ahjaa. Filmi kõige helgem hetk oli see, kus rüütlibuss sõitis tagant sisse Londonis tänaval parkivale autole ja signalisatsioon hakkas karjuma. Ma ei suuda enam iial ühtegi töötava signaga autot tänaval sama pilguga vaadata kui enne:)

Kaks aktust järjest kooriga sisustatud täna. See tähendab kaht hümni, kaht “Eesti lippu”, kaht “Gaudeamust” (sh teist salmi neli korda)… umbes sadat “elagut”. Ma pean selle tudengikooris laulmise üle veel korra tõsiselt järele mõtlema:P

something wicked this way comes

Ma ei ole mingi filmikommentaator ja ei hakka üldse seletama, mismoodi Cuaron (ja mingid jullad mõnede täishäälikute peal seal vist) on teinud teistsuguse Harry Potteri filmi kui Columbuse omad olid. Ainus, milles ma tunnen end olevat pädeva sõna võtma – Emma Watson on ilusaks tüdrukuks kasvanud. Ja ei olnud nii õudne film, kui ma kartsin, … Loe edasi “something wicked this way comes”

Ma ei ole mingi filmikommentaator ja ei hakka üldse seletama, mismoodi Cuaron (ja mingid jullad mõnede täishäälikute peal seal vist) on teinud teistsuguse Harry Potteri filmi kui Columbuse omad olid. Ainus, milles ma tunnen end olevat pädeva sõna võtma – Emma Watson on ilusaks tüdrukuks kasvanud.

Ja ei olnud nii õudne film, kui ma kartsin, ja seal oli paar kohta, mis olid paremad kui raamatus. Kokkuvõttes mulle meeldis väga:)

i can show you the world shining shimmering splendid

Kui ma oleks ka mingi fotograaf, siis ma teeks sellise fotosarja, et käiks külas oma sõpradel ja pildistaks vaateid, mis nende akendest avanevad. Lõpuks teeks sellest raamatu, kus on iga inimese kohta kõrvuti tema enda pilt ja tema koduaknast tehtud pildid ja juures jutt, mis kogu selle pildimajanduse ära seletab. Sest nii fotograafi minust kunagi … Loe edasi “i can show you the world shining shimmering splendid”

Kui ma oleks ka mingi fotograaf, siis ma teeks sellise fotosarja, et käiks külas oma sõpradel ja pildistaks vaateid, mis nende akendest avanevad. Lõpuks teeks sellest raamatu, kus on iga inimese kohta kõrvuti tema enda pilt ja tema koduaknast tehtud pildid ja juures jutt, mis kogu selle pildimajanduse ära seletab. Sest nii fotograafi minust kunagi ei saaks, et mu pildid hakkaksid ütlema rohkem kui tuhat sõna:) Aga inimeste akendest välja vaadates saab nende kohta palju teada. Ja ka maailma kohta.

Suvi on siis, kui ma olen esimest korda öösel linnast jala koju kõndinud just for the fun of it. Päris suvi on eelnev pluss see, et keegi on tee kõrval muru niitnud ja see lõhnab ja ööbikud laulavad. Päris-päris suvi on eelnev pluss see, et linnast tulema hakates on veel valge ja koju jõudes on juba valge.

oh moonid moonid mu armastatud lilled

Miks ei ole keegi mu tähelepanu juhtinud faktile, et “Loomingu Raamatukogu” ilmub ikka veel? Et see sari ei eksisteeri ainult mu lapsepõlvemälestustes (emal oli see koju tellitud ja ma jõudsin alati pool raamatut läbi lugeda seda postkontorist koju tuues)? Et selle raames maksab päris ehtne raamat keskeltläbi viis krooni vähem kui keskmine eesti naisteajakiri? Et … Loe edasi “oh moonid moonid mu armastatud lilled”

Miks ei ole keegi mu tähelepanu juhtinud faktile, et “Loomingu Raamatukogu” ilmub ikka veel? Et see sari ei eksisteeri ainult mu lapsepõlvemälestustes (emal oli see koju tellitud ja ma jõudsin alati pool raamatut läbi lugeda seda postkontorist koju tuues)? Et selle raames maksab päris ehtne raamat keskeltläbi viis krooni vähem kui keskmine eesti naisteajakiri? Et need raamatud on R-kioskis keskmiste eesti naisteajakirjade kõrval olemas?

Nagunii te kõik teadsite seda ja loete Stiili ja Trendi ja Annabellat ja Cosmopolitani ja Kroonikat sellepärast, et need teile meeldivad, mitte sellepärast, et teil pole lõuna või bussisõidu kõrvale muud lugeda. Või siis loetegi lõuna ja bussisõidu kõrvale Loomingu Raamatukogu ja irvitate vaikselt minu üle. No ma ei tea, see on ehk õiglane, aga siiski mitte ilus teist.

Ma lugesin lõuna kõrvale Almqvisti.

if i thought you’d never change your mind

Ma küll ei tea, mida ma teeks, kui mul poleks vanaisa, kes julgeb kõik hullud toiduretseptid ära proovida mu eest. Sööks ilmselt makarone ainult. Kuu avastus on Pereköögist leitud rabarberi-sibulasalat. Selle tegemiseks tuleb kokku segada rabarberit, rohelist sibulat ja majoneesi. Ongi kõik. Maitseb nagu… mingi täiesti uus asi. Uskumatu. Kartuli ja liha juurde sobis igatahes … Loe edasi “if i thought you’d never change your mind”

Ma küll ei tea, mida ma teeks, kui mul poleks vanaisa, kes julgeb kõik hullud toiduretseptid ära proovida mu eest. Sööks ilmselt makarone ainult.

Kuu avastus on Pereköögist leitud rabarberi-sibulasalat. Selle tegemiseks tuleb kokku segada rabarberit, rohelist sibulat ja majoneesi. Ongi kõik. Maitseb nagu… mingi täiesti uus asi. Uskumatu. Kartuli ja liha juurde sobis igatahes suurepäraselt. Aga kas ma oleksin julenud seda ise esimesena teha? Ega ei oleks.

kõik endast annan ma oh küll ma olen tubli

Täna on muide ülemaailmne veredoonorite päev, verekeskuses saab muuhulgas näha, kuidas doonoriverd testitakse ja töödeldakse. Ma arvan, et seda tuleks vaatama minna. Kella kaheks isegi jõuaks…

Täna on muide ülemaailmne veredoonorite päev, verekeskuses saab muuhulgas näha, kuidas doonoriverd testitakse ja töödeldakse. Ma arvan, et seda tuleks vaatama minna. Kella kaheks isegi jõuaks…

see kassil tõstis tuju kuid oli minu lind

Ma tahaks ka jalgpalliteemadel sõna võtta. Nimelt et me saime laupäeval TÜ naiskoorilt pähe, mingi 3:0 vist:P Hea on küll teleka ees Beckhami õpetada, kuidas peab asju tegema, aga tegelikult on see ikka väga raske mäng:)

Valimistulemuste puhul meeldivad mulle kõige rohkem need asjad (tähtsuse järjekorras):
1. et Strandberg sai rohkem hääli kui nii mõnigi tegelikult parlamenti pääsev inimene. Lihtinimesele mõistetavas, igasuguste kordajatega läbi jagamata ja korrutamata üldarvestuses (hääli per kandidaat) üheksas koht. Kõvasti parem kui ma lootagi julgesin.
2. et Res Publica kaotas
3. et SDE võitis

Inspireerituna Liisa valimisteemalisest sissekandest, tahaksin võtta kokku kogu oma julguse, tunnistada oma võhiklikkust ja küsida: mis värk on sedeli rikkumisega? Mispoolest täpselt on see parem kui valimata jätmine, mida sellega väljendatakse, kuidas see mõjutab valimistulemusi?

Muide, kehtetuid sedeleid oli seekord 2222, kas pole ilus number?:)

Lisa nõmedate sõnade teemalisele sissekandele: “valituks osutunud” on ka keelamist väärt väljend.

kui tahan siis saan mida tahan

CISA eksam on nüüd tehtud ja me ei mõtle selle peale enne kui umbes 10 nädala pärast. Siis tulevad tulemused. Aga tunne ei ole väga jube. Kallista kedagi spontaanselt ja ei lähe päevagi, kui saad ise kelleltki ootamatu kallistuse. Sireliõnnega soovitud soovid lähevad täide. Alati. See on hirmutav, ma ei julgegi enam soovida eriti… Langevad … Loe edasi “kui tahan siis saan mida tahan”

CISA eksam on nüüd tehtud ja me ei mõtle selle peale enne kui umbes 10 nädala pärast. Siis tulevad tulemused. Aga tunne ei ole väga jube.

Kallista kedagi spontaanselt ja ei lähe päevagi, kui saad ise kelleltki ootamatu kallistuse.

Sireliõnnega soovitud soovid lähevad täide. Alati. See on hirmutav, ma ei julgegi enam soovida eriti… Langevad tähed & stuff on turvalisemad.

Ma tean, et viin energiajoogiga tapab pikemas perspektiivis (või oli see just lühemas). Seda pole mulle vaja meenutada. Ses mõttes, et ma tean, mida teen, kui seda joon.

Ma olen maailma kunn ja see teeb mulle veidi muret.

kõigist ilu tütreist pühim nõiduslikem oled sa

Nende sõnade ja väljendite kasutamine tuleks ära keelata: kurikael rahvaasemik riigikoguja võsuke telepurk mäekõrgune toetus elavate hulgast/seast lahkunud linnaisad pärgama Ei no ma saan aru, et sünonüüme ei ole ka jalaga segada ja et sõnakordus on jube tabu. Aga ma ei tea… Jätaks siis need uudised kirjutamata, mille jaoks kasutada olevad sõnad on nii kulunud?

Nende sõnade ja väljendite kasutamine tuleks ära keelata:

kurikael
rahvaasemik
riigikoguja
võsuke
telepurk
mäekõrgune toetus
elavate hulgast/seast lahkunud
linnaisad
pärgama

Ei no ma saan aru, et sünonüüme ei ole ka jalaga segada ja et sõnakordus on jube tabu. Aga ma ei tea… Jätaks siis need uudised kirjutamata, mille jaoks kasutada olevad sõnad on nii kulunud?

pole maganud temaga iialgi armunud olin vaid olen ehk veelgi kes seda teab

Kümme aastat tagasi lõpetasin ma põhikooli. Ma ei olnud tegelikult nii armas laps, kui ma lõpualbumi pildi peal välja näen… me keegi ei olnud, lihtsalt erakordselt head pildid tehti.

Mul olid tunnistusel kõik viied ja ma sain kiituskirja. Selle saamine oli mulle hullult oluline, sest kõigi eelnevate aastate jooksul oli mul alati mõni neli tunnistusel olnud ja tol ajal ju ei antud neid jaburaid “ainekiituskirju”. Algklassides jäid mu kiituskirjad pidama kirjatehnika taha, hiljem vist põhiliselt matemaatika hooletusvigade ja lõpuks tööõpetuse ja kehalise kasvatuse taha:P Igatahes üheksandas otsustasin ma koolist efektiga lahkuda, parandasin ajaloo nelja viieks (minu meelest tuli selleks kogu Suur Prantsuse revolutsioon suuliselt järele vastata) ja ütlesin käsitöö õpetajale, et ma ju ükskord ometi võiks ka viie saada. Oli ikka viitsimist, ah?

Ma ei tea eriti, mis mu tollastest klassikaaslastest saanud on. Mõned on Orkutis, mõned poliitikas, mõnda olen näinud Tartu kõrtsides purjus ja mõnda Tallinna kontorite vahel asjalik olevat. Paralleelikas Teller on ainsana kogu aeg (virtuaalsel) silmapiiril;) Ja muidugi pinginaaber Jane, kellega me käime koos trennis ja shoppamas ja vahel lõunal ja mõnikord kellaviiedringil ja ilmselt tänagi võtame midagi ette. Kümme aastat ikkagi.

istun ja elan ja olen

Mis värk sellega on, et velotaksod linnas kõik mööda kõnniteid sõidavad? Liikluseeskirja järgi nad jalakäijad küll ei tohiks olla – või on? Või on neil mingi eridiil, et peab sõitma kõnniteel, sest kui sõiduteel mingi jama juhtub, siis saavad kliendid viga vms? Ma ei aja kiusu ega midagi, ma lihtsalt mõtlen eeskätt sellele, et kui … Loe edasi “istun ja elan ja olen”

Mis värk sellega on, et velotaksod linnas kõik mööda kõnniteid sõidavad? Liikluseeskirja järgi nad jalakäijad küll ei tohiks olla – või on? Või on neil mingi eridiil, et peab sõitma kõnniteel, sest kui sõiduteel mingi jama juhtub, siis saavad kliendid viga vms?

Ma ei aja kiusu ega midagi, ma lihtsalt mõtlen eeskätt sellele, et kui isegi nii silmatorkav, atraktiivne ja põhimõtteline asi nagu velotakso sõidab kõnniteel, sest sõiduteel lihtsalt ei julge ja jalgrattateed ei ole – siis leiavad ju kõik teised jalgratturid ka, et nii ongi hea ja õige? Ja autojuhid ei hakka iial jalgratturit respekteerima ja jalakäijad peavad eluaeg elama ratta alla jäämise hirmus. Või vastupidi – mu oma emme ajas ükspäev rattaga jalakäija alla (peaaegu) ja sai ise viga:P

Ise ma lõpetan oma tänase õhtu tõenäoliselt ebakainena rattaga koju sõites. Purjuspäi suureneb jalgrattaga raske avarii tegemise oht 20 korda! Mul on kiiver igatahes. Uhh, ma poleks pidanud hakkama sellele kusagilt meeldejäänud 20-korra-faktile veebist kinnitust otsima. Võibolla lähen ikkagi taksoga.

‘cos everybody says yes everywhere you go

Mida te teeks, kui te lõunalt tulles leiaks oma laualt käsitsi A4-le kritseldatud palve teha midagi, mida te päris kindlasti teha ei taha? Mina kritseldasin serva peale “decline” ja viisin paberi paluja laua peale tagasi. Seda võiks nimetada näiteks Outlooki-sündroomiks. Lisaks on mul nüüd süümekad, et ma seda asja tegemast keeldun. Võibolla hiilin veel tagasi, … Loe edasi “‘cos everybody says yes everywhere you go”

Mida te teeks, kui te lõunalt tulles leiaks oma laualt käsitsi A4-le kritseldatud palve teha midagi, mida te päris kindlasti teha ei taha? Mina kritseldasin serva peale “decline” ja viisin paberi paluja laua peale tagasi. Seda võiks nimetada näiteks Outlooki-sündroomiks.

Lisaks on mul nüüd süümekad, et ma seda asja tegemast keeldun. Võibolla hiilin veel tagasi, hävitan asitõendi ja osutan inimesele selle väikese teene.

meil vanne antud leping sõlmitud

Eile nägin ma õudusunenägu sellest, kuidas ma läksin eksamile ja mul ei olnud kaasas HB=2 pliiatseid ja kustukummi. Öö otsa jooksin ringi ja püüdsin neid kusagilt hankida ja eksamiaeg muudkui jooksis… Hommikul magasin sisse ka kõigele krooniks. Igatahes selle peale ma läksin täna ja ostsin endale KOLM pliiatsit varuks, et oleks kindel, et päriseksamiks on … Loe edasi “meil vanne antud leping sõlmitud”

Eile nägin ma õudusunenägu sellest, kuidas ma läksin eksamile ja mul ei olnud kaasas HB=2 pliiatseid ja kustukummi. Öö otsa jooksin ringi ja püüdsin neid kusagilt hankida ja eksamiaeg muudkui jooksis… Hommikul magasin sisse ka kõigele krooniks.

Igatahes selle peale ma läksin täna ja ostsin endale KOLM pliiatsit varuks, et oleks kindel, et päriseksamiks on nad olemas. Kolm imeilusat kollase-punase-oranžitriibulist kolmekandilist harilikku pliiatsit. (Mulle tohutult meeldivad igasugused kirja- ja kontoritarbed.) Sekretäri juurest tõin endale kustukummi ka. Ma olen eksamiks valmis. Välja arvatud teadmiste poole pealt:P

vihma sirged triibud peatavad mu pilgu

Ma tahaks tegelikult minna raamatukokku õppima. Mitte et mul sealt mingeid raamatuid vaja oleks, aga selle vaikse töise õhkkonna pärast, mis raamatukogudes tavaliselt ikka on. Nii palju rohkem saaks loetud ja tehtud – rohkem kui kodus ja töö juures igatahes.

Aga raamatukokku minemine on nii vaevaline. Mingid lugejapiletid (kus mu nlibi lugejapilet on? ja kas see mul üldse olemas on?), turvaväravad, nilbed turvamehed (teate seda keskraamatukogu kassinäoga turvameest, jah?), kaasasolevate asjade kontrollimine… kotti ei tohi kaasa võtta, kogu elamist peab kaenlas ringi vedama (mul ei ole ju taskuid)… no jääb ära! MIKS meil peavad nii nõmedad raamatukogud olema, ah?

Ma tean, et vihm teeb toredaid asju, aga ta ajab mind ikkagi veidi mossi täna.

it was just the season

Ma käisin eile valimas ära nii möödaminnes. Sõna otseses mõttes. TTÜ esimesse korpusesse oli valimisjaoskond tehtud ja ma sain järsku aru, et eelvalida tohin ma ju seal vabalt. Siis ma mõtlesin, et kui linnavalitsusel oli vaja alkoholiküsitlust teha, said nad küll kaubanduskeskustesse selle jaoks punktid üles panna. Kui saaks pärisvalimiste jaoks ka, oleks valijaid kindlalt … Loe edasi “it was just the season”

Ma käisin eile valimas ära nii möödaminnes. Sõna otseses mõttes. TTÜ esimesse korpusesse oli valimisjaoskond tehtud ja ma sain järsku aru, et eelvalida tohin ma ju seal vabalt. Siis ma mõtlesin, et kui linnavalitsusel oli vaja alkoholiküsitlust teha, said nad küll kaubanduskeskustesse selle jaoks punktid üles panna. Kui saaks pärisvalimiste jaoks ka, oleks valijaid kindlalt rohkem, kui praegu tuleb. Minu elukohajärgne valmisjaoskond on näiteks ka nii jabura koha peal, et ma peaks sinna kohaleminemiseks (ja veel pühapäevasel päeval) eriline fanaatik olema… Tavaliselt ma olen selle asemel Pedas eelvalimas käinud, aga seal on maailma kõige pisem valimisjaoskond ja kõik kesklinna kontoriinimesed käivad seal koos.