Ühe asja poolest on autoga sõitmine bussiga sõitmisest palju kehvem – autoroolis ei anna eriti lugeda. Ma arvan, et ma olen selle peaaegu aasta ajaga, mis mul auto on, kaotanud vähemalt kaheksakümmend tundi puhast lugemisaega. Kui mõelda, mitu raamatut see võiks teha, tuleb nutt peale:)
Teisest küljest olen ma võitnud oikuipalju tunde muusika kuulamiseks, kaasalaulmiseks ja -mõtlemiseks, sest see on see, mida bussis ja jala käies ikkagi eriti teha ei saanud.
Aga millegipärast alles eile sain ma endale esimese kuulamisraamatu ja ma seejuures isegi ei teadnud, et see on raamat, ma arvasin, et see on Heiki Mätliku plaat:) Tegelikult, ilmneb, loeb Mikk Mikiver mulle ette Jaan Kaplinski ja Walt Whitmani luuletusi. Mätlik mängib sinna vaikselt kitarri juurde ja see kõik kokku on lihtsalt väga mõnus. Ma olen Kaplinskit väga vähe lugenud ja Whitmani pole vist üldse, aga üsna ilmselt peaksin.
Kahjuks ei saa kusagilt aru, kelle tõlkes see Whitman on – Kaplinski enda?
Ja kuulamisraamatuid võiks juurdegi hankida, see värk istus mulle hästi. Kodus või töö kõrval kuulamiseks neid ette ei kujuta, aga autos võiks küll suurepärane olla.
whatever 
See on ikka Mätliku-Mikiveri plaat, Kaplinskit pole kaasatud muul moel kui tema tekstidega. Whitmani tõlked on Boris Kaburi tehtud. Mis vähemalt minu jaoks on küll täielik üllatus.
neid on veel
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/sari?722
Justjust!
Ma ise ka nüüd varsti umbes aasta autoroolis olnud ja tean suht hästi mida mõtled. Kõik kiruvad bussisõitu, mina aga lausa naudin seda, kui mõne pikema otsa peaks sellega võtma (mida nüüd ainult korra juhtunud). – ei pea ise sõitma ja.. selline rahulik.
Samas autos tõepoolest hea mõelda ja omaette olla. Seetõttu naudingi, kui korra kuuski näiteks üksinda tallinnas käin… terve päev omaette ‘võõras’ linnas, eriti suvel! fun! =)