Päev: 4. aprill 2005

Nagu alati aprillikuus, meenus mulle ka neil päevil Eindhoveni konverents ehk täpsemalt* European Week in Eindhoven 2001. Aga esmajoones mitte ilmsed asjad (kogu see hääletamine Rootsist Taani kaudu Hollandisse ja jälle tagasi, kogu see alkohol ja kõik need magamata ööd), vaid hoopis mõned ammuununenud inimesed.

See tüdruk Ukrainast või Valgevenest, kelle nime ma ei mäleta, aga kellega me teineteist poolelt sõnalt mõistsime ja oleksime võinud headeks sõpradeks saada, kui oleksime jõudnud. See filipiini poiss Hollandist, kelle nime ma ka tegelikult ei mäleta (mul on küll alust arvata, et ta võis olla Mark või Marc), aga kellest ma siiski tahaksin mäletada natuke enamgi kui nime. Need hollandi tudengid, kelle korteris me elasime ja kes sellesama korteri rõdul kanepit kasvatasid.

Ja nende järel tulid meelde teised sellised inimesed, kes olid mingite nädalate või kuude jooksul mingites kohtades üle Euroopa olulised, aga on praeguseks taandunud ainult eesnimedeks, nägudeks udustel läbupiltidel, mittetöötavateks mailiaadressideks… Kus on ja mida teevad praegu Dana Poolast, Kerstin Saksamaalt, Paulo Portugalist, Martin Rootsist, Mikko Soomest, Nicolas ja Benoit Prantsusmaalt, Krzystof ja Przemek Poolast, Gabriel Rumeeniast, Tina Sloveeniast, Toni Soomest, Jakub Poolast, Csaba ja Tamas Ungarist, Kostas ja Nikos Kreekast, Manuel Hispaaniast, David Maltalt, Andreas Rootsist, Marko Serbiast, Michiel Hollandist, Daniel Taanist, Sandu ja Ciprian Rumeeniast, Birgitta Rootsist, Pawel Poolast…? Igaühega neist olime omal moel lähedased ja kavatsesime sõpradeks jäädagi, see tundus nii lihtne. “See you around Europe,” ütlesime me tavaliselt hüvastijätuks.

Ma nüüd sukeldun mõneks ajaks google’isse ja orkutisse ja vanadesse märkmikesse… joomis- ja hääletamislood tulevad mõni teine päev:)

———————————————————————
* selle sõna kirjutamisel ilmnes, et ma tean ikka veel peast täpitähtede alt-koode. Mida õpid noores eas suvel bensiinijaamas töötades (damn, ö ikkagi polnud meeles!), seisab eluaeg sul peas juhtudeks, kui õiget draiverit pole ja ei viitsi häkkida ka.

Ma käin tööl seeliku ja kontsakingade, prillide ja kammitud peaga. Allkirjastan kuluaruandeid, täidan projektide halduse tabelit, pean pan-baltilisi telefonikõnesid. Keegi ei aimagi, et tegelikult otsisin ma nädalavahetusel nahkmantli välja, et ma kuulan autos punki, et mu vasaku käe sõrmeotsad on parkunud ja et ma ei kavatse veel niipea juukseid eriti lühemaks lõigata. Lisaks sellele joon ma keset päeva õlut, kondan öösiti kahtlastes kohtades ja kannan ka pilves ilmaga päikeseprille, mis lasevad mul inimesi häbematult jõllitada. Ja Queeni kontserdile lähme me Eleniga ka:)