Kuu: mai 2005

Lugesin naiiv.superit mõne õhtu jooksul pisteliselt ja mõtlesin üle tüki aja jälle mõne nimekirja teha. Plaanis oli tegelikult midagi sügavalt sisulist, näiteks nimekiri asjadest, mis mind selle kevade jooksul on vaimustanud. Aga mõnikord lihtsalt ei suuda endale seatud latist üle hüpata.

Sellised asjad on mu auto kindalaekas:
– auto dokumendid
– automaki paneel
– alkomeeter
– suur pakk nätsu
– pastakas
– R-kioski helkur
– plaadimapp paarikümne plaadiga, mida ma pole jõudnud veel ära rippida
– kuulamisraamatud “Ronja Rövardotter”, “Barnen på Bråkmakargatan”, “Sommarboken”
– koledad päikeseprillid
– William Shakespeare, “A Midsummer Night’s Dream” (unabridged, paperback edition)
– liikluseeskiri
– kahekümnesendine
– käsi vabaks jättev abivahend:P handsfree, noh

Selliseid asju on mu auto tuhatoosis:
– megakogustes näritud nätsu
– Statoili hotdogi-pabereid ja muffinipakendeid
– plaatide ümbriskilesid
– mõned kommipaberid (Tiina, Mesikäpp)

Sellised asjad on mu autos veel:
– tulekustuti, esmaabipakk, tõkiskingad jm tehnoülevaatusel nõutav kraam
– poolik pudel lahtunud, tõenäoliselt sooja Värskat
– jääkaabits ja hari
– üsna räpane valge kalts
– Tallinna, Eesti ja Euroopa atlased
– rulluisud ja kaitsmed
– botased
– pikad püksid, T-särk ja dressipluus
– tööriistakast, sisu teadmata
– puksiirköis
– varuratas
– magamiskott
– mõned Prisma kirjaga paberkotid
– parkimismaja kaart

Mõnikord on jah võimalik lati alt üsna puhtalt läbi joosta. Teisest küljest, kui elus inventuuri teha, võib ju sama hästi ka väikestest asjadest alustada, eks?

Selgub, et ma ikkagi ei kujutanud endale ette, et kell neli pühapäeva hommikul võis Tartus Turu tänaval täiesti vertikaalset vikerkaart näha. Oli teisigi märkajaid, kainemaid seejuures:)

Ja kui juba see oli päriselt, siis ilmselt olid muud pealtnäha ebatõenäolised asjad ka päriselt – plikadega autos Tartusse sõites Kill ‘em Alli ja tagasi tulles poistebändide kuulamine (Westlife, Backstreet Boys, isegi New Kids on the Block oli hulgas!), meie koori jalkavõit Tartu naiste üle, äikesevihma peale ülesärkamine ja hapravõitu hommikul SMSiga saadud Alliksaare luuletus.

Ma vist ikka ei raatsiks päriselt Tartusse kolida. See võiks Tartust jälle argipäevalinna teha ja seda pole küll tarvis.

Kitty says:
ja mulle tuli eile meelde, et ma pole sel semestril kordagi kooli sattunud ja et mind visatakse välja sealt iga minut
Kitty says:
aga see on okei. mu noorem vend visatakse gümnaasiumist välja ja teine vend ei suuda ka ülikooli lõpetada õigel ajal ja ema ka ei ole oma magistritööd kirjutama hakanud. sihuke luuserpere siis

“Homme hakkan õppima” ei ole vist ikka võitev strateegia magistrikraadi taotlemisel.

Tüdrukud, kes teavad, on kirjutanud üles pisiasju, mis tekitavad tunde, et nii kift on elada. Ma pole midagi nii ehedat vist lugenud sellest ajast, kui ma ise 16 olin ja sama nimekirja koostasin:)

Aktiivse sotsiaalse elu ja kõrge sotsiaalse vastutustundlikkuse kombinatsioon võib vist tappa ka. Metsaistutamine pärast järjekordset 3-tunnise unega ööd kurnas igatahes nii, et pärastlõunasest uinakust poleks vist suutnud äratada mitte miski peale selle, mis seda tegelikult tegi – naabrimehe peoseltskonna rullnokne liige akna all JMKE surematut hitti “Külmale maale” lõugamas. Juhtub asju ka meie vaikses äärelinnas.

Rästikut ma metsas sel aastal ei näinud, nägin palju pisikesi konni. Ei suudelnud ühtegi. Alamõõdulised printsid on viimane, millest mu elus suur puudus on.

Tartusse-minek TTÜ meeskoori kevadkontserdi kuulamiseks oli täpselt nii hea idee, nagu ta mulle algusest peale tundus, hoolimata sellest, kui jabur ta paljudele teistele paistis. Sadamateater oli etem kontserdikoht kui Salme kultuurikeskus iial oskab olla, mu deit oli tasemel ja vaheajal keerles seltskondlik vestlus selle ümber, kuidas saada Kristjan Jaagu stipendiumi ja mida sellega teha – kas saab olla tartum?:) Mu uusaastanõidus hakkab vist mõjuma.

Kontsert ise oli ka üks paremaid, kui mitte parim, millega need poisid kunagi on hakkama saanud. Lavastajale teen pika pai mõni päev, kui teda näen. Second-best võimalus selle hädavajalikkuses ise veenduda on pühapäeval selles õnnetus kultuuripalees Kalamajas – ma igatahes soovitan, kuigi Tartu-elamus jääb saamata. Koorimuusika ei ole igav!

Sel kevadel olen ootamatult paljusid varahommikuid ööpoolsest otsast nägema juhtunud. Nad on olnud vaatamist väärt.

Uskumatuid asju olen näinud täna hommikul. Piimakohvi värvi kassipoeg oli ühes aias õunapuu otsas ja vares kraakles ta ümber, kass ei saanud kuidagi alla, kuigi ta nii väga tahtis. Kaabli tänaval oli iga augu juurde pandud liiklusmärk “sõida sellest märgist mööda”, mistap tänav meenutas slaalomirada. Punasel väljakul oli paraad, mängiti N. Liidu hümni ja USA president seisis valvel.

Ma nägin unes, et Londoni pangaautomaadid nägid välja nagu Londoni postkastid, aga veidi suuremad, erkoranžžid ja ühe ava asemel oli neil kaks – “raha sisse” ja “raha välja”. Ja meil kodus oli teleka alumises servas umbes niisugune pilu, nagu päriselt sularahaautomaatidel raha jaoks on, ja sellest tuli igal hommikul ajaleht. Niipalju siis uuest tehnoloogiast.

Viimased neli aastat või nii olen ma ikka maikuus mingil hetkel end rulluiskudega katki kukkunud, nii ka seekord. Mõned ikka ei õpi. Ei sõitma ega kaitsmeid hankima:P

Brides in Bloom pani mind eile tükiks ajaks unustama objektiivseid tõsiasju, et on neljapäeva õhtu ja et ma olen kakskümmend viis. Osavalt tehtud. Pealegi võitsid need poisid mu südame sellega, et nad olid ka käinud Stockholmis Queeni ja Paul Rodgersit kuulamas:)

Oma hääle ja kaela seisukorra kohta on mul täna öelda ainult neidsamu asju, mida ma alati ütlen, kui juba teemaks tuleb.

Ja definitsiooni kohaselt on suvi põhimõtteliselt käes. Kui saaks nüüd mõned lehed ka puudele, palun?

Once upon a time… tähendab, ükskord üsna tüki aja eest kuulsin ma kusagilt mingit uudist või asja, et Serbial on tegelikult olemas kuningas. Või vähemalt mingi troonipretendent. Et asjas selgust saada, küsisin ma selle kohta ühelt serblasest sõbralt, kes ei suvatsenud mu kirjale vastata nii kaua, et kui ta lõpuks vastas, olin ma küsimuse ammu unustanud (ja ei suuda seda siiamaani meenutada). Vastus on sellest hoolimata lugemist väärt. Daamid ja härrad, Serbia monarhia kurb saatus, kirja pandud Hoki poolt:

Oh, right. So there was this king. But he was shot, so he isn’t important. Then along came a man named Adolf asking if he could fly over the late king’s kingdom which would then be neutral in the days to follow. And the king’s cousin said ok. But then the people said ‘what?’, loudly protested, overthrew the government, kicked the all the king’s family out of the country, said ‘Fuck you Adolf’, and died the next day in a massive bombardment when Belgrade was totally flattened.
The king’s cousin went to Greece, and became unimportant. The king’s son went to Britain, and lived there to the rest of his drunken life. His son prince Alexander now lives in Belgrade, and is the rightful successor of the crown. Unfortunately from ’41 till now we’re a republic, but some argue, since that happened forcefully, it would be just to become a kingdom once again with Alexander as king.