Kaimar ütleb, et see sissekanne ei ole moraalilugemine. Võibolla ta siis pole, aga kuidagi silmakirjalik tundub, eriti kui kommentaare ka arvesse võtta. Mingid patuta inimesed on vist kive loopima sattunud sinna:)
Ma ei julgeks küll öelda, et “meie aja” noored alkoholi vähem tarbisid kui praegused. Minu tutvusringkonnas tarbiti pigem rohkem, sest odavamalt sai kätte:) Põhitegijad 9.-10. klassi ajal olid Tartu õlletehase lahtine no-name õlu (3 krooni liiter) ja kurikuulus Royal-piiritus Öseli Colaga (Mehukatti oli vist ka liiga kallis me jaoks). Õlut kannatas Humalast ka osta. Sügise poest sai kõige odavamalt kätte vist Saku pilsneri, mis oli lahtisest õllest üle kahe korra kallim.
Elen says:
k6ige kallim 6lu oli saku originaal, see maksis 5.25 :D
Üsna kindlasti ei petnud me end mingi jutuga “alkoholikultuurist”. “Sõprade koosistumistele veini ja juustuga” jõudsime me kõige lähemale ehk siis, kui ostsime pudeli Põltsamaa karusmarjaveini näkku ja selle kellegi köögis ära jõime. (Ma ei kannatanud pärast seda mitte mingi veini lõhnagi aastate kaupa:)
Aga seda ma ei mäleta, mis vabandusi me välja mõtlesime oma joomisele või kas sel meie meelest oli mingi põhjus või eesmärk. Niiviisi lihtsalt oli lahe ja ega me selle üle rohkem pead ei murdnud. Hommikul läksime jälle kõik oma eliitkoolidesse tagasi ja õppisime viitele – või neljadele või kolmedele, kes kuidas. Kõik just medaliga ei lõpetanud, aga välja ka kedagi ei visatud. Kui nüüd vahel jälle kokku saame, siis jaksame juba kallimaid jooke ka osta, päris asotsiaalid ei ole.
Nii et kui praegu 16-aastased kodus intelligentseid veiniõhtuid korraldavad ja vanematelt sellealaseid nõuandeid oskavad oodata, siis on nad küll tublimad kui “meie omal ajal”:)
whatever 