Päev: 25. aprill 2005

me pappi ei saagi a kas on vajagi

Te, eksju, mõtlete ka iga kord raamatupoes, et mille pagana pärast peavad raamatud nii kallid olema ja et see on alatu ja ebaõiglane ja et keegi peaks selle vastu midagi ette võtma. Ja et oh, kus ostaks raamatuid, kui nad ainult odavamad oleks. Vat ma sain täna aru, et selles asi ongi. Kui raamatud oleksid odavad, siis me upuksime nende sisse, sest me ei raatsiks neid ostmata jätta.

Käisin selles secondhandis, kus müüakse põhiliselt riideid, aga aknalauad on täis viiekrooniseid raamatuid, põhiliselt ingliskeelseid paperbacke. Kuna ma olen otsusekindel ja hea enesevalitsemisega noor daam, siis ostsin ma ainult neli raamatut (noh, plaanis polnud tegelikult ühtegi osta). Vähemalt ühega neist on mul küll kindel plaan ta pärast läbilugemist suurele ringile saata. Loe ja anna sõbra(nna)le edasi. Tegelikult peaks seda tegema päris paljude raamatutega, aga eriti siiski nõmedate eneseabiraamatutega. Hmm, huvitav, kelle kätte on praeguseks jõudnud mu “neidude käekotilektüür”?:)

Ühe sellise raamatu sain ka, mida ma kunagi kellelegi ära ei anna. Vist isegi välja ei saa laenata, sest ma ei usu, et ma enam ilma selleta elada saan:) Pealkiri on “All I Need to Know I Learned From My Cat”. Need I say more? Ma loodan, et ma viitsin sealt aegajalt mõned leheküljed sisse skännida ja teile näidata, kuidas elama peab. Aga kui ma ei peaks viitsima, siis võite niisama mu elu pealt ka vaadata… või kassi võtta, teeb sama välja.

what you feel is what you are and what you are is beautiful

Kõik muu, mis juhtus, pani Garf juba nii osavalt ja kokkuvõtlikult kirja, et mul ei olegi siin enam suurt midagi lisada. Ainult et mulle meeldis Fork rohkem kui Rajaton ja meie tohtisime erinevalt meeskoorist juba neljapäeva hommikul jooma hakata:) Borodin ühendkooride esituses galakontserdil suutis täitsa konkureerida bussis, laevas, koolimajas ja hostelis peetud alternatiivkontsertidega. Nii et … Loe edasi “what you feel is what you are and what you are is beautiful”

Kõik muu, mis juhtus, pani Garf juba nii osavalt ja kokkuvõtlikult kirja, et mul ei olegi siin enam suurt midagi lisada. Ainult et mulle meeldis Fork rohkem kui Rajaton ja meie tohtisime erinevalt meeskoorist juba neljapäeva hommikul jooma hakata:)

Borodin ühendkooride esituses galakontserdil suutis täitsa konkureerida bussis, laevas, koolimajas ja hostelis peetud alternatiivkontsertidega. Nii et mul on tunne, et meie dirigent tegi meile veidi liiga, kui ta äsja koori listi saadetud kirjas vihjas, et pidu olevat olnud rohkem kui laulu. Täpselt ühepalju oli!

Ja maikuus Soome minna pole mul plaanis (muu tulevik on mul jah Garfiga ühine), aga see-eest ma NII lähen sel laupäeval Stockholmi Queeni kuulama!

“On sul ikka elu,” öeldi mulle just. Eks ta ole. Ainult et töö on mul kõik täiega tegemata.

sitten sun kanssasi maailmalle lähten

Ega ma ei teagi, kas see on juhus või on aastad mulle tõesti midagi õpetanud, aga seekord suutsin ma käia tudengilaulupeol ilma ühegi suurema kaotuseta. Käed-jalad, pea ja süda on alles, ehk küll mitmest kohast veidi marraskil. Hääl ei ole väga ära, ainult kurk valutab. Purjus olen olnud, aga paha pole hakanud. Maganud olen vähe, … Loe edasi “sitten sun kanssasi maailmalle lähten”

Ega ma ei teagi, kas see on juhus või on aastad mulle tõesti midagi õpetanud, aga seekord suutsin ma käia tudengilaulupeol ilma ühegi suurema kaotuseta. Käed-jalad, pea ja süda on alles, ehk küll mitmest kohast veidi marraskil. Hääl ei ole väga ära, ainult kurk valutab. Purjus olen olnud, aga paha pole hakanud. Maganud olen vähe, aga see-eest hästi. Ära kaotanud ei ole midagi peale rohelise veepüstoli, aga see oligi kehv püstol ja pealegi kingiti mulle hiljem uus (mis on veel kehvem, aga mõte on see, mis loeb, eks ole). Okei, ma ei tea hetkel, kus mu päikeseprillid on, aga nad olid mul peas veel eile öösel kell kaksteist, mis on igatahes hea tulemus.

Kõige ägedam hetk oli vist see, kui me laupäeva pärastlõunal kahe frakis härraga mööda Anttila poodi ringi kondasime, rootsi keeles rääkisime (sellepärast ma muide just nende poistega asju ajama hakkasingi – nad olid soomerootslased ja sellistega ma ei häbene rootsi keelt rääkida, sest neil on hullem aktsent kui minul), õlut jõime (seda ei oleks me pidanud tegema, nagu turvameeskond meile korduvalt meenutamas käis) ja päästeveste selga proovisime. Ja päikseprille pähe. Ja rongiga mängisime. Tühja õllepudeli peitsime karude vahele (küllaltki lame sõnamäng, eks ole), punaseid vanniparte ei ostnud, ostsime hoopis veepüstolid. Kes ütles, et meestega ei saa poes käia?!

Mikael ja Anders olid sellepärast ka mu lemmikud, et nad olid päriselus matemaatikaõpetajad ja teadsid peast 20 pii kohta pärast koma; nad täitsid oma veepüstolid siidriga; nad õpetasid mulle paar lahedat matemaatikapõhist seltskonnamängu ja mõnedki uued rootsikeelsed sõnad; nad oskasid eriti osavalt briti aktsenti järele teha; nad nägid oma frakkides pagana head välja; last but not least, nende seltsis ja abiga jõin ma Leif Segerstami 111. sümfoonia ilusaks ja see võib vabalt olla mu elu muusikaalane tippsaavutus.