maailmas vaid ilu hoiab mind

Minu seitse fakti (mille kokkukogumiseks mul kulus umbes kaks nädalat). Mitte et keegi oleks mind palunud, aga mulle lihtsalt tohutult meeldib see meem:)

1. Mul on viis nooremat venda. Muide, ma ei kannata sõna “poolvend” – see, et mul kõigi oma vendadega mõlemad vanemad ühised pole, ei tähenda mu jaoks küll mitte midagi. Kõik on ühtmoodi minu vennad ja see, et ma mõnega lähedasem olen või mõne teisega nii hästi läbi ei saa, tuleneb oludest ja iseloomudest, mitte geneetilisest pagasist. Arvan ma. Ja kui nad suureks saavad, saavad neist kõigist mu lastele onud, mitte poolonud!

2. Ma tean peast kohutavalt palju laulusõnu, sest ma kuulan laulude sõnu ja panen neid tähele ja mis mulle kord pähe on jäänud, ei kao sealt enam nii lihtsalt. Pophitid, seltskonnalaulud, koorilaulud, vene keele tunniks kohustuslikult pähe õpitud laulud – kõik tuleb vabalt. Seltskonnas olen seetõttu hinnatud eeslaulja:)

3. Kui ma 12-aastane olin, põdesin ma mingit müstilist neuroloogilist haigust, millesse oleks teoreetiliselt pidanud surema või paremal juhul halvatuks jääma, ja keegi vist ei saanudki päriselt aru, miks ma terveks sain. Ainsaks meeneks sellest on nüüdseks jäänud käte värisemine – kui ma olen väsinud või närviline, hakkavad mu käed täiesti kohutavalt värisema ja ma ei kannatanud pikka aega, kui keegi sel teemal mingeid lollakaid märkusi tegi (umbes et joo vähem). Nüüd on juba sellest ka ükskõik.

4. Ma olen praegu üle 11 aasta esimest korda ilma püsisuhteta ja see ei kurvasta mind vähimalgi määral. Olen rõõmsalt elevil ja ootan, mida elu minuga järgmiseks ette võtab:)

5. Mu isapoolne vanaisa oli päris ehtne rannarootslane Vormsist ja aegajalt lööb minus välja tugev rannarootsi identiteet. Ma arvan, et just sellepärast olen ma eriti tundlik igasuguse rahvusvähemuste emakeelepõhise ahistamise suhtes siin riigis… Rootsi keele õppisin ka sellepärast selgeks, et mul on alati tunne olnud, nagu peaksin ma seda juba sünnist saadik oskama. Enne abiellumist oli mul ka täitsa rootsi perekonnanimi, mida ma ise küll tagasi ei tahaks (sest Eestis oli sellega ikka pagana raske elada), aga õnneks on mul viis venda, eks ole:)

6. Ma loen üle mõistuse kiiresti. Keegi ei usu, kui kiiresti just, kuni pole ise näinud, ja kui näevad, siis nad ei usu, et ma aru saan ja et mulle meelde jääb, mida ma lugesin. (Aga mulle jääb – küsige mu sõpradelt, mul on ärritav komme igas vestluses suht suvalise koha pealt hakata ümber jutustama mõne lapsepõlves loetud raamatu süžeed.) Otseselt mõõtnud ma oma lugemiskiirust ei ole, aga kui ma 12-aastaselt haiglas olin ja liigutada ei saanud (vt punkt 3), siis lugesin ma ühe ennelõuna jooksul läbi “Švejki” ja sama päeva õhtupoolikul “Sinuhe”. Ausalt, noh. Kiirlugemisharjutustes ma samas ei skoori absoluutselt.

7. Mu parem silm on lühinägelik, vasak ei ole. Ilmselt sellepärast, et mul on lapsest saadik olnud komme vasak silm kinni panna ja paremaga lugeda. Mu isa ja mu ülemus ei luba mul seda teha, aga ma ei jää neile kuigi tihti vahele ja nii see asi muudkui süveneb.

Ja kuigi ma tavaliselt meeme edasi ei viitsi saata, siis ma seekord teen erandi, sest mulle ikka nii väga meeldib see siin:) Katu, Pirru, Oudekki, Öö ja Leeloo võiks teha.