mul on uus spordiklubi. veits nagu sõna otseses mõttes.
on üks selline kallivõitu hipsteri-gym, mille üks asukoht on mu kodust 5 min jalutuskäigu kaugusel ja teine jääb täpselt kodu ja kontori vahelisele jalgrattamarsruudile. olen seal sooduspakkumiste toel nillimas käinud, aga ikka kõhelnud, kas ta oma hinda väärt on, kuigi noh, ongi sellised Londoni hinnad – ühekorrapilet 14 naela, rohkemateks kordadeks ette ostes läheb veidi odavamaks, aga no kümnekas ikka. muidu äge klubi. osades saalides poksikotid ja paljad tellisseinad, teistes koguneb stange äärde ja joogamattidele team Lululemon. kohvikus saab umbes kimchit ja lehtkapsakrõpse.
ja siis nad hakkasid ühisrahastuse kaudu investoreid otsima, et Manchesteris ka klubi avada. nagu need asjad käivad, capital at risk, kui hästi läheb, saame kõik rikkaks, kui kehvemini, siis… ei saa. aga investorile pakutava rosinana hakkasid need mitmekorrapaketid juba veidi odavamaks muutuma, ühtteist lubati tasuta ka anda ja… tegelt mõtlesin ma põhiliselt sellele rikkaks saamise õpikust loetud õpetusele, kuidas tark investor ikka omaenda ettevõtete teenuseid tarbib ja endale seeläbi tulu teenib. voh, siit võtangi oma trennimotivatsiooni edaspidi!
ühisrahastusring õnnestus ja sel nädalal olen juba kaks korda OMA klubis trennis käinud. täiega teine tunne on. pluss selgub, et poksitrenn on äärmiselt lahe… see on balletile kõige sarnasem trenn, mille ma leidnud olen (ja jah, ma olen need stangeäärsed kõik läbi proovinud) ja balletist olen ma tegelikult puudust tundnud.
ja te ei kujuta ette, mis uskumatud maksusoodustused siin riigis sedasorti investeerimisele kehtivad.
ah, muidugi peaks tegelt lihtalt jooksmas käima, aga selle ilmaga… las ta jääb.
whatever 