oma puuduseis ja oma iseolemises

kui ma siin ükspäev oma mõlema lugeja üle mõtteid mõlgutasin, küsis anonüümne kommenteerija H: “Kas 20 inimest on vähe? Kui palju peaks neid olema, et mõtete sõnadesse panemine hakkaks ära tasuma?” ja peaaegu samal ajal rääkisin juttu teise, vähemanonüümse H-ga, kes päris ka, et “aga kirjutad ikka endale ju?”

teate, ei kirjuta endale.

ma muidugi olen iseenda kõige tänulikum lugeja, sest mu mälu halveneb iga päevaga ja ma enamvähem ainult neid asju teangi oma elu kohta, mis ma kirja olen pannud. samuti hindan omaenda huumorimeelt kõrgemalt kui keegi teine… kombinatsioonis halva mäluga tähendab see seda, et ma kogu aeg itsitan siin arhiivis sobrades.

siiski, iseenda jaoks võiks kirjutada kuhugi vähemavalikku kohta ja näha kõvasti vähem vaeva nii sõnade kui nende taha peidetavate mõtete valimisega. (ja käekirjaga. noh, selle taha mu privaatsed päevikupidamised üldiselt jäänud ongi – kombinatsioonis halva mäluga tähendab see seda, et praeguseks on kõik vanad märkmikud ja kaustikud dešifreerimatud.)

mu jaoks ikkagi on olulised need like’id ja pageviewd (nagu H-le ka vastasin: 20 on selgelt vähe, 100 oleks juba okei) ja kommentaarid (millele ma küll midagi vastata ei taipa, aga ma hakkan seda ka harjutama, sest äkki siis tekivad lõpuks lausa mingid… vestlused?) ja eriti mõnus on, kui keegi tuleb ja otse ütleb, et nii tore, et sa kirjutad, kirjuta veel. ma muidugi ütlen vastu, et noh, mis nüüd mina. aga tegelt hakkan mõttes kohe uut postitust planeerima, et jälle pai saaks.

nagu ütleb vanasõnagi, kiida lolli, siis loll blogib. (mul ei ole tegelt aimugi, mida see vanasõna päriselt ütleb, sest esimese kahe sõna järel on alati kõik selge ja keegi ei jõua kunagi lõpuni.)

Advertisements