ilublogi vol 6: hüaluroonhape
kõige jubedam asi hüaluroonhappe juures on tema nimi. “hape” kõlab nagu midagi söövitavat ja “hüaluroon” ei kõla üldse kuidagi, sest kes suudab sellise sõna välja öelda? mina annan poole ü pealt alla enamasti. ja meenutan hea sõnaga roo-loorkulli.
tegelikult on HH (inglise keeles lühendatakse HA) täiega ohutu. see on üks aine, mida inimese keha ise toodab ja mis hoiab nahas niiskust kinni (ühe HH molekuli kohta tuhat veemolekuli või midagi sellist). vanemas eas (khm) ei tooda keha seda enam nii palju kui enne. ehk siis – kui niisutada nahka sama palju kui nooremana (näiteks üldse mitte nagu me kõik teismeeas. või natuke kreemi pärast näopesu nagu paljud meist kahekümnendates), on ta vähem niisutatud.
vähemniisutatud nahk näeb välja veidi lõdvem, veidi kortsulisem, veidi tuhmim kui niisutatud nahk. lisaks võib ka lihtsalt tunda olla, et… näonahk nagu kisuks ja hirmsasti tahaks midagi leevenduseks peale määrida sinna.
variante selle olukorra haldamiseks on tohutult: võib ignoreerida, võib mingit meiki peale panna, võib lihtsalt rohkem kreemitada. kuna mina olen üks neist, kellel niiskuspuudus päriselt ka tunda annab, siis ma ignoreerida ei saa; meikida ei oska; ja rohkemkreemitamiseks olen liiga laisk. siis tulebki mängu hüaluroonhape seerumi kujul või kreemi sees.
glamuursest nimest hoolimata ei ole HH tegelt mingi eriti kallis koostisaine ja tänapäeval pannakse seda päris paljude normaalses hinnaklassis kreemide sisse. aga oma kreemiotsinguid ma siin ükspäev juba kirjeldasin… ühesõnaga, olen läinud seda teed, et kasutan HH-t pigem seerumi kujul.
(mõned teoreetikud ütlevad, et see on tõhusam ka. mõned ütlevad, et vahet pole.
seerum on selline vedelamapoolne asi, mida pannakse näkku enne kreemi ja mille osakesed peaksid olema väiksemad ja suutma seega sügavamale naha sisse välja jõuda. aga kas nad tegelt ka nii väiksed olla saavad, et naha pealiskihist, mis on ju inimest igasuguse jama sisselaskmise eest kaitsma mõeldud, läbi jõuavad… no mina ei tea.)
nii jõuamegi servapidi mu lemmikbrändini: The Ordinary. see meeldib mulle spst, et nad enamasti lihtsalt võtavad ühe või paar toimeainet, panevad need väiksesse pipetiga pudelisse ja kirjutavad sinna peale, millega tegu. ilusate nimede ja värviliste pakendite peale rõhku ei panda. niisiis näeb mu majapidamine välja nagu väiksem apteek (aga ei lõhna nii, sest paari märkimisväärse erandiga need tooted lihtsalt EI LÕHNA) ja kasutan vestluses vabalt sõnu nagu “hüaluroonhape” või “retinool”. ja et misse kõik maksab? suurt midagi ei maksa. oma HH-seerumit (Hyaluronic Acid 2% + B5) ostan tavaliselt kolm pudelit korraga ja ikka jääb tasuta shippingu piirist (25 naela) kõvasti puudu.
olen teisi sama hinnaklassi HH-seerumeid ka proovinud, aga pöördun alati selle ühe juurde tagasi. teiste brändide omad on kuidagi kleepuvad ja The Ordinary enda Marine Hyaluronics on üks neid väheseid erandeid kogu nende tootevalikust, millel on lõhn – vaevumäratav, aga ebameeldiv:( muidu see imendub veel paremini kui minu lemmik, ehk siis hetkega.
maitea, kas te märkasite, aga kogu selle niiskusejutu juures olen osavalt vältinud sõna “kuiv” kasutamist. kõlab veidi uskumatult, aga see on ilumaailmas nii kontroversiaalne teema, et ma lihtsalt ei julge seda veel rünnata. võibolla kunagi võtan ette.
aa, ja – hüaluroonhape ei ole söövitav. söövitavate hapete juurde me mõni päev ka alles jõuame:)
whatever 